Kui arendaja tahab praegu teada, kas kavandatava hoone kõrgus vastab planeeringule, tuleb vajalik tingimus sageli üles otsida seletuskirjast või jooniselt ja seda käsitsi kontrollida. TalTechi ettevõtlus- ja teadusportaalist Trialoog selgub, et tulevikus võiks sama kontrolli teha automaatselt. TalTechi teadlased töötasid Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel välja kontseptsiooni, kuidas viia Eesti planeeringuandmed PDF-failidest masinloetavale kujule.
Praegu koosnevad planeeringud suuresti seletuskirjadest, joonistest ja lisadest. Neisse on kirja pandud näiteks see, kui kõrge või suur võib hoone olla, mitu hoonet krundile mahub või millised piirangud mingis kindlas asukohas kehtivad. Arvuti jaoks on suur osa sellest infost aga lihtsalt tekst või pilt.
Uue mudeli mõte on muuta planeeringu sisu andmeteks, mida infosüsteemid suudavad lugeda, omavahel vahetada ja vajaduse korral automaatselt kontrollida.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi strateegia ja analüüsi valdkonna juhi Tiit Oidjärve sõnul on eesmärk lihtsustada planeerimist nii, et ruumi puudutavate otsuste kvaliteet selle all ei kannataks. „Kiirete ruumiotsuste eeldus on, et tehnilised protsessid on võimalikult automaatsed ja andmed osaliste vahel liiguvad operatiivselt. Senine dokumentidele tuginev loogika seda ei toeta,“ ütles ta.
Planeeringuandmed peavad olema üheselt loetavad
Praegu kasutavad omavalitsused planeeringutes erinevaid mõisteid ja töövõtteid ning sama infot tuleb sageli sisestada mitmesse süsteemi. See teeb andmete võrdlemise ja automaatse kontrollimise keeruliseks ning võib tekitada vastuolusid näiteks jooniste ja seletuskirjade vahel.
Projekti juhi, TalTechi ehitusprotsessi uurimisrühma professori Ergo Pikase sõnul on põhiküsimus selles, et planeeringu sisu pole ühtselt struktureeritud. „Planeeringu sisuline väärtus, nagu objektid, tingimused, mõjuhinnangud ja otsused, on täna lukus failides ja vabas vormis tekstiväljades. Nii ei saa riik ega omavalitsus andmeid taaskasutada ja automaatselt kontrollida,“ selgitas ta.
Uues süsteemis oleks näiteks krunt või hoonestusala eraldi andmeobjekt, millega on seotud konkreetsed tingimused. Kui hoone lubatud kõrgus on 15 meetrit, ei oleks see info ainult seletuskirjas, vaid andmeobjektile lisatud ka masinloetaval kujul. Nii saaks automaatselt kontrollida, kas kavandatav hoone vastab planeeringule, aga vaadata ka näiteks krundi suurust, hoonete arvu või parkimisnõudeid.
Oidjärve väitel vähendaks see omavalitsuse käsitööd ja jätaks rohkem aega sisuliseks ruumiloomeks. Arendaja saaks kiiremini teada, millised tingimused kinnistul kehtivad, ning avalikkus leiaks planeeringuinfo lihtsamini asukoha järgi. Andmetega saaks siduda ka ajaloo: iga objekti ja tingimuse juures oleks näha, millal see kehtima hakkas ja millal kehtivus lõppes, nii et vajadusel saaks taastada ka varasema õigusliku seisu.