Mari Öö Sarv

Rektor Tiit Land loetles avasõnades kriise, millest oleme läbi tulnud: COVID, mille lõpetas veebruaris sõda, mis tõi enneolematud energiahinnad ja inflatsiooni, lisaks kõrghariduse alarahastatus. Järgmised tõsised väljakutsed ongi juba ukse ees: eestikeelne akadeemiline järelkasv, rohestratateegia tegemine ja omaksvõtt ülikoolis, samuti juhtimismudeli uuendamine ja koostöö.

Rektoraadi strateegiabüroo juhataja Kaja Kuivjõgi aitas vaadata statistika taha ja kutsus üles mitte jääma loorberitele puhkama, kui kriisi parasjagu pole. Ta selgitas, et peale vaadates võib mõni võtmenäitaja paista „roheline“ ehk vastavalt seatud sihtidele, kuid süvenedes selgub, et „rohelisel“ teel püsimiseks tuleb tõsiselt pingutada. Heaks näiteks on ettevõtluslepingud, mille tugevaks tõukajaks möödunud aastail oli Euroopa fondide nutika spetsialiseerumise toetusmeede, mida enam pole. Või doktorikaitsmised, mis arvuliselt on plaanipärased, kuid kuna napib eestikeelseid doktoreid, napib tulevikus ka tasemel õppejõude ja teadlasi. „Statistik uppus jõkke, mille keskmine sügavus on üks meeter,“ võttis rektor Land kokku statistika pealiskaudse vaatamise ohu.

Finantsdirektor Madis Margus näitas veelgi võlutrikke, mida andmetega saab teha. Näiteks millised seosed paistavad, kui panna ühele teljele instituudi töötajate arv ja teisele kasutatavate ruutmeetrite arv. Või ühele õppekavati lõpetajate keskmine palk ja teisele lõpetamise tulemuslikkus. Parimaks finantsriskide maandajaks nimetas Margus aga tasakaalu põhitegevuse suundade vahel – ülikoolis on need õpe, teadus ja ettevõtlus. „Mitmekesisus tulubaasis aitab maandada erinevaid riske õppe- ja teadustegevuse volatiilsete kulude puhul,“ sõnas ta.

Mida on vaja, et ülikoolis hästi edasi jõuda?

Õppe poolel on üks põhilisi probleeme suur väljalangevus. Mure pole uus ja mure pole TalTechile unikaalne. Vastased, kellega siin võidelda, on üldjuhul vale erialavalik, kehv tase reaalainetes ja töötamine. Just neid teemasid lahkas aastaseminari laval dekaanide paneelarutelu, kus kommentaare ja küsimusi said sekka öelda kõik kuulajad.

Hakatuseks pakkusid videos lahendusi tudengid ise. Võlusõnadena jäid kõlama tuutorlus-mentorlus, grupikuuluvus ja parem selgitamine, mida õpitava erialaga saab tulevikus peale hakata – enamasti rohkem kui noored arvavad. Hübriidõpe aitab küll neid, kes käivad tööl, kuid viib motivatsiooni neilt, kellel tarvis kontakti, ja seda on eriti tarvis esimesel aastal. Sel puhul saab ühtekuuluvustunnet leida tudengiorganisatsioonidest, mida TalTechis on õnneks igale maitsele.

Kõlas mõte lävendi kõrvale tagasi tuua sisseastumisvestlused, mis aitavad hinnata tulevase õppuri motivatsiooni. Nii ei satuta õppima valel erialal ega satu ülikooli ka need, kes tegelikult õppimisest huvitatud ei ole. Just nii on viimastel aastatel tehtud Eesti Mereakadeemias ja tulemused on head. Õppimist segab ka noorte oskamatus oma aega ja ressursse planeerida – gümnaasiumis valmistatakse neid ette riigieksamiteks, mitte ülikoolis targalt õppimiseks. Siin aitavad hariduspsühholoogide koostatud mentorlusprogrammid, mis näiteks IT-teaduskonnas on kohustuslik õppeaine ja toetab esmakursuslasi päris hästi.

Kuid IT-s tuleb lisaks tegelda sellise nähtusega nagu tööturuahvatlus. Ka inseneerias pole enam nii, et ülikoolilõpetaja läheb otsima tööd, vaid ettevõtted otsivad ülikoolidest tööjõudu. See tähendab, et ülikooliharidusega spetsialistid ei pea tööturul konkureerima, lisaks haridusele saab ülikoolist hulgaliselt kontakte ja sõbrad kogu eluks. Selleks aga, et tudengid saaksid täita lüngad oma reaalainete teadmistes, saavad õppejõud salvestada „õpiampsuvideoid“.

Kõige rohkem rääkisid nii tudengid kui ka dekaanid ikkagi grupi- ja kuuluvustunde olulisusest, ja siin saavad õppejõud panustada grupitöödega. Kolmekesi on raskem välja kukkuda kui üksi pusides!

Tuleviku energeetika: rohkem toota või vähem tarbida?

