Tallinna Tehnikaülikooli professor Sergei Preis meenutab oma tudengipõlve toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis: vanemate praktilist nõu eriala valimisel, nõudlikke õppejõude ja ühiselamute hoogsat seltsielu. Keemiat õppima toonud otsusest kasvas välja teadlasetee, mis viis teda Soome ja Hiinasse ning lõpuks tagasi Mustamäele.
Sergei Preisi tee TPI-sse algas kodusest vestlusest. Mõlemad tema vanemad olid laevaehitusinsenerid ning edasiõppimise võimalustena käisid jutust läbi ka Moskva ja Leningrad. Pere rahalised võimalused seadsid aga omad piirid. Tallinnasse jäämisel oli üks kindel eelis: juhtugu mis tahes, kodus leidub ikka taldrikutäis suppi.
Isa, kes oli ka ise TPI-s töötanud, soovitas vaadata keemiateaduskonna poole. Seal tehti tema hinnangul maailmatasemel teadust ning just teaduse soovitas ta pojale eluteeks valida. Preis võttis nõu kuulda. Aastakümneid hiljem tagasi vaadates pole tal põhjust seda otsust kahetseda.
Matemaatika ja füüsika eriklassist tulnud noormehele olid ülikooli esimesed reaalained tuttav pinnas. See ei tähendanud siiski, et koolist kaasa saadud teadmistest oleks piisanud lõpuni välja. Õppida tuli järjekindlalt ning Preis kirjeldab toonast ennast muigega kui klassikalist nohikut, kes muudkui õppis. Pingutus viis punase diplomini.
Tolleaegsete õpingute juurde kuulus nõudlikkus, mis jäi hästi meelde juba esimesel kursusel. Keemia tähendas nii loenguid kui ka pikki praktikume. Kui esimese eksami tulemused avalikult välja riputati, selgus, et ligikaudu pool rühma oli saanud puuduliku hinde. Preisi meenutustes oli see karm sõel, kuid ka selge märguanne: kõrgharidus nõuab õppija enda tööd ja vastutust.
Õppejõu ülesanne on tema arvates aidata, suunda näidata ja vajaduse korral kurssi korrigeerida. Selle mõtte on ta kaasa võtnud ka oma õpetamisse. Seminarides laseb ta tudengitel üksteise ettekandeid oponeerida, et teemasse süveneksid nii esinejad kui ka kuulajad. Omavaheline arutelu aitab teadmistel püsima jääda.
Eriti soojalt meenutab Preis oma õppejõude. Tema kandidaaditööd juhendas professor Enno Siirde, kelle elukogemus andis õpetamisele mõõtme, mida õpikust ei leia. Orgaanilist keemiat õpetas Agu Aarna. Nüüd peab Preis ise loenguid Aarna nime kandvas auditooriumis ning kunagise õpetaja mälestustahvel ukse juures teeb iga kord südame soojaks.
Eriala, keemiatööstuse protsessid ja aparaadid, andis tugeva aluse ka hilisemale keskkonnakaitsealasele tööle. Õpingute väärtus ulatus kaugele üksikutest eksamitest: omandatud teadmised võimaldasid liikuda uute ülesannete ja uurimisküsimuste juurde.
Tudengipõlv ei möödunud siiski ainult konspektide taga. Preisi rühmas oli 29 tudengit, kellest enamik elas ühiselamus. Ühikaklubide tantsuõhtud, kohtumised ja spontaansed jalgpallimängud kuulusid igapäevaellu. Noorusaeg tähendas ka soovi leida enda kõrvale keegi ning selleks pakkusid ühised õhtud rohkelt võimalusi.
Hiljem, juba aspirandina, nägi Preis ühikaelu teiselt poolt: tal tuli käia ühiselamus valvamas ja tudengitega vestlemas. Tema mälestustes käisid haridus ja kasvatus tollal tihedalt koos. Ülikoolis pöörati tähelepanu ka sellele, kuidas noored inimesed üheskoos elasid ja toime tulid.
Teadlasetee juurde kuulus omakorda paras annus käsitööd. Aparatuuri tuli sageli ise valmistada, parandada ja kokku panna. Abiks oli osav õppemeister, ent suur osa tööst jäi teadlaste endi teha. Tagasi vaadates ei romantiseeri Preis seda aega üle: rohke meisterdamine tähendas ühtlasi, et teadustöö tehniline baas oli nõrgem. Tänapäeval saab vajalikke seadmeid osta, kui selleks raha leidub.
Ülikooli lõpetamise järel jõudis Preis enne aspirantuuri töötada ning teenida kaks aastat Nõukogude armees. Võimalus sõjaväkke jääda teda ei köitnud – teadus tõmbas tugevamini. Hiljem viis töö ta enam kui kümneks aastaks Lappeenrantasse ja kolmeks aastaks Hiinasse. Esialgu vaid aastaks-paariks kavandatud Soome minekust kujunes pikk ja kogemusterohke peatükk, millele järgnes lõpuks tagasitulek Tallinna Tehnikaülikooli professori kohale.
Kui Preis saaks tudengipõlves midagi teisiti teha, õpiks ta rohkem võõrkeeli. Võimalusi oli ning just ülikooliaastad pakkusid aega enda arendamiseks. Seda soovitab ta ka tänastele tudengitele: kasutada õpinguaega võimalikult hästi.
Uuesti alustades võiks eriala ehk teinegi olla, näiteks mehaanika. Põhiline valik jääks aga samaks – tema läheks ikka teadusse.