Robootikast rääkides kujutavad paljud ette droone ja muid lendavaid masinaid. TalTechi taustaga iduettevõte Ragnarok Robotics arendab aga maapinnal liikuvat alternatiivi: modulaarset mehitamata maismaasõidukit (M-UGV), mida saab kohandada eri ülesannete jaoks – alates keerulisel maastikul liikumisest ja lõpetades koormate veoga.
„See on nagu auto, mille külge saab panna ostukorvi või mõne muu mooduli,“ kirjeldas Ragnarok Roboticsi esindaja Lorenz Ernits lahendust kõige lihtsamas keeles.
Algus Ukrainast, edasi ettevõtteks
Ragnarok Roboticsi lugu ei alanud mitte ideest à la „teeme ägeda roboti“, vaid konkreetsest vajadusest. Ernitsa sõnul sai kõik alguse Peetris tegutsevast ettevõttest Terastiim, mille poole pöörduti Ukrainast palvega arendada teatud tüüpi robotit.
Terastiimis projekteeriti ja pandi kokku esimene prototüüp, mis saadeti seejärel testimisele. Tagasisidet andsid nii Ukrainas lahendust katsetanud kasutajad kui ka Eesti kaitsevaldkonna spetsialistid. Saadud tagasiside põhjal hakati arendama järgmist versiooni.
Projekti arenedes otsustas meeskond luua roboti ümber eraldi ettevõtte. Nii kasvas algsest tellimuspõhisest arendusest välja iduettevõte Ragnarok Robotics, mille eesmärk on arendada töökindlat mehitamata maismaasõidukit.
Kuigi ettevõtte tuumikmeeskond on väike, toetab arendust laiem koostööpartnerite ja nõuandjate võrgustik. Ernitsa sõnul koosneb põhitiim praegu viiest inimesest. Projekti ümber tegutseb veel mitu partnerit ja konsultanti, kes annavad tehnilist teavet ning aitavad arendada eri komponente.
Miks just maismaasõiduk?
Ragnarok Roboticsi esialgne plaan oli arendada lihtne ja taskukohane puldiga juhitav robot, mida saaks kasutada erinevates olukordades. Investoritega suheldes anti tiimile aga selge signaal: konkurents on tihe ning eristumiseks on vaja enamat.
„Meile öeldi üsna otse, et idee pole piisavalt unikaalne. Sellest märkusest hakkasimegi liikuma isesõitmise suunas,“ rääkis Ernits.
Tema hinnangul mõjutavad droonide kasutatavust paljud tegurid: ilm, keskkond, signaalihäired ning ka risk, et droon ei jõua sihtmärgini.
„Kui lendamine pole võimalik või mõistlik, on vaja maapinnal liikuvat alternatiivi, mida saab eri ülesannete jaoks ümber seadistada,“ selgitas ta.
Modulaarne lahendus ja tehnilised tugevused
Tudengitiimi arendatava roboti üks märgilisemaid omadusi on modulaarsus: roboti põhiplatvormile saab lisada erinevaid, konkreetsest kasutusülesandest tulnevaid mooduleid.
Muuhulgas võib robotile paigaldada materjale transportiva koormamooduli või sensori- ja kaamerasüsteemi, mille abil keerulisel maastikul liikuda. Sel moel saab kohandada nii roboti võimekust kui ka maksumust.
Alguses pidas meeskond modulaarsust eelkõige tugevaks müügiargumendiks, kuid arenduse käigus selgus, et selle suurim väärtus peitub hoopis tootmises. „Alguses arvasime, et modulaarsus on kliendi jaoks peamine pluss. Meile endile kaasneb sellega aga tootmise argument, sest see teeb arenduse ja tootmise lihtsamaks ning odavamaks,“ ütles Ernits.
Tema sõnul seisneb üks roboti tugevusi see tehnilistes näitajates: „Oma kaalukategoorias on see kõige kiirem, kõige suurema kandevõimega ja kõige odavam robot.“
Kui maastikusõidukit juhitakse distantsilt, on side töökindlusel kriitiline tähtsus. Ernitsa sõnul pole peamine probleem tänapäeval niivõrd häkkimine, kuivõrd signaalide häirimine ja mürarikas keskkond, mis võib muuta raadioside ebastabiilseks või selle täielikult katkestada.
Seetõttu kasutatakse lahendusena fiiberoptikat, mis tagab stabiilsema ja turvalisema side. Samas kaasneb sellise praktikaga ka märkimisväärne kulu. Ernitsa sõnul võib näiteks 10-kilomeetrine fiiberoptilise kaabli rull maksta ligikaudu 1000–1500 eurot. Lisaks tekitab see keskkonnaküsimusi, sest fiiber ei lagune ning konfliktipiirkondades võib see jääda pikemaks ajaks looduslikku tasakaalu mõjutama.