Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

Tõsi ta on: ehkki karjääri teinud panganduses ja praegu tüürib rohelisse tulevikku kaugkütteettevõtet Utilitas, juhib ta Tehnikaülikoolis Vilistlaskogu ja Arengufondi, lisaks kirjutab üksi ja koos akadeemikutega esseesid ja mõtleb suurelt nii kõrgharidusele, ühiskonnale kui ka rohepöördele.

Mis on sel sügisel Utilitase juhina Teie töölaual kõige aktuaalsemad teemad?

Hästi kiire on. Meie töö A ja O on kriitilise infrastruktuuri toimepidevus. Gaasi hind on pooleteise aasta jooksul tõusnud umbes kümme korda. Mis veelgi hullem: molekule Balti-Soome süsteemis ei ole nii palju kui on tarbimist. See tähendab, et me otsime aktiivselt muid lahendusi. Aga piltlikult öeldes me peame tegelema samal ajal tulekahju kustutamise ja uue maja ehitamisega.

Lühikeses perspektiivis on meil vaja lahendada varukütustega ja reserve kombineerides selle talve probleem. Reservkütuste kasutamine võimaldab meil vähem tarbida maagaasi – nii jääb rohkem neile, kel pole asendada võimalik –, tagada toimepidevus ning mitte tõsta Tallinnas toasooja hinda.

Kuid see kõik on ainult pool võrrandist ehk „tulekahju kustutamine“. Teine pool on „maja ehitamine“ ehk pikk perspektiiv. Me töötasime eelmisel aastal välja visiooni kliimaneutraalsest kaugenergiast kõigis kaheksas linnas, kus Utilitas tegutseb, sh Tallinnas. See on visioon aastaks 2030, kuid arvestades energiakriisi ja täiemahulist sõda Ukrainas on 2030 liiga kaugel ja oleme otsustanud, et kõik need plaanid tuleb viie aasta jooksul ellu viia. Lisaks kaugenergiale investeerime tuuleenergiasse ja hindame, et Eesti elektritootmise üleviimine taastuvallikatele on täiesti reaalne. Rohetiigri energia teekaardis leidsime, et viie aasta jooksul võiks Eestis lisada 2,7GW meretuulikuid ja suurendada maismaatuulikute võimsust 1,2GW-ni.

Kas „tulekahju kustutamine“ ehk selle talve varukütused on kõik fossiilsed?

Päris kõik ei ole. Utilitases toodetakse juba täna 2/3 energiast taastuvatest allikatest. Tahame viie aasta jooksul jõuda selleni, et meie kliendid näevad iseteenindusportaalist oma soojusenergia süsinikujalajäljena nulli ja seda mitte metsaistutamise tulemusel, vaid selle läbi, et meie tootmisseadmed ei põleta imporditud fossiilkütuseid.

Näiteks oleme peagi paigaldamas Tallinna koostootmisjaamadesse teise astme suitsugaaside kondensaatorid, mis võimaldavad kaugküttevõrku suunata soojusenergia, mis muidu läheb lihtsalt korstnasse. Meil on juba paigaldatud esimese astme suitsugaaside kondensaatorid, mis tähendab, et korstnasse ei välju 150-kraadine aur, vaid ainult 50-kraadine, ülejäänu läheb juba täna kaugkütteks. Nüüd lisame teise astme, millega saame veel soojust kätte.

Heitsoojus on hästi oluline teema, sest süsteemidest tekib soojust väga palju, näiteks tööstusprotsessides või serverite jahutamisel. Koostootmisjaam on samuti oma olemuselt elektri tootmisel tekkiva heitsoojuse kasutamine kütmiseks. Näiteks Narva elektrijaamades suunatakse kondensatsioonirežiimil 2/3 heitsoojust Narva jõkke, kuid koostootmisjaama puhul kasutatakse see soojus kodude kütmiseks. On öeldud, et Euroopas tekib heitsoojust tööstustes kokku rohkem kui linnade kütmiseks tarviski oleks, aga suurem osa sellest on kaugel ja hajus. Selle energia kokku kogumine on aga väga mõistlik ning heitsoojuse ära kasutamine ongi Tallinna süsinikuneutraalsuse kava A ja O.