Aastaseminari teine paneel vaatas tulevikku hoopis teise pilguga: spetsialistid riigi- ja erasektorist arutlesid tuleviku energeetika ja energiamajanduse väljakutsete üle. Laval olid TalTechi Targa linna tippkeskuse strateegiajuht ja Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel, rohepoliitika koordinaator riigikantseleis Kristi Klaas, Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm, vanemlektor ja programmijuht elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudist Reeli Kuhi-Thalfeldt ja Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann, vestlust juhtis Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi direktor professor Erkki Karo.

Aastaks 2030 peaks Eesti tootma sama palju taastuvenergiat, kui ise ära tarbib. See on juba seitsme aasta pärast, mis tähendab, et see eesmärk tuleb saavutada tänaste tehnoloogiatega. Ahti Asmann märkis, et Eesti eesmärk pole enam majanduspõhine, eesmärk on lihtsalt toota piisavalt taastuvenergiat, sõltumata hinnast. „Erasektor ootab tootlust, neid riigi eesmärk ei kõneta,“ ütles ettevõtja.

Härm tõi välja, et nii Eesti kui kõik meie lõunanaabrid räägivad tootmisvõimsuse tõstmisest ja elektrienergia eksportimisest. Kuid kuhu eksporditakse, kui kõik toodavad rohkem kui tarvis? Härm leiab, et esiteks peame tugevdama võrke, teiseks energiat salvestama, kuid lisaks ka suurendama tarbimist. Härmi sõnul on Soomes elektritarbimine elaniku kohta neli korda suurem kui Eestis. „Miks meil ei võiks olla kaheksa korda suurem elektritarbimine kui praegu?“ küsis Härm. Asmann lisas, et riik ei peaks muretsema, mida teha, kui elektrit jääb üle, see on investorite mure.

Publiku esitatud küsimuste hulgast aga sai kõige rohkem tähelepanu see: „Energia tootmise suurendamine on muidugi tore, kuid ehk peaksime panustama ka üldisele tarbimise vähendamisele? Piiramatu kasv on nagunii tupiktee.“ Kisel vastas, et kui lõpetame igasuguse tööstuse, väheneb ka energia tarbimine kohe ja palju. Ka Asmann rõhutas, et soomlased ei tarbi meist rohkem energiat kodudes, vaid seal on rohkem tööstust, mis kasvatab ka majandust, ning tema sõnul otsivadki kõik töösturid säästukohti. „Vaatama peaks seda, kust saab säästa, mitte riigi energiatarbimist inimese kohta,“ ütles Asmann. Kristi Klaas aga väitis, et kui vaadata Eestis ainult kodust energiatarbimist elaniku kohta, on seda siiski väga palju, ja nii jõudis arutelu muidugi elamu­fondi  ressursitõhususe juurde.

Viimaks küsis arutelu juht prof Karo, mida panelistid selles keerulises pildis ülikoolilt ootavad. Mihkel Härm alustas soovide nimekirja: „Tahaks inimesi, teadmist, tarkust paremini ja teisiti teha, ka arendustööd, ja seda kõike rahva raha eest.“ Kõige põletavam kõigi osaliste jaoks on aga inimesed – magistri- ja doktorikraadiga insenerid, kellel on kogemusi ka teistest riikidest. „Seda saab ju kohe rakendada, et õppekava kohustuslik osa on ka välisülikoolis käia,“ ütles Härm.

Kristi Klaas lisas multidimensionaalsuse: uusi tehnoloogiaid õpetades tuleb näha, kus on vajadused, millised aspektid on ühiskonnas muudes valdkondades ja kuidas need asjad omavahel seotud on. Erkki Karo tõdes, et ülikoolis on mingid distsipliinid välja kujunenud võib-olla sada aastat tagasi ja peame NEID hakkama kokku panema, näiteks tootmine, võrgud, säästlik käitumine kodus ja majandusõpe. Einari Kisel tõi välja, et praegu on TalTechis energeetika jaotunud vähemalt viie instituudi vahel kahes teaduskonnas ja kokkupuutepunkte napib. „Parema fookuse jaoks oleks mõistlik teha ühine energeetikaõppekava.“ Ahti Asmann märkis, et kõik Rohetiigri teekaardi sammud on TalTechi valdkonnad, nii peaksime rohepöördes arutama hoopis ülikooli teekaarti.

Reeli Kuhi-Thalfeldt lisas samuti, et näeb ettevõtete ahastust erialaspetsialistide järele ning ülikool saab panustada rohepöördesse inimestega, kes teevad need teadmised tegudeks ettevõtetes, kodudes ja avalikus sektoris.Tema hinnangul on praegused õppekavad liiga laiad, et huvi tekitada ja hoida. „Koolilõpetaja peaks saama leida taastuvenergeetika õppekava,“ ütles ta ja lisas, et Tehnikaülikooli roll on hoida pikka plaani isegi siis, kui hetkel on elektri hind väga soodne.

Kogu aastaseminari, sh mõlemat arutelu, saab järele vaadata siin.

Pildigaleriid näeb siin.