Saite TalTechi ruumiloome kaasprofessoriks. Mida see tähendab ja mida te teete?

Positsiooni mõttes tähendab see lihtsalt uut nimetust – tegin kõiki neid samu asju ka enne. Oleme harjunud, et inimesi määratleb ametikoht. Mida tugevam tiitel, seda enam arvamust kuulda võetakse. Mina olen aga Nele Nutt, kes vaatab maailma teadlase pilguga ja kasutab teaduslikke meetodeid. Just see meeldib mulle elus kõige rohkem, olenemata ametikohast.

Praegu on õnn töötada TalTechis ja näidata üliõpilastele, kuidas selline mõtlemine ning maailmakäsitlus käib. Selle üle on ääretult hea meel. Aga kui ma ka seal ei töötaks, vaataksin maailma ikka samamoodi.

Kuidas te õpetate tudengeid maailma vaatama?

Üritan näidata, et väga mahukat informatsiooni saab hallata lihtsalt. Sügisel algab taas arhitektuuriajaloo aine. Enamasti alustatakse Egiptusest või Mesopotaamiast ja tullakse tänapäeva välja, näidatakse palju toredat visuaalset materjali.

Kui üliõpilased kursuse kui tahes edukalt läbivad, ei mäleta nad järgmisel semestril enam midagi. “See oli nii tore kursus ja õppejõud,” ütlevad nad. Kuid materjalis nad ei orienteeru, sest õppisid kõik aastaarvud ja nimed pähe. See on traditsiooniline õpetamismeetod kogu koolisüsteemis.

Mina proovin rääkida kogu süsteemist. Kui tead mõnda arhitektuurielementi – näiteks sambaid – siis tead, kuidas need muutusid, oskad ka objekti ja ehitist õigesse konteksti paigutada. See on süsteem, mida on lihtne hallata, kui oskad õigeid asju tähele panna. Minu palve ongi: ärge õppige midagi pähe.

Mida teie tudeng tähele peaks panema?

Peaks teadma, millal, kuidas ja miks midagi tegema hakati. Näiteks kuplid: milline oli esimene kuppel, kuidas see tekkis ja kuhu tänaseks on jõutud. Midagi tuleb muidugi meelde jätta, aga meil on tänapäeval võimalus guugeldada, ei pea olema mälumängurid. Proovin tudengitele näidata seoseid filosoofia-, muusika- ja arhitektuuriajaloo vahel.

Kuna õpetan ehitusinsenere, pööran arhitektuuriajaloos tähelepanu konstruktsioonidele. Arhitektuuri ei saa üles ehitada, kui see püsti ei püsi. Iga ilusa ja funktsionaalse hoone sees on konstruktsioon. Kui tahame ehitada kõrget kirikutorni, aga arvutused ei pea paika või materjalid ei kanna, siis see ei püsi püsti.

Arhitektuur on teatud mõttes fassaad. See pole vähem oluline, aga enamasti käsitletakse seda piltide ja visuaali, mitte tehniliste lahenduste kaudu.

Need tehnilised lahendused ja funktsionaalne pool on sageli inseneride pärusmaa, aga ehk ei peaks olema. Esteetika on oluline. Ruumiloomes on palju aspekte, ühe eriala inimene ei saagi neid kõiki hallata. Oluline on koostöö ja eri alade professionaalide kaasamine. See jääb aga sageli inimeste, raha ning ajagraafiku taha.

Millistele probleemidele te nii tudengite kui avalikkuse tähelepanu pöörata tahate?

Mul on tugev maastikuarhitektuuri, ehituse ja arhitektuuri taust, lisaks olen ka sotsioloog psühholoogia kõrvalerialaga. Ruum pole ju vaid füüsiline – seal on ka ühiskond ja inimene. Mõjutame ruumiloomega inimesi, nemad omakorda loovad ruumi – see on vastastikune.

