Just nendest mälestustest sündis lavastus „Nüüd õpin Mustamäel“, mille nimi on mitmetahuline. Nüüd algas noorte iseseisev elu. Õppimine toob tuleviku ja sõbrad ning nõuab kohanemist. Mustamäe toob kõik selle kokku.

Tallinna Tehnikaülikooli lugu on tegelikult väga lihtne. Mustamäele, mida veel ei olnud, ehitati grupp maju ja hakati teadust tegema. Linn ja kool on muidugi lahutamatud – Mustamäe esimene maja oli üks ülikooli ühikatest, seesama, kus tegelased elavad, pidutsevad, unistavad, õpivad, armuvad ja praevad ühisköögis kartuleid.

Suure pildi sisse mahub aga väga palju liigutavaid elusaatusi, väga palju keerulist ajalugu ja hulk unustatud tulevikuoptimismi. Tulevik on siinkohal väga tähtis sõna. Just insenerid ja tehnikud loovad meile seda tulevikumaailma, kus ja kuidas me elama hakkame. Nagu Andra ütleb: „Nad näevad ajas ette nagu mingid matemaatilised võlurid“. Sellepärast tahtiski ta panna oma näidendi peategelasteks just telemehhaanika tudengid. Hakati ju nende käe all uurima üht Eesti esimest arvutit, mille nimi oli Minsk-2 ja mis täitis terve toa. Tänapäeval elame poole oma elust pisikeste arvutite keskel, suhtleme möödaminnes igapäevaselt tehisaruga ja kipume unustama, kustkohast me siia saime. „Palun väga, Mustamäelt,“ ütleb Andra.

Kõik see tuleb suveetendusena lavale augustikuus, täiesti uues etenduspaigas – Mustamäe südames, Tehnikaülikooli sisehoovis.

Lavastuse laiem eesmärk on tõsta Eesti ühiskonnas teadlikkust inseneeriast, tehnilise edukäigu algusaastatest 1960ndatel ning kõnetada korraga nii nooremat kui ka vanemat publikut.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.