Paistab, et tulevik on vähemalt Tallinna toasooja osas helge. Mis on Teie kui Tehnikaülikooli vilistlaskogu juhi ja nõukogu liikme laual?

Minu jaoks on need rollid tihedalt seotud Tehnikaülikooli Arengufondi juhtimisega. Fond annab kaks korda aastas stipendiume ja viimase aasta jooksul on toimunud kvalitatiivne hüpe. Kui siiamaani oli stipendium lihtsalt võimalus ettevõttele silma paista, siis oleme hakanud endale teadvustama, et ülikoolil on ettevõtetele palju rohkem pakkuda kui reklaampind arengufondi aktusel. Ülikooli kapitaliks on meie tänased ja homsed teadmised, professorite teadmised ja tudengid. Meie fookus on tööjõukriisis olnud see, et fondi koostööpartneriks oleksid ettevõtete personaliosakonnad. Näiteks selle asemel, et maksta värbajatele töötajate leidmiseks, võib ettevõte panna välja stipendiumi viimase aasta magistritudengitele, saades niimoodi enda lähedale oma valdkonna helgemaid päid. On ka erialasid, kus Tehnikaülikool Eestis ainsana spetsialiste koolitab, ja kui mingil erialal napib üliõpilasi, võib see tähendada mingile tööstusharule olulist riski. Stipendiumid võivad aidata tudengeid neid erialasid õppima meelitada. Ettevõtted on võimalustest aru saanud ja see peegeldub ka fondi kvantitatiivses kasvus: suurenenud on nii stipendiumide arv kui ka toetussummad.

Vilistlaskoguga pakume vilistlastele ühiseid tegevusi, olgu rattamatk või sporditurniirid, väga populaarsed on Starry Night ja Linnakupidu. Oleme võtnud oma rolli kui silda minevikuõpilaste ja tänaste õppurite vahel. Et Vilistlaskogu on edukalt toimetanud, saamegi aru näiteks sellest, kui vilistlased panevad välja stipendiume või huvitavaid reaalseid probleeme, mida tänased tudengid saavad koos õppejõududega ülikoolis lahendada – tööstusdoktorantuur ja -magistrantuur, uurimisteemad.

Eestis on meil minu meelest koostöö majanduse ja kõrghariduse vahel nigel, kuna puuduvad isikutevahelised kontaktid ja puudub ka loomulik kasvulava selliste vajalike sidemete tekkimiseks. See on Vilistlaskogu missioon, oleme kontaktide loomist selgelt jälginud ja eesmärgistanud. Vilju ehk ei ole veel väga palju, aga esimene saak on praegu see, et Tehnikaülikooli on LinkedInis oma alma mater’iks märkinud sama palju inimesi kui Tartu Ülikooli – juhin tähelepanu, et vilistlasi on meil kolm korda vähem.

Välja paistab siiski see, et meil on kord aastas rattamatk või golfiturniir…

… aga sealt ju need kontaktid tulevadki! Koos vaba aja veetmisest.

Absoluutselt! Olen ühes essees kirjutanud sellest, kuidas ettevõtlust ja haridust lähendada, ja põhiline uba oli just kontaktide loomises.

Teine uba oli see, et pole õige oma probleemi eksternaliseerida ehk öelda „Nemad tehku!“ Kindlasti oled kuulnud süüdistust, et miks Tehnikaülikool ei koolita IT-spetsialiste, keda Eesti majandus vajab kohe täna tuhandeid. Tõepoolest, miks me ei koolita? Aga mina ettevõtjana, kellel on tarvis mingit kompetentsi, kas ma olen välja pannud stipendiumi, et sel erialal spetsialiste koolitada? Kas ma olen pakkunud oma abi programminõukogus? Pakkunud välja laboreid või praktikume või uurimisteemasid? Ma olen kuulnud ka professoreid kurtmas, et tema eriala pole noorte hulgas populaarne ja õppima tulijaid napib. Aga sinu valdkonna probleemid ei ole ju kellegi teise probleemid, sa ei saa nõuda lahendusi teistelt. Ma ei väsi kiitmast Hendrik Volli, kes on käinud mööda gümnaasiume ja tutvustanud oma eriala, mis on praegu väga populaarne.

