Rektori kõne:

Rõõm on teiega kohtuda, Tehnikaülikooli magistriõppe parimad lõpetajad.

Rõõm, millest kõnelen, on minu jaoks väga mitmetahuline. Kahtlemata rõõm sellest, et meie kohal on taevas veel rahu värvi, et me saame tegutseda, plaane pidada, ja mis kõige tähtsam – unistada. Unistada suurelt, selliselt, nagu seda saavad teha vaid vabad inimesed.

Rõõmu teine tahk ongi vabadus. Riigi vabadus, isikuvabadus, igaühe vabadus otsustada, oma otsuste põhjal suund valida ja siis minna. Muidugi võivad sellised vabal tahtel minekud meid ka kokku tuua – nagu meiega siin täna ongi juhtunud.

Rõõmu kolmas tahk ongi kohtumise rõõm. Me saame kokku. Meie, kes me oleme maailma päris suurel määral ühtmoodi mõistnud. Meie, kelle huvid ja eelistused peavad olema piisavalt sarnased, et me täna siin koos oleme. Et me koos rõõmu tunneme.

Ma täna teid, head magistrid. Ma tänan, et olete valinud just Tallinna Tehnikaülikooli, tänan, et olete selle tee lõpuni käinud. Või kas ikka lõpuni?

Tegelikult just sellel – lõpetatuse või lõputuse - teemal soovisin teiega kõneleda. Sest teie olete need, kes saavad mu praegu tehtavale ettepanekule tõeliselt vastata.

Ajast, millal mina ülikooli lõpetasin, on sirgunud juba kaks uut inimpõlve. Soovid, eelistused ja nende saavutamise viisid on muutunud, jõujooned mujale tõmmatud. Ometi on miski samaks jäänud – osa meist tahab maailma ja selle saladuste kohta üha rohkem teada, rohkem mõista, kasvada tõdede heleda valguse poole.

Teie olete hästi kasvanud. Seepärast ütlen teile täna ja selge sõnaga: ärge peatuge! Või isegi karmimalt: ei, te ei tohi peatuda. Tulevik vajab teid. Maailm vajab teid. Tallinna Tehnikaülikool vajab teid.

Ei, need pole lihtsalt suured sõnad, mida tähtsatel aktustel ikka lausutakse. See on appihüüd. Tulge appi, head cum laude lõpetanud! Kui te ei tule, on Eesti tehnikaharidus, eestikeelne tehnikaharidus, peagi suures hädas.

„Kui suures hädas?“ küsite. „Iga aastaga üha suuremas!“ vastan. Noori õppejõude ja teadlasi lisandub napilt, senistele lisandub eluaastaid aga liigagi kiire hooga. Nii võib järjepidevus katki minna – aga see on hullemaid stsenaariume, mis ülikooli jaoks üldse kirjutada on võimalik.

„Aga mida meie saame siin teha?“ küsite. „Tulge doktoriõppesse!“ vastan.

Mõistan, et mitmed teist on sellest ettepanekust hämmeldunud. Hästi õppimine ei tähenda ju veel soovi õppejõuks või teadlaseks saada. „Aga miks ka mitte?“ küsin ma. „Olen teadlane ja õppejõud olnud terve elu. Ning ma ei kahetse. Miks peaksite siis kahetsema teie?“

Kummutan siin paar doktoriõppe kohta käivat müüti. Esiteks on doktorikraadiga inimesi väga vaja. Ülikoolis, aga ka Eesti ettevõtetes. Usun siiralt, et tulevik pole nende pärast, kes üritavad seni õpitud töövõtteid üha kiirenevas tempos kasutada. Tulevik on nende päralt, kes toovad mängu uued teadmised, uued lahendused. Ning seda saab edukalt teha ka doktoriõppes, mille üks väljundeid on tööstusdoktorantuur.

Doktorikraad ei muuda tänaseid doktoreid enam ülekvalifitseeritud tööjõuks, nendeks, keda pole kellelgi tegelikult vaja. On ettevõtteid, kes just doktorikraadiga töötajaid palgates valmistuvad edukaks, praegusest hoopis erinevaks tulevikuks.

Muidugi peab osaliselt paika ka müüt, et doktoriõpe on veidi enesekesksete nohikuite ala. Jah, muidugi on ka neid. Aga tegelikult on doktoriõpe maailma muutjatele. Neile, kes mitte ainult ei mõista hästi praegu valitsevaid vaateid ja seisukohti, vaid julgevad teha teisiti. Julgevad ise mõelda, mõeldut ellu viia. Ning kõike seda tegelikkuses kasutada.

Head lõpetajad. Soovin tuult teie unistuste purjedesse.

Ning soovin ka mõnusat suvetuult, mida võite nautida juba magistritena.

Aitäh teile!

Ja loodetavate kohtumisteni!