Nende endi töö näitab hästi, miks selliseid kokkupuutepunkte vaja on. Selleks et laboris arendatavast materjalist jõuaks praktilise lahenduseni, tuleb mõista ka tehnoloogiaahela järgmisi etappe.

TalTechi materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi päikeseenergeetika materjalide teaduslaboris tegelevad Kokla ja Truss fotovoltseadistega, mis suudavad toota elektrit siseruumide valgusest. Kui näiteks LED-lambi valgusest saadav energia suudaks tulevikus toita väikese energiatarbega sensoreid ja teisi nutiseadmeid, saaks neis vähendada patareide kasutamist. See omakorda tähendaks vähem jäätmeid ja väiksemat hooldusvajadust.

Ülikool ja ettevõtted ühe ökosüsteemina

Suvekoolis Eindhoveni Tehnikaülikoolis oli selgelt näha ülikooli ja tehnoloogiaettevõtete tihedat seost. Üks eredamaid kogemusi oli ASML-i (Advanced Semiconductor Materials Lithography) külastus. Ettevõte valmistab litograafiaseadmeid ehk masinaid, millega toodetakse tänapäevaseid mikrokiipe. Noored insenerid said näha, kuidas paberil ja inseneride peas sündinud lahendustest saavad tohutud ja erakordselt täpsed masinad.

Kuid muljet ei avaldanud ainult tehnoloogia. Trussile jäi silma, kui loomulik osa õpingutest on Eindhovenis koostöö ettevõtetega. Ettevõtted pakuvad tudengitele lõputööteemasid ja praktikakohti ning tudengid puutuvad juba ülikoolis kokku reaalsete tööstusprobleemidega.

„Eestis pead sa sageli ise oma teemaga ettevõtte juurde minema ja lootma, et saad seal lõputöö teha. Eindhovenis pakuvad paljud ettevõtted ise lõputööteemasid,“ võrdleb Truss.

Tema jaoks muutis kogemus ka ettekujutust doktorantuurist. ASML-is on umbes 60% inseneridest doktorikraadiga. See näitas hästi, et doktorantuur ei pea tähendama ainult akadeemilist karjääri. „See muutis doktorantuuri palju praktilisemaks tulevikuvõimaluseks, kui mulle enne tundus,“ märkis magistrant.

Mis saab teadusest pärast laborit?

TalTechi kuulumine EuroTeQi võrgustikku andis võimaluse saata tudengid Eindhoven Semicon Summer Schooli. Suvekool tõi kokku 80 tudengit 16 riigist ja 32 ülikoolist. Nende taust ulatus elektroonikast ja fotoonikast materjaliteaduse ning teiste inseneeria valdkondadeni. Kokla ja Trussi jaoks tähendas see võimalust vaadata oma uurimisvaldkonnast mitu sammu edasi.

Kokla uurib TalTechis, kuidas valgus võimalikult tõhusalt elektrienergiaks muundada. Eindhovenis sai ta vaadata tehnoloogiaahelas järgmisi ja ülejärgmisi samme – kuidas seda energiat ja pooljuhttehnoloogiaid mikrokiipides ning lõpuks erinevates seadmetes kasutada. „Teadustööd tasub algusest peale vaadata lõppkasutuse seisukohalt, et tulemused ei jääks labori seinte vahele, vaid jõuaksid praktiliste rakendusteni,“ ütleb doktorant-nooremteadur Joel Kokla.

Teadmised liiguvad ka õhtusöögilauas

Rahvusvahelise suvekooli väärtus on enamas kui loengutes ja ettevõttekülastustes: vähemalt sama tähtsad on inimesed. Eri riikidest osalejad töötasid ühistes projektirühmades, kuid suhtlus jätkus hommiku- ja õhtusöögilauas.

Kokla sattus rääkima näiteks Arizonast pärit Apple’i praktikandiga, mikrokiipide simulatsioonidega tegeleva sakslase ning taaskasutatud materjalidest 3D-printimist uuriva jaapanlasega. Ühes vestluses selgitas tema teistele oma päikeseenergeetika uurimistööd, järgmises õppis ise tundma hoopis teise valdkonna lahendusi. „Kui mõne vestluse ajal tekib tunne, et teise inimese uurimisteema on täiesti võõras, piisab vaid jutt korraks enda valdkonnale viia. Tavaliselt selgub üsna kiiresti, et tema teab sinu teadustööst umbes sama palju kui sina tema omast,“ ütleb Kokla.

Just siin avaldubki rahvusvahelise õpikogemuse üks olulisemaid väärtusi. Uue teadmise saamiseks ei pea alati leidma inimest, kes uurib täpselt sama asja. Mõnikord tekib uus vaatenurk hoopis siis, kui kohtuvad inimesed, kelle teadmised on erinevad.

Truss tõdeb, et enne Eindhovenit tundusid pooljuhid talle üsna spetsiifilise teemana. Nüüd näeb ta, kui paljudes igapäevastes tehnoloogiates need peidus on. Kokla võtab oma õppetunni kokku muigega: „Enne Eindhovenit arvasin, et pooljuhtide füüsika on keeruline, aga nüüd tean, et see on veel keerulisem.“

See ei ole aga põhjus oma erialasse veel kitsamalt sulguda. Eindhoveni kogemus näitas, et hea insenerihariduse väärtust ei määra ainult see, mida auditooriumis või laboris õpitakse – sama oluline on, kellega tudeng oma teadmisi jagab, milliste teiste valdkondadega neid ühendab ja milliseid päriselu probleeme nende abil lahendama õpib. Nii suureneb võimalus, et ülikoolis sündiv teadmine ei jää laboriseinte vahele, vaid jõuab ühiskonda, ettevõtetesse ja uutesse tehnoloogilistesse lahendustesse.

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu.