Kust sa pärit oled ja kui kaua oled teadusvaldkonnas tegutsenud?

Ma olen omamoodi Eestimaa kosmopoliit – sündinud Tartus, lapsepõlve veetnud Viljandis, algkoolis käinud Tallinnas, põhikoolis Raplas ja keskkoolis taas Tallinnas. Õppinud alguses Eesti Kunstiakadeemias kunstiteadust, kuid lõpuks lõpetanud Tartu Ülikoolis semiootika ja kulturoloogia eriala. Kokkuvõttes olen siiski suurema osa elust veetnud Tallinnas. Sisenesin tõsisemalt teadusvaldkonda alustades doktorantuuriõpinguid semiootika erialal Itaalias, Bari Ülikoolis professor Susan Petrilli juhendamisel. Pärast doktorantuuri tegin teadustööga pausi ning uuesti sattusin teadusvaldkonda seitse aastat tagasi, kui asusin tööle TalTechi.

Kuidas sa teadusesse sattusid ja mis sind teaduse juures köidab?

Ülikool ja teadusmaailm on mu elus alati olemas olnud. Mu ema, Marju Peterson, oli keeleteadlane ning teadur Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis, spetsialiseerunud saami keele uurimisele. Isa poolt olen peale vanavanaisa Jaan Sarve teine professor Sarv perekonnas, vähemalt enda teadmiste järgi. Kuigi siin on küsimus pigem ametinimetuses, sest mitmed pereliikmed on olnud teadurid ja õppejõud juba enne mind. Näiteks mu vanaisa, Hans Sarv, oli pikaaegne õppejõud Maaülikoolis ning majandusteadlane ja ka tema vennad tegelesid teadusega. Selles mõttes saab öelda, et olen mitmendat põlve teadusmaailmaga seotud. Teaduse juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas leida uudseid lahendusi igapäevastele elukeskkonna probleemidele ja siis neid lahendusi katsetada linnaruumis. Saadud teadmiste ning erinevate osapoolte tagasiside põhjal teadustööd linnaruumi alal edasi arendada.

Minu jaoks on teadustöö kõige huvitavam siis, kui selle tulemused ei jää ainult teadusartiklitesse, vaid mõjutavad päriselt elanike elukvaliteeti. Praegu on mul eriti hea meel TalTechi tööle tulla möödudes Akadeemia teest, kus asub SOFTacademy projekti pilootala. Projektis renoveerime koos korteriühistute ja teiste projektipartneritega Uue Euroopa Bauhausi väärtuseid rakendades nelja nõukogudeaegset kortermaja koos nende vahelise avaliku ruumiga. Eesmärgiks on olnud luua lahendus, mis on kohaliku kogukonnaga koos disainitud, tõstaks ruumikvaliteeti ja oleks jätkusuutlik.

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Üks keskseid küsimusi minu töös on, kuidas arendada linnaruumi nii, et sellest kujuneks hea elukeskkond võimalikult erinevatele inimestele arvestades ka linnaloodust. Linnaplaneerimine peab korraga tegelema kliimamuutustega kohanemise, elurikkuse, rahvatervise, eluasemete taskukohasuse, ligipääsetavuse, kahanevate ja kasvavate linnade teemaga, aga ka käima kaasas erinevate tehnoloogiliste uuenduste, andmepõhiste ruumiotsuste ning digitaalsete tööriistade rakendamisega. Need eesmärgid ei ole alati omavahel kooskõlas. Siinjuures huvitab mind erinevate valdkondade teadmiste süntees elanike ruumivajadustega, nii et tulemuseks oleks terviklik ja teostatav ruumiline lahendus. See tähendab ka arhitekti ja planeerija rolli ümbermõtestamist: lisaks ruumi kujundamisele peavad arhitektid ja planeerijad üha enam suutma erinevaid teadmisi tõlgendada, omavahel siduda ja ruumilisteks otsusteks tõlkida.

Mis on sinu teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud avastused?