Kõik regulatsioonid räägivad füüsilisest ruumist: kõrgused, ehitusjooned, tänavate laiused, sõidukiirused. Kõik on justkui ära organiseeritud ja selle loogika järgi peakski inimene end hästi tundma.

Kui aga inimestelt küsida, mis on neile ruumiloomes oluline, siis ainus vastus, mille olen saanud, on vibe. See tunne, mis tekib. Keegi ei räägi ühestki füüsilisest asjast. Just seepärast peaksimegi ruumi tunnetuslikult heaks kujundama.

See on reaalia ja humanitaaria koostöö. Need kaks ei taha aga väga kokku saada. Sellest rääkida on üsna keeruline.

Kuidas ruumilooja õiget vibe‘i peaks looma?

Joonlaua ja sirkliga pole enamasti palju teha. Mõned reeglid siiski kehtivad. Näiteks mängib rolli inimmõõtmelisus: massiivsete hoonetega linnakeskkonnas tunned end paratamatult väikesena, madalate hoonete vahel tunned end ehk mõnusamalt.

Seda on teadlikult kasutatud. Näiteks stalinistliku või Vana-Rooma arhitektuuri massiivsus oli taotluslik: inimene pidigi end selle kõrval tühisena tundma. Nii on masse lihtsam kontrollida — ja ruumiloome annab selleks vahendi.

Seega on oluline, kuidas keskkond meile vaimselt mõjub. See teebki ruumiloome keeruliseks: peab mõju nägema ette ja tundma inimpsüühikat.

Tunnetuslik pool, selle loomine ja õpetamine on väga keerulised. Eriti kui oled vastamisi oponeeriva arvamusega. Inimesed ütlevad: “Minu jaoks on see ilus.” Kuid ilu ja esteetika on kaks eraldi kategooriat – viimast õpetatakse. Maitset saab kujundada. Mida rohkem näed, seda enam muutub, mida ilusaks pead. Arhitektid ja ruumiloomega tegelevad erialad on koolitatud esteetilist keskkonda looma.

Olete õppejõud olnud üle 20 aasta. Mida teevad tänased tudengid teisiti ja mida peate ise teisiti tegema?

Kõik nad on läbinud samasuguse koolisüsteemi. Seal on õpetamismeetodid väga faktikesksed. Oma arvamust ei küsita. Seepärast proovin ikka esimese kursuse tudengitele öelda: õigeid ja valesid vastuseid pole, nüüd peab oma peaga mõtlema. See ei ole 20 aastaga muutunud.

Kuid inglise keele oskus on selle ajaga palju paranenud. Samal ajal on eesti keeles kirjutamise oskus halvenenud, tekstid on muutunud konarlikumaks ja funktsionaalne lugemisoskus on kahanenud.

Samas nüüd, seoses tehisintellektiga, on lauseehitus järsku heaks läinud. See juhtus üleöö – aga see on AI. Õppejõud peavad lugema väga palju AI tekste.

See on minu arvates probleem ja head lahendust veel pole. Iseseisva mõtlemise ja analüüsivõime, mida proovin edasi anda, nullib AI ära. Kui küsida, miks sa sellise asja siia kirjutasid, ei osata vastata. Kaob ära otsustusprotsess, milliseid andmeid, kuidas ja miks ma esitan.

Ühiskond kalibreerib end AI järgi. Kas see on teie karjääri vaatest keerulisemate väljakutsete seas?

Mõnda aega tagasi polnud meil tõepoolest arvuteidki. Siis nad aga tulid ja kirjalikke töid sai kiiremini teha. Inimesed õppisid, nüüd on käsil järgmine asi. Maailm muutub ikka ja vanas ajas kinni ei pea olema. Inimesed õpivad ja kui ma praegu tudengitega räägin, mõistavad nad juba, et AI mõttetegevust ja analüüsi, mida tegelikult vaja on, ei paku.

Praegu päevakajalise probleemina tundub see küll keeruline. Aga võib-olla paistab tagantjärele, et see polnudki nii suur probleem.

