Hiljuti ilmus mainekas erialaajakirjas Chemosphere artikkel TTÜ teadlaste uurimisrühma teadustööst „Atsesulfaami lagundamine vesikeskkonnas foto-aktiveeritud vesinikperoksiidi ja persulfaadiga“.
Artikli ühe autori, keskkonnatehnoloogia teaduslabori uurimisrühma vanemteadur Niina Dulova ja professor Marina Trapido doktorandi Eneliis Katteli sõnul on kunstlike magusainete kasutamine toiduainete- ja ravimitööstuses viimase 5-6 aastaga viinud nende plahvatusliku leidumiseni looduses. Kõige levinumad tooted, kust inimene kunstlikke magusaineid tarbib, on jätkuvalt karastusjoogid, aga üha enam kasutatakse magusaineid ka spordijookides ja nn tervisesnäkkides.
„Tarbides kunstlikke magusaineid, näiteks meil enimkasutatavaid atsesulfaami, aspartaami või sukraloosi, mis on tavalisest suhkrust 200-600 korda magusamad, antakse ajule signaal, et keha saab suhkrut. Magus maitse vallandab kõrgendatud insuliini tootmise, mis omakorda põhjustab söögiisu suurenemist. Seega võivad magusained pikemas perspektiivis põhjustada hoopis kaalutõusu,“ selgitab Eneliis Kattel.
Hoopis omaette mõju tekitavad kunstlikud magustajad meie looduskeskkonnale. Need tugevad keemilised ühendid ei metaboliseeru näiteks inimorganismis kaugeltki täielikult. Keskkond ise nende ainete lagundamisega nende mitteloodusliku päritolu tõttu veel hakkama ei saa. Tänapäevased traditsioonilised veepuhastustehnoloogiad ei ole samuti võimelised neid aineid täielikult likvideerima.
Nii satuvad varem või hiljem kunstlike magusainete jäägid meie looduskeskkonda, mis seal akumuleerumisel ja muundumisel tekitavad erineva iseloomuga laguprodukte. Ka UVA päikesekiirgus on üks magusainete aktiivne lagundaja. Keskkonda satuvad magustajate jäägid põhiliselt olmereovee ja -prügiga ning äravisatud ravimitega.
„Esimesed ohvrid on mõistagi meie veeorganismid – esmalt vetikad ja vesikirbud, kelle puhul on juba täheldatud magusainete laguproduktidest tingitud kahjustusi. Nemad omakorda mõjutavad kalu, kelle puhul pikemaajalisi toksilisuse uuringuid veel teostatud ei ole. See aga tekitab järjest enam küsimusi nende ühendite tarbimisjärgse käitluse suhtes. Kuna probleem on teaduse ajaperspektiivis alles „uus“, pole veel võimalik viidata uuringutele, mis käsitleksid otseselt magusainete jääkproduktide mõju inimorganismile. Atsesulfaami, aspartaami ja sukraloosi on aga leitud juba Euroopa arenenud riikide põhjaveest. Pikaajalised prognoosid veel puuduvad, aga praegused tendentsid lubavad viidata probleemi süvenemisele,“ lisab Kattel.
Kersti Vähi, TTÜ teadusosakond