Olgu kohe ära öeldud: küsimus ei ole selles, et kõik inimesed peavad muutma kogu oma käitumist. Oluline osa meie käitumisest tuleb ju vajadusest, mitte pelgast harjumisest. Küsimus on selles, kuidas muuta kestlikumaks neid harjumusi, mida saame – tihti me ei mõt­legi, mida ja kuidas teeme, vaid toimetame justkui autopiloodil, ehkki vajadust selleks pole ning ajalist, rahalist ega muud võitu sellest ei saa. Rohekuude eesmärk polnud midagi keelata ega käskida, nii lähenesimegi igale teemale info, soovituste ja nõuannetega, mida igaüks sai analüüsida, järgida või kaaluda – kui soovis.

Septembris, transpordi ja liikuvuse kuul, tõime Mustamäe kampusesse linnakurattad, et anda võimalus liikuda teise majja loengule või kohtumisele kiiresti ilma autota. Kõigi suuremate välisuste juures on nüüd ekraanid järgmiste bussi- ja rongiliinide väljumisaegadega. Katsetasime Tudengimaja parklas, mis oleks, kui see ala oleks asfaldi asemel muru ning seal saaks sõpradega kohtuda, õues süüa, sporti teha või loenguid kuulata. Kõik see kulmineerus üleilmse autovaba päeva tähistamisega, kui sisustasime peamaja ees osa parklast aktiivse välialaga, kus sai päeval sportida ja mängida, värskes õhus süüa, töötada või koosolekuid pidada. Õhtupimeduses muutus parklatelk aga välikinoks, kus sai vaadata menufilmi „Fränk“ ning vestelda filmi režissööri ja näitlejatega. See on näide ühest teemast, ühest kuust.

Aga tegelikult algas kõik palju varem. Veebruaris asusin Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis (sealsamas sain omal ajal ajakirjanikuhariduse) omandama mikrokraadi justnimelt sel teemal: „Kestlik ühiskonnakorraldus ja harjumuste muutmine“. Sain teaduspõhise vaate, millest meie igapäevased praktikad koosnevad ning mis peab muutuma, et muutuksid praktikad. Sellest lähtusime ka „rohekuude“ algatuses.

Iga teemakuu algas põhjaliku infoartikliga sellest, milline on konkreetse teemaga seotud probleem globaalselt ja Eestis. Näiteks septembris: samal ajal kui sõidukid muutuvad ökonoomsemaks, kasvab läbisõit aasta aastalt ning eelistatakse suuremate mootoritega sõidukeid; keskmise autosõidu pikkus Tallinnas on 3 km. Või veebruaris: kolmandik kogu maailmas toodetud toidust visatakse ära, sellest pool kodumajapidamistes.

Igal kuul jagasid ülikoolipere liikmed enda kestlikke harjumusi ja nippe konkreetsel teemal, nende hulgas oli teadlasi, prorektoreid, direktoreid, tugitöötajaid. Neist „edasihoidlikest eeskujudest“ said ka igaks kuuks uued reklaamnäod ülikooli sisekanalites. Näiteks novembris: „Nööp tuli eest ära? Osta uus nööp, mitte uus pintsak! Ole mõistlik, osta mida vaja, mitte mida saad.“ Või detsembris: „Üks kilekott ei muuda midagi? Eestis kasutatakse aastas üle 200 miljoni kilekoti. Ole mõistlik, kasuta kestvaid pakendeid.“

Igal kuul tõime välja, kuidas edasihoidlik käitumine on inimesele endale kasulik ja mõttekas – näiteks säästad raha, kui hoidud toidu raiskamisest ning mõttetutest ostudest; säästad tervist ja oled rõõmsam, kui liigud rohkem autota.

Ning loomulikult otsisime ja pakkusime igal kuul võimalusi, lahendusi või ideid, kuidas igaüks saab oma elus ja ka ülikoolis toimetades veidi keskkonnasäästlikumalt käituda. Näiteks juba nimetatud ühistranspordi väljumisaegadega ekraanid või ülikooli digikaardil Tipikate rattamatkaklubi soovitatud jalgrattamarsruudid ülikoolini; kutsusime jagama taimetoiduretsepte ja korraldasime elurikkuse tuure; enne jõule panime käima kingiringmajanduse ja korraldasime käsitöö- ja taaskasutuslaada; koos ülikooliperega tõime sahtlitest ringlusse hulga riidest poekotte, korraldasime arvutite tolmust puhastamise talgud ja pakkusime igapäevaseid liikumisampse.

Kõigi teemade kohta leidus mõni väike väljakutse „Roheampsude bingos“, mis on üleval peamaja stendidel. Tore oli näha, kuis käidavamates kohtades hakkasid möödujad bingoruutudel knopkadega märkima, kui neil mõni ülesanne tehtud oli. Huvitav, kas kellelgi õnnestus ka täismäng ära teha? Kui jah, siis jagage oma roheampse Facebooki grupis „Roheampsud“, meil on teile auhind!

Ajapikku kogunes Roheliste teemakuude veebilehele põhjalik pakett infot, eeskujude lugusid ja soovitusi kokku kümnel teemal: transport ja liikuvus, kliimaärevus, mõistlik tarbimine ja taaskasutus, jäätmete ja pakendite vältimine, hoonete energia, toit, vesi, digipuhtus ja e-jäätmed, elurikkus ning heaolu­liikumine. Lehe lõpus leiab artiklite kogumiku, eraldi on üles reastatud kõik edasihoidlikud eeskujud ning ka „roheampsude bingo“ jääb kättesaadavaks.

Kõik need teemad, andmed koos viidetega ja nipid-nõuanded on sellised, mida tasub uurida ja oma harjumusi tuunida ka edaspidi. Iga väike tegu loeb, sest kui kõik teevad mõne väikese teo, saame kokku ülikoolis kolmteist tuhat, Eestis üle miljoni, globaalselt kaheksa miljardit tegu – anna oma panus!

Kokku tegutses üheksa kuu kallal üheksa inimest, igaühel oma oluline panus erinevates rollides: lisaks siinkirjutajale andsid tuumiktiimis oma unikaalse panuse Henri Suomalainen, Liisu Kirke Normak, Pirgit Pedaja, Kätlin Sonk, Gert Zavatski, Milanna Naris, Piibe Tops ja Kristin Rammus. Veebruaris saime ülikoolilt aasta roheteo tunnustuse ja kirjutasime oma nimed ülikooli auraamatusse. Täname kõiki, kes kaasa mõtlesid või tulid, ning kõiki, kes edaspidi oma panuse annavad.

Rohekuude tuumiktiim paneb selleks korraks pillid kotti ja keskendume jälle oma põhitööle. See oli rohujuurealgatus, mida tegime omast soovist vabal ajal, töötades muidu ülikooli väga erinevates üksustes. Rektor on öelnud ja arengukavastki paistab, et kestlikkuse teemad on ülikoolis fookuses ka edaspidi, ning igaüks saab siin ka ise eeskujuks olla.

LOE ROHKEM: TalTech.ee/rohekuud 

JAGA KOGEMUSI: facebook.com/groups/roheampsud

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.