Tegeva maastikuarhitektina nägin, et päevakajalised probleemid on väga kitsad ja konkreetsed: on lähteülesanne ja tellija. Piirid, kus mõelda ja luua saad, on ahtad. Teadus annab palju avarama vaate. Seepärast praktiline töö ammendus minu jaoks, aga tänu sellele tean, kuidas päriselu käib.

Tudengitele on ilmselt õppejõu praktiline kogemus suur väärtus?

Mul on päriselust näiteid, mis tudengeid aitavad. Ainult teooriat on raske kuulata ja õppida, seepärast tudengid hindavad teooria ja praktika kombinatsiooni.

Asjad jäävad näidete kaudu meelde. Eriti praktilistel erialadel, nagu ruumiloome ja arhitektuur, on see väga oluline. Tahaksin edaspidi rohkem siduda praktilist ning teoreetilist maailma. Paraku praktikud ja teoreetikud alati teineteisesse eriti lugupidavalt ei suhtu. See on ehk natuke egodes kinni.

Minu väga pikaajaline veendumus on aga, et need kaks valdkonda peavad olema teineteisele kasulikud ja andma lisaväärtust. Olen ikka olnud meeskonnamängija ja arvan, et koostööst tekib sünergia.

Kas viimase aja arhitektuuris on trende, mida teie arvates võiks muuta või murda?

Üks asi, mis silma hakkab, on kohalike elanike arvamuse küsimine. Kui ka kaasamisega on planeerimisprotsessis justkui kõik korras, siis kui palju me kohalike elanike arvamusega sisuliselt arvestame?

Muidugi tulevad vahele teatud professionaalsed kaalutlused, aga tihti küsitakse arvamust vaid vormiliselt ja see jääb paberile. Ehk on ruumiloojatel keskkonnapsühholoogia või sotsioloogia teadmisi vähe. Ei osata kaasata neid, kes oskavad inimest paremini lugeda. Kui võtame appi teaduse, siis teame protsesside kujunemisest enam ja saame tervikpilti väga hästi suunata.

Näiteks olen tegelenud aastaid gentrifikatsiooniga. See kirjeldab protsessi, kus slummistunud, ebapopulaarsesse piirkonda kogunevad loomeinimesed, keda keskkond kõnetab. Nad muudavad selle atraktiivseks. Järgnevad teised, kes tahavad vibe‘ist osa saada. Neil on raha kinnisvara ostmiseks, hinnad tõusevad ja loomeinimene liigub edasi. Nii on tekkinud näiteks Uue Maailma ja Supilinna kogukonnad.

Siis kasvab kinnisvaraarenduse huvi. Piirkond tiheneb, rajatakse uusi maju. Tuleb järgmine grupp inimesi teiste väärtushinnangutega, sest piirkond on juba populaarne ja atraktiivne toode, mida tarbida. Teoorias muutub keskkond siis aja jooksul jälle ebapopulaarseks.

Kui omavalitsus teab, et selline protsess on kuskil alanud ning tunneb teooriat, saab ka otsuseid, rahavoogusid ja planeeringuid selle järgi suunata. Nii saab teooriat praktikasse viia.

Kas läheksite erasektorisse tagasi või õnnestub suuri trende tõhusamalt tudengite ja akadeemia kaudu suunata?

Ära iial ütle iial, kuid praegu ei kutsu mind miski praktilisse maailma. Küll aga võiks koostööde kaudu teooriat ja praktikat ühendada – näiteks konsulteerides.

Puudus on aga kirjavarast. Teadlasena on mul kohustus kirjutada teadusartikleid oma uurimistöödest. Pigem tahaksin aga kirjutada õpikuid või käsitlusi, mille auditoorium oleks laiem, erialainimesest tavalugejani, kel on ruumiloome vastu suurem huvi.

Tudengid on aga tõesti selles vanuses, mil inimesed välja kujunevad. See on võimalus, aga eelkõige väga suur vastutus, kuidas sa neid kujundad.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 09.09.2026