Linnauuringutes on suurimat mõju avaldanud pigem muudatused mõtteviisis, selles, kuidas me linnu käsitleme ja tulevikulinnasid kujundame. Üheks oluliseks mõjutajaks on kindlasti olnud Jan Gehli inimkeskse linnaruumi käsitlus, mis tõi planeerimises tugevamalt esile inimkeskse mõõtkava ja fookusesse igapäevase linnakogemuse. Minu jaoks on oluline olnud ka Joan Tronto hoolimise eetika rakendamine linnaruumi näitel, kuna tema lähenemine suunab küsima, kelle vajadustega me ruumi kujundades arvestame ning kelle vajadused võivad otsustusprotsessides nähtamatuks jääda. Väga huvitav on olnud eelneva kontekstis jälgida Targa Linna kontseptsiooni arengut ning püüda aru saada digitehnoloogiate nii positiivsest kui negatiivsest mõjust linnade arengule.

Mis on sinu uurimisvaldkonnast lähtudes tänases Eestis või maailmas kõige olulisem probleem?

Üks olulisemaid küsimusi on, kuidas kujundada linnaruumi olukorras, kus linnad peavad samaaegselt reageerima väga erinevatele kriisidele ja muutustele.

Kuidas luua piisavalt kvaliteetset ja tervislikku elukeskkonda kõigile elanikele vaatamata nende majanduslikele võimlaustele? Kuidas tagada ligipääsu teenustele ja rohealadele, pakkuda müravaba keskkonda ja puhast õhku, võimalust lastel iseseisvalt linnas liigelda? Seda ei ole kahjuks võimalik saavutada vaid hea disaini ja arhitektuuri abil, vaid on vaja laiapõhjalist koostööd erinevate teadusvaldkondade vahel.

Teadustöö tulemus, mille üle oled eriti uhke?

Olen eriti uhke selle üle, et meil on koos kolleegide ja partneritega olnud võimalus teadustöö kaudu päriselt linnaruumi muuta. Oktoobris algab uus rahvusvaheline Horizon projekt PROTECT, kus Tallinna linna ja Ülemiste Cityga tegeleme praktilisel tasandil kuumasaarte probleemiga linnaruumis. Lõppemas on European Urban Initiative-i poolt rahastatud Uue Euroopa Bauhausi väärtuste rakendamisele keskendunud SOFTacademy projekt, mille raames saime luua näidisala naabruskondliku renoveerimise kohta. Selle raames õnnestus ühte ruumilisse sekkumisse kokku tuua väga erinevad eesmärgid: energiatõhusus, arhitektuurne kvaliteet, ligipääsetavus, avalik ruum, elanike vajadused, tehnilised võimalused, omandisuhted ja regulatsioonid (eriti mis puudutab liftide lisamist suurtele kortermajadele renoveerimise käigus). Minu jaoks on see hea näide teaduse ühiskondlikust mõjust: üks pilootprojekt ei lahenda kogu probleemi, kuid võib näidata, millised takistused vajavad muutmist ja milliseid lahendusi oleks võimalik edaspidi rakendada ka mujal.

Mida sa oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Soovin oma teadustööga panustada sellesse, et linnaplaneerijatel ja arhitektidel oleksid paremad teadmised ja tööriistad keerukate ruumiotsuste tegemiseks ning et oskaksime linnaruumi kujundades rohkem arvestada nii erinevate inimeste kui ka linnaloodusega. Itaalias õppides puutusin kokku professor Susan Petrilli ja professor Augusto Ponzio semioeetika teooriaga (Semioethics), mille kohaselt inimene, olles võimeline mõistma märke ja omades kujutlusvõimet, paratamatult peab mõistma, kuidas tema tehtu mõjutab „teisi“ (others). Linnaruumi kujundades tehakse pidevalt valikuid, mis mõjutavad nii elanikke, tulevasi põlvkondi kui ka teisi liike ja keskkonda ning nende otsustega kaasneb ka vastutus. Loodan oma tööga panustada sellesse, et kvaliteetne elukeskkond ei oleks privileeg valitutele, vaid kättesaadav kõigile linnaelanikele.

Lill Sarve ETISe profiiliga saab tutvuda siin.

Lugu ilmus esmakordselt Delfi Forte portaalis.