Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?

Olen pärit Tallinnast ja teadustööga tegelenud alates 2009. aastast. Kõik oma akadeemilised kraadid – bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraadi – olen omandanud Tallinna Tehnikaülikoolis. Samas olen alati püüdnud olla mobiilne ja saada kogemusi ka välismaal. Magistriõpingute ajal veetsin Erasmuse programmi kaudu ühe semestri Oslo Ülikoolis, doktorantuuri ajal töötasin pool aastat Hispaanias ning pärast doktorikraadi kaitsmist olin kaks aastat järeldoktorantuuris Hollandis. Välismaal olen püüdnud õppida uusi meetodeid ja tehnikaid, millega Eestis sel ajal veel ei tegeletud, ning tuua need teadmised ja oskused tagasi koju.

Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?

Minu huvi keemia vastu tekkis juba põhikoolis. Alates kaheksandast klassist osalesin keemiaolümpiaadidel ja läks ka päris hästi. Jätkasin olümpiaadidel käimist gümnaasiumis ning eriti meeldis mulle praktiline osa, kus saime laboris katseid teha. See huvi viis mind Tallinna Tehnikaülikooli rakenduskeemiat õppima. Bakalaureuseõppe teisel aastal liitusin professor Tõnis Kangeri uurimisrühmaga – see oli minu esimene samm teadusesse.

Teaduse juures köidab mind see, et iga päev toob midagi uut. Uurime uusi asju, seisame silmitsi uute väljakutsetega ja õpime pidevalt. Kõige rohkem meeldib mulle aga töötada inimestega. Minu ümber on inimesed, kes suhtuvad keemiasse ja teadusesse suure kirega. Nende huvi ja pühendumus annavad ka mulle motivatsiooni edasi tegutseda.

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Minu sünteetilise voolukeemia uurimisrühm tegeleb uute sünteesimeetodite väljatöötamisega. Tänapäevaste meetoditega suudame sünteesida väga keerulise struktuuriga molekule, sealhulgas selliseid, mida saab kasutada ravimitena. Küsimus on aga selles, kui tõhus see protsess on: kui palju etappe on vaja, kui kallis on süntees ja kui palju jäätmeid selle käigus tekib. Meie eesmärk on muuta molekulide valmistamine võimalikult tõhusaks ja keskkonnasõbralikuks.

Üks meie töövahend on elektrokeemia, kus kasutame reaktsioonide läbiviimiseks elektrit. See võimaldab teatud reaktsioonides asendada ohtlikke või mürgiseid reagente elektrivooluga ning teha keemilisi muundamisi leebemates tingimustes. Samuti tegeleme asümmeetrilise organokatalüüsiga, kus kasutame katalüsaatoritena väikeseid orgaanilisi molekule. Nende abil saame eelistatult valmistada molekuli üht peegelpildilist vormi. Ravimite puhul on see eriti oluline, sest molekuli kaks peegelpildilist vormi võivad organismis mõjuda erinevalt.

Oma teadustöös püüame neid lähenemisviise kombineerida, et leida veelgi tõhusamaid lahendusi. Soovime välja töötada meetodeid, mida saaks tulevikus kasutada näiteks ravimite tootmisel, muutes nende sünteesi lihtsamaks, keskkonnasõbralikumaks ja odavamaks.

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?

Orgaanilise sünteesi mõju ühiskonnale ilmestavad hästi kuus Nobeli keemiaauhinda, mis anti välja 2001., 2005., 2010., 2021., 2022. ja 2026. aastal. Teadusavastuste praktilised rakendused võivad vahel jääda kaugesse tulevikku, kuid nende auhindadega tunnustatud avastuste mõju on juba selgelt näha. Neist on saanud tänapäevase ravimiarenduse ja farmaatsiatööstuse ühed alustalad – keemikud kasutavad neid teadmisi ja meetodeid oma igapäevatöös.

Viimase paari-kolmekümne aasta jooksul on uute ravimite arendamisel tehtud tohutu hüpe. Tänapäeval saame ravida või kontrolli all hoida haigusi, mille puhul olid võimalused varem väga piiratud. Orgaanilise sünteesi arengul on selles oluline osa: uue ravimi loomiseks peab oskama soovitud molekuli ka valmistada ning leidma viisi, kuidas seda piisavas koguses ja mõistliku hinnaga toota.

Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?

Minu hinnangul on nii minu valdkonnas kui ka alusteaduses laiemalt üks suuremaid probleeme ebapiisav ja ebastabiilne rahastus. Viimase 10–15 aasta jooksul on tähelepanu keskmes olnud erinevad teemad: esmalt IT-sektori kiire areng, seejärel rohepööre ning praegu tehisintellekt ja riigikaitse. Kõik need on olulised ja vajalikud valdkonnad, millega tuleb kindlasti tegeleda. Sageli oodatakse neis aga eelkõige kiireid praktilisi tulemusi ning rõhk on rakendusuuringutel ja inseneerial.

Alusteaduse tulemuste väärtus ei pruugi kohe nähtav olla. Avastuse praktiline rakendus võib sündida alles kümne, kahekümne või kolmekümne aasta pärast, mõnikord isegi sajand hiljem. See ei tähenda, et avastus oleks seni olnud kasutu – me lihtsalt ei oska veel ette näha kõiki võimalusi, mida uus teadmine avab. Peame meeles pidama, et suuri läbimurdeid rakendusteaduses ei saa sündida ilma alusteaduseta. Nagu nimigi ütleb, loob see aluse, millele saab hiljem uusi lahendusi ehitada.

Praegune teadusrahastus on suuresti projektipõhine. Teadlastel tuleb taotleda grante nii Eestist kui ka rahvusvahelistest, sealhulgas Euroopa rahastusprogrammidest, kus konkurents on väga tihe. Taotluste kirjutamine nõuab palju aega, kuid ka hea teadusidee ja tugeva taotluse korral ei pruugi rahastust saada.
Seetõttu vajame konkurentsipõhiste grantide kõrval piisavat ja stabiilset baasrahastust. See võimaldaks teadlastel keskenduda teadustööle, hoida uurimisrühmi koos ja kavandada uuringuid pikemaks ajaks. Samuti annaks see võimaluse katsetada julgemaid ideid, mille tulemust ei saa ette garanteerida, kuid millest võivad sündida suured läbimurded. Teadlane ei peaks pidevalt muretsema selle pärast, kas pärast järgmise projekti lõppu on võimalik oma tööd jätkata.

Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?

Minu uurimisrühm on üks esimesi maailmas, kellel õnnestus ühendada organokatalüüs sünteetilise elektrokeemiaga. See on uudne lähenemine, mis pakub varasemate meetoditega võrreldes mitmeid eeliseid ja avab uusi võimalusi molekulide sünteesiks.

Minu jaoks on see saavutus ka isiklikult oluline. Doktorantuuri ajal tegelesin organokatalüüsiga ja järeldoktorantuuris elektrokeemiaga. Oma uurimisrühma luues tahtsingi need kogemused ja teadmised kokku tuua. Nüüd on sellest koostöös Itaalia kolleegidega sündinud artikkel, mis ilmub peagi väga mainekas teadusajakirjas. (ilmub 2026 lõpus või 2027 alguses)

Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Soovin rakendada meie uurimisrühmas arendatud meetodeid ja kogemusi voolukeemia, elektrokeemia ning fotokeemia vallas ravimite väljatöötamisel ja tootmisel. Eesmärk on, et need meetodid leiaksid kasutust farmaatsiatööstuses ning aitaksid kaasa selliste ravimite loomisele, mis jõuavad turule ja patsientideni.