Kood Jõhvi on hea näide, kus ettevõte hakkas ise oma tööjõuprobleemi lahendama.

Jah, just. Haridus on majandusteooria mõttes turutõkkega valdkond ning kommertsreeglitele see ei allu. Kuna selle „turu nõudlus“ ehk õppurite arv on demograafiast tulenevalt vähenev, siis pakkumise pool ehk infrastruktuur lihtsalt peab kohanduma. Lisaks, kui tekib mõni tööstusharuspetsiifiline probleem – nagu näiteks see, mida lahendab kood Jõhvi – siis võime küll argumenteerida, et see pole akadeemiline kõrgharidus, aga on see siis oluline? Neil õppuritel on tarvis hea palgaga tööd, ja selle kooli loojatel on vaja konkreetsete kompetentsidega inimesi, diplom või kraad ei olegi seal vajalik. Me räägime innovatsioonist haridusvaldkonnas: nõudluse tekkides suudeti see edukalt tootestada.

Mainisite ülikooli ja ettevõtluse lähendamist. Kas ülikooli peamine eesmärk peab olema ettevõtjate tänaste probleemide lahendamine ja töökohtade loomine või peab akadeemiline vabadus sisaldama ka õigust teha alusuuringuid ja uudishimuteadust, millest ehk kohe täna polegi kellelegi kasu?

Üks polariseeritud seisukoht on, et ülikooli roll on koolitada rahvamajanduse spetsialiste, teine äärmus on puhtalt teadusasutus, kus täidetakse globaalsele teadusmaastikule projekte. Mõlemal on majandusteoreetiliselt oma head ja vead: kui me ainult koolitame, ei saa me kunagi patente ja suur osa väärtusahelast läheb mujale; kui aga ainult teeme patente ega loo majanduse jaoks spetsialiste, siis kes seda finantseerib?

Meil on vaja tasakaalu. Ühelt poolt entusiastlikku tiiba, kes tegeleb tööstusdoktorantide ja koostöölepingute leidmisega, millega lahendame majandusele olulisi probleeme, mille tulemusena luuakse töökohad kõikidel keerukuse tasemetel. See, et töökohti luuakse kõigile, on hästi oluline! Võime ju rääkida teadmistepõhisest majandusest ja kõrgharidusega inimestest, kuid kui vaatame sissetuleku jaotust ühiskonnas, siis suurem osa inimesi saab alla keskmise palga ja mõni üksik väga palju üle keskmise. Kui meie eesmärk on hoida Eesti Vabariiki ning tema kultuuri ja keele kandjaid, siis peame muretsema mitte eduka tipu, vaid eelkõige „Heldur, 42, põhiharidus“-töökohtade pärast. Koostööprojektid ettevõtetega annavad küll lähemas vaates ülikoolile raha, kuid laiemas vaates ühiskonnas töökohti ja see mõju on hulka laiem. Teine vajalik dimensioon aga on rühm „hulle teadlasi“, kes teevad alusuuringuid ja uudishimuteadust. Sellest tõuseb kellelegi tulu kunagi hiljem, sest kasulikke rakendusuuringuid ei ole võimalik teha ilma heade alusuuringuteta.

Nüüd jõuame aga sinna, et meil pole paraku ressursse, et kõikides domeenides lõpuni minna. Peame kriitiliselt üle vaatama, kus me oleme võimelised tekitama kompetentsikeskuse, olema maailma tipus ja looma uut teadmist, ja kus lihtsalt õpetame olemasolevat teadmust. Aga seda otsust ei saa teha keegi väljastpoolt, seda peame tegema ise.

Kuivõrd peaks ülikool ise panustama teadustulemuste kommertsialiseerimisse, kui palju lootma ülikoolivälistele pakkumistele, tellimustele?

Teadlane ei ole mikroettevõtja ja teda sinna rolli suruda on jabur mõte.

