Robert Kitt on Tallinna Tehnikaülikooli vilistlane aastast 1999, mil ta lõpetas sotsiaalteaduste bakalaureuse (cum laude). 2001. aastal sai temast majandusteaduste magister ja 2005. aastal loodusteaduste doktor tehnilise füüsika alal. 

Kitt meenutab, et valik majanduse kasuks langes 1990ndate alguses, kui tänavatele olid tekkinud valuutavahetuspunktid koos kurssidega, mis pidevalt muutusid. „Olin küllalt tugev matemaatikas ja 11. klassi keskel pakkusin ennast erinevatesse pankadesse tööle. Tundsin end nagu mõnes Ameerika filmis ja keskkooli lõpuklassis sukeldusin pärast tunde juba pangas kursside ja väärtpaberite võlumaailma.“ 

Noormees, kes keskkooli ajal oli olnud kahel korral Eesti võistkonnas rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil, oli juba väisanud Mustamäel küberneetika instituuti ja sõitiski pärast kooli lõppu sinna.

Majandusest füüsikasse

„Kuldmedalistid võeti pikema jututa vastu ja 1995. aastal sattusingi legendaarsele T95 kursusele,“ märgib mees. Tema erialaks sai raha ja pangandus, kitsamalt finants, optsiooni- ja portfelliteooria. „Magistriõpingute lõpus küsisid professorid Jaan Kalda ja Jüri Engelbrecht, et kas ma tahaks tulla küberisse doktorit tegema. Saveljevi „Füüsika üldkursus“ oli mul endiselt selge ning nii ma siis sattusingi majandusteaduskonnast mittelineaarse dünaamika lainetele,“ vaatab Robert tagasi.

Ülikooliajast meenutab ta seiku professorite Enn Listra ja Jüri Engelbrechtiga. „Nelja-aastase baka kolmanda kursuse lõpus sain ma professor Enn Listra käest akadeemilise peapesu. Töötasin juba Hansabank Marketsis ja suutsin keskmist hinnet cum laude graafikus hoida ka ilma koolis kohal käimata. „Sa ei ole raamatukogus tuupinud, sa ei ole lahendanud mitte ühtegi ülesannet rohkem, kui kästakse“, kõlasid Ennu sõnad. See pani mõtlema ... ja õppima – doktoriõppes tegin oma puuduvad akadeemilised tunnid kuhjaga tagasi!

Teine seik oligi doktoriõppesse astudes. „Tekkis küsimus, kuidas majandusteaduste magistrikraadiga saab astuda tehnilise füüsika doktorantuuri. Jüri luges ette tingimusi: „Esiteks, magistrikraad?“ „Olemas,“ vastasin. „Teiseks, juhendaja füüsikaosakonnast. Jaan?“ „Nõus,“ vastas prof Kalda. „Kolmandaks, doktoritöö teema. Jaan?“ „Üldistatud mastaabiinvariantsus majanduslikes ajajadades,“ kõlas momentaalselt vastus. „Sobib. Seega on tingi­mused täidetud,“ võttis Jüri vestluse kokku. Mina jäin kohmetult passima, et „mida see üldistatud mastaabi-misasi tähendab?“ Jaan lohutas, et nii üldise pealkirja all saab ükskõik mida kirjutada. Sealt sain õppetunni kogu eluks: kui sisulise poolega probleeme ei ole, siis formaalsustega saab alati hakkama.

Pangandusest energeetikani

Lisaks õpingutele on Robert Kitt olnud aastaid seotud ülikooli teadus- ja õppetööga. Ta on töötanud küberneetika instituudis teadurina, majandusteaduskonnas õppejõu ja dotsendina, kuulunud ülikooli nõukogusse, olnud Vilistlaskogu eestseisuse ja Arengufondi nõukogu esimees ning alates 2026. aastast Inseneeria Sihtkapitali nõukogu liige. Tema tegevus on aidanud tugevdada vilistlaskonna sidet ülikooliga, toetada inseneeriaharidust ning kujundada Tallinna Tehnikaülikooli strateegilist arengut.

