Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?

Olen Tallinnast ja TalTechiga seotud olnud suurema osa oma täiskasvanuelust – kõigepealt tudengina ning hiljem teadlase ja õppejõuna. Minu eriala on soojusenergeetika ja kõige rohkem olen tegelenud kaugkütte ning kaugjahutusega.

Samas olen teaduse kõrval kogu aeg olnud seotud ka päris inseneriprojektidega. Seetõttu on mul vahel raske tõmmata piiri, kus lõpeb teadus ja algab inseneritöö. Minu jaoks ongi kõige huvitavam just nende kahe ühendamine.

Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?

Ma ei saa öelda, et oleksin lapsena unistanud teadlaseks saamisest. Pigem jõudsin selleni samm-sammult. Õppimise käigus tekkisid küsimused, millele õpikust enam valmis vastust ei leidnud.

Mind on alati huvitanud rakenduslik teadus. Kui teed mingi arvutuse või uuringu ja mõne aasta pärast saad Tallinnas või mõnes teises linnas mööda sõites öelda: „näe, see süsteem või torustik on siin osaliselt ka meie töö tulemus“, siis on sellel minu jaoks väga suur väärtus.

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Üks küsimus, millega praegu palju tegeleme, kõlab tegelikult väga lihtsalt: millega me tulevikus oma linnu kütame, kui tahame järjest vähem kütuseid põletada?

Huvitav on see, et soojust on meie ümber tohutult. Seda leidub reovees, meres, tööstuses, andmekeskustes ja välisõhus. Küsimus on selles, kuidas see soojus võimalikult efektiivselt kätte saada ja viia sinna, kus inimesed seda vajavad.

Siin muutuvad eriti oluliseks suured soojuspumbad, madalamad kaugkütte temperatuurid ja soojuse salvestamine. Ka meie kaugkütte digiõpikus käsitleme neid juba eraldi tänapäevaste kaugküttesüsteemide põhitehnoloogiatena (kaugkute.taltech.ee).

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?

Kaugküttes pole olnud ühte konkreetset leiutist, mille kohta saaks öelda, et enne seda oli vana maailm ja pärast uus.

Pigem on muutunud kogu mõtteviis. Kaugküte tähendas kunagi üsna lihtsat süsteemi: kusagil põletatakse kütust, saadakse kuum vesi ja saadetakse see torudega majadesse. Tänapäevane kaugküte võib saada soojust katlamajast või koostootmisjaamast, aga ka suurest soojuspumbast või mõnest täiesti teisest soojusallikast.

Minu meelest on kõige olulisem muutus see, et kaugküte pole enam lihtsalt torud ja katlamajad - sellest saab järjest rohkem kogu linna energiasüsteemi ühendav lüli.

Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?

Energeetikas otsitakse tihti ühte „õiget“ tehnoloogiat. Kas tulevik on soojuspumpades? Biomassis? Elektris? Geotermaalenergias? Minu arvates on õige vastus: kõigis neis, aga õiges kohas ja õiges kombinatsioonis.

Tuleviku linnas peavad elektrisüsteem, kaugküte, kaugjahutus, soojuspumbad, heitsoojus ja energiasalvestid järjest rohkem koos töötama. Tehniliselt suudame väga palju ära teha. Keerulisem küsimus on sageli see, kuidas teha seda majanduslikult mõistlikult, sest lõpuks peab inimene saama jaanuaris oma toa soojaks ja arve peab olema talle jõukohane.

Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?

Üks töö, mille üle olen eriti uhke, sai alguse päris reaalsest objektist - Merko arendatavast Paekalda piirkonnast Tallinnas. Meil tekkis üsna ebatraditsiooniline mõte: kas uut piirkonda oleks võimalik kütta mitte tavapäraselt kaugkütte pealevoolust, vaid hoopis tagasivoolutorust? Eestis polnud sellist lahendust varem tehtud.

Panime seljad kokku - teadlased, insenerid-projekteerijad ja kaugküttevõrgu valdaja Utilitas - ning hakkasime vaatama, kas idee ka päriselt töötab. Sellest sündis teadusartikkel, kus analüüsisime lahendust nii tehniliselt kui majanduslikult. Tulemused olid väga head: arvutused näitasid, et lahendus on majanduslikult tasuv ja investeering võiks ennast ära tasuda juba mõne aastaga.

Erinevatel põhjustel jäi Paekalda lahendus lõpuks siiski realiseerimata. Aga ma ei pea seda ebaõnnestumiseks. Kontseptsioon on olemas, arvutused on tehtud ja me teame, et see võib töötada. Nüüd otsime Tallinnas järgmist sobivat kohta, kus seda päriselt rakendada, näiteks Tallinna Sadama või Paljassaare arenduspiirkonnas.

Mulle see töö meeldibki just seetõttu, et see näitab hästi, kuidas teadus võiks toimida: idee tekib päris probleemist, ühe laua taha tulevad teadlased ja praktikud ning lõpuks sünnib lahendus, mida saab reaalses linnas kasutada.

Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Tahaksin, et Eesti oleks kaugkütte ja kaugjahutuse valdkonnas koht, kuhu teised riigid ja insenerid tulevad lahendusi vaatama, mitte ainult vastupidi.

Meil on selleks tegelikult väga hea lähtekoht. Eestis on kaugküttel pikk ajalugu - a samal ajal oleme piisavalt väike riik, et uusi lahendusi suhteliselt kiiresti katsetada.

Aga tehnoloogia kõrval pean vähemalt sama tähtsaks inimesi. Tahaksin, et rohkem noori valiks insenerihariduse ja näeks energeetikat valdkonnana, kus saab päriselt midagi muuta. Võime teadlastena välja mõelda maailma kõige targema energiasüsteemi, aga lõpuks peab keegi selle ka projekteerima, ehitama ja tööle panema.

Igor Krupenski ETISe profiiliga saab tutvuda siin.

Lugu ilmus esmakordselt Delfi Forte portaalis.