2012. aastal lõime koos Tehnopoli ja Swedbankiga Prototroni fondi. Mõte oli anda alustavatele ettevõtetele seemneraha, et nad saaksid ehitada prototüübi, siis saab juba äriplaani teha ja edasi liikuda. Algselt oli see mõeldud tudengitele, ent sinna tekkis juurde teadlaste taotlusvoor.

Kuid teadlane, kes selle prototüübi välja mõtles, tahab ehk asuda järgmist probleemi lahendama, mitte eelmise lahendusega turule minna.

Teadlaste välja mõeldud asjade turustamiseks ongi järgmised etapid, finantseerijad.

Milliseks hindate varianti, et teadlane muutub ise (ka) ettevõtjaks, teenib oma tehtud teadusest nn tõelist tulu, mitte vaid palka?

Keeruline küsimus. See ettevõtlustulu võib olla ka ühekordne. Näiteks biotehnoloogia valdkonnas on teadlased oma lahendused patenteerinud ja patendid maha müünud. Ja siis nad saavadki ise asuda järgmise teadusprobleemi kallale. Hästi palju sõltub distsipliinist ka, on teadusharusid, kus tänaste uuringute peale suudetakse ehk alles kümne aasta pärast mingi rakendus välja mõelda, teistes on võimalik seda kohe teha.

Ülikooli roll on hoopis mõtestada, kuidas olla Eesti majanduse jaoks osa lahendusest. Kui probleemiks on see, et need mõned, kes lahendustega tegelevad, on ülekoormatud, siis äkki võtaks populaarsetes valdkondades inimesi juurde. Kui mingi eriala on populaarne, peab olema võimalik seda õigesti hinnastades kasumlikult pakkuda ja kõik huvilised ära koolitada, ning vähese popu­laar­suse puhul tuleb tudengeid motiveerida.

Mulle tundub, et erialavaliku juures on eriala valijal ka mingi vastutus, sest ressursid on piiratud. Vabadusega teha valikuid peab kaasa käima vastutus oma valikute ees. Vabadus ilma vastutuseta on anarhia ja indiviidi vastutus oma tegude eest ongi raske koorem, mida kanda. Kui mõelda, et mina ei ole riik, on lihtne – riskid jätan teiste („riigi“) kanda ja tulu jätan endale. Kuid need majandusmudelid ei tööta, kus kasumid privatiseeritakse ja kahjumid natsionaliseeritakse või vastupidi.

Hakkame siis vastutama. Millised on ülikooli võimalused panustada energiakriisi lahendustesse pikas perspektiivis ehk „maja ehitamisse“?

Kui ülikool rekonstrueeris katseprojektina Akadeemia tee ühiselamu liginullenergiamajaks, saadi sealt kümneid teadusartikleid ja loodi palju kasulikku teadmust juurde. Samal meetodil saaks suure osa Mustamäe maju energiatõhusaks teha.

Teiseks saab ülikool oma eesmärgid selgelt välja hääldada: kas oleme kulu optimeerija, kes otsib odavamaid võimalusi, või oleme suunanäitaja, kes suudab oma kampusega ära teha rohepöörde. Peame tunnistama, et rohepööre vajab investeeringuid, selle tasuvusarvutus ei pruugi lühiperspektiivis olla positiivne ja võib-olla peame tegema ka selliseid kulutusi, mida ei saagi tagasi.

Ülikoolil on tarvis teha ka ideoloogilised valikud. Jättes kliimaeesmärgid kõrvale, talupojatarkust on ka vaja. Oleme oma majandusmudelid ehitanud üles välistele energiaallikatele, mis on osutunud selgeks sõjaliseks vahendiks Euroopa vastu. Tänane energiakriis on suuresti põhjustatud rohepöörde edasilükkamisest. Me peaksime rääkima rohepöördest kliimaeesmärkide valguses, aga ka kui kohalike taastuvate ressursside kasutamisest. Kohalikud taastuvad ressursid on tulevikukindlad. See on nagu mantra. Kohalikud taastuvad ressursid on tulevikukindlad! Ja selles valguses, et maksame oma iseseisvuse eest, ei ole ükski rahaline hind liiga kõrge. Siia ümber saab küll keerutada halba vahtu, naeruvääristada rohepööret või nende inimeste riietumisstiili, kes seda pööret läbi viivad, kuid kohalikud taastuvad ressursid on ainsad, mis on tulevikukindlad. Ka inimesed on kohalikud ressursid ja samamoodi tulevikukindlad – mida rohkem investeerime haritud inimestesse, seda paremini Eestil läheb.