Robert on andnud olulise panuse ka Eesti majanduse hüvanguks. Ta osales pensionisüsteemi rajamises ja juurutamises, oli üks LHV asutajatest ning juhtis hiljem Swedbankis investeerimisfonde, ettevõtete pangandust ja Swedbanki Eesti üksust. Alates 2021. aastast on ta energiakontserni Utilitas kaugkütteettevõtete juhatuse esimees. Tema juhtimisel on ettevõte jätkanud mahukaid investeeringuid Eesti energiamajandusse, arendades kestlikku kaugkütte- ja jahutustaristut ning toetades Eesti energiajulgeolekut ja rohepööret.

Robert on aktiivne ka ühiskondlikes ja strateegilistes rollides. Aastatel 2012–2016 kuulus ta Vabariigi Presidendi mõttekotta. 2017. aastal oli ta Äripäeva konkursi „Eesti parim juht“ nominent. Robert kuulub ka Arenguseire Keskuse nõukotta, Eesti eelarve nõukogusse ja alates 2025. aastast on ta peaministri efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja asejuht. Ta kuulub Eesti Triatloni Liidu juhatusse. Alates 2008. aastast on Robert Kitt stipendiumi „Benoit Mandelbroti jälgedes“ looja ja toetaja. See stipendium on aidanud väärtustada matemaatilist mõtlemist, süsteemset analüüsi ning tehnilise ja teadusliku maailmapildi arengut noorte seas.

Mõistuse ja käega

Robert innustab õpilasi, tudengeid ja vilistlasi töötama võimalikult tõhusalt, kasulikult ja tulevikku vaatavalt. „Loomulikult tuleb vaadata oma ninaotsast kaugemale. Kas keegi kuskil on juba midagi sellist teinud? Kas keegi oskab sellest probleemist mulle detaile rääkida? Äkki õnnestuks kellegagi koos midagi teha?“ soovitab ta küsida, ja see kehtib nii akadeemilise karjääri kui ka ärimaa­ilma kohta. Kuid aeg ei peatu – see, mis tõi meid siia, ei pruugi viia edasi. 

„Mida on täna teha 50 aastat tagasi omandatud erialaga? Aga kümne aasta pärast täna omandatud erialaga? Mitte kunagi varem ei ole tänu AI-le viimased teadmusrekordid muutunud homseks normiks, kui parafraseerida Lembitu Kuuset. Seda olulisem on seada fookus kasulike asjade tegemisele,“ räägib Kitt. „Meie ülikool koolitab tipptasemel insenere ja ökonomiste. Mitte ainult ei pea asjad olema töökindlad, vaid neid tuleb kokku panna ka võimalikult ökonoomselt, et mitte öelda odavalt. Meie ülikooli tunnuslause mente et manu – mõistuse ja kätega, viitab ju kasulike asjade tegemisele. Teeme siis!“ 

Kitt märgib, et rahvana me saame rikkaks siis, kui ka kõige väiksemate oskuste ja võimetega inimene tunneb ennast Eestis hästi ja turvaliselt, kui on tööd ja võimalusi ja lootust paremale homsele. „Majandusinimesena näen mitmeid edasilükatud investeeringuid ja ebakindlust nii investorites kui ka otsustajates. Lõpmatu konsensuse otsimine otsuste tegemise asemel ei too meile rikkust, vaid pigem suure tüli koos purunenud unistustega. Mente et manu – mõistuse ja kätega – teeme midagi kasulikku ära!“

Saavutusi ja erinevaid eluetappe meenutab Robert tänu- ja uhkusetundega: „Lapsed on terved ja õpivad
ülikoolis – mille üle saaks veel rohkem uhkust tunda? Eks on igasuguseid asju tehtud ja mõned on päris hästi õnnestunud. Siiski, oma kooli tunnustus ning aasta vilistlase tiitli saavutamine ei tee mitte uhkeks, vaid pigem alandlikuks. Täna on meie generatsiooni kanda Eesti elu vedamine – selle koorma argipäev võib mõnikord olla päris hall ja tüütu. Aga nagu näha, siis tuleb ka päike mõnikord välja!“ 

Loe rohkem: 

Intervjuu Robert Kittiga Mente et Manus nr 1892. 

Artikkel ilmus ajakirjas Mente et Manu.