Ainus küsimus on, kas rohepöörde investeeringuid on võimalik mõistlikult majandusse panna. Tänase seisuga on meil avanenud ainult võimalused ja see tuleks ära teha. Mitte panna umbmääraseid eesmärke 2050. aastaks, vaid viia kogu Eesti viie aasta jooksul täielikult üle taastuvenergiale. See on täiesti tehtav, Eesti on nii väike, lihtsalt võtame kätte ja teeme ära. Ülikoolis on ka kogu vajalik kompetents olemas – insenerid, loodusteadlased, majandusteadlased ja juristid. Meil ei ole vaja leiutada uusi lahendusi, ülikooli roll on näidata arvutustega meie praeguseid võimalusi.

Ei ole mõtet rõhutada või jahtida innovatsiooni innovatsiooni pärast. Loomulikult võib tulla uus tehnoloogia ja vana ümber pöörata, kuid täna on ka tasuvusarvutus selline, et mingid tehnoloogiad, mis on olnud olemas 150 aastat, on mõistlik ära teha. Olemasoleva kompetentsi MITTE rakendamine on aktiivne otsus, millega lihtsalt lükkame kõik probleemid tulevikku. Praegu pole meil mingit põhjust vähendada oma ambitsiooni olla energiat eksportiv riik.

Kuna ma olen siit majast saanud kaks ökonomisti ja ühe füüsiku diplomi, siis ma julgen väita, et inimtekkeline kliimakriis on varem või hiljem ka majanduskriis ja väga, väga suur. Kui vaata­me täna, millist hinda inimkond juba maksab looduskatastroofide eest, siis ei pea mitu korda mõtlema: kliimamuutusest saab väga praktiline ja materiaalne probleem. Paadunud optimistina ütlen aga, et praegune kriis pakkus välja suurepärase võimaluse end kokku võtta ja hakata ära tegema edasilükatud otsuseid.

Kui soe Teie kodus ja kontoris on?

Minu näide on päris kurb. Elan miljööväärtuslikus kortermajas, kus on 80 aastat vanad radiaatorid, kus on nii soe kui ühistu on otsustanud, ise ega ruumipõhiselt elanikud seal midagi reguleerida ei saa. Hullem veel: viie aasta eest tegime investeeringu uude gaasikatlasse. Nüüd on ainult halvad valikud: kas maksta kallist kütust või teeme suhteliselt uue asja ümber. Õnneks meil on kaugküttetrass üsna lähedal.

Utilitasel on aga rohelise kontori märgis, eelmisel aastal saime ka Eesti kõige energiasõbralikuma kontori tiitli. Lisaks temperatuurile on meil reguleeritav valgustus, lähtuvalt sellest, kas ruumis on inimesi, kus on aknad ja kui palju sealt valgust tuleb. Ruumide temperatuur sõltub seal töötavatest inimestest – mõnel on 19 kraadiga palav ja teisel 24 kraadiga külm.

Lähme jah üksikisiku juurde. Üks tänaseid üleilmseid väljakutseid igaühel – ehk veel üks kriis – on vaimse tervise hoidmine. Kuidas Teie ühiskondlike ja isiklike kriisidega toime tulete?

Kriisis on vaimse koormaga toimetulek järjest raskem, tekivad eksistentsialistlikud küsimused, nagu näiteks kas meist üldse midagi sõltub.

Minul on karjääris olnud viimaste aastate jooksul parajad Ameerika mäed. Olen eluraskustega toime tulemisest rääkides kasutanud seikluspargi metafoori: kui seikluspargis turnid, siis sul on julgestusköied ja kaks karabiini. Miks kaks, ühest ju piisaks, saaks kulusid vähemaks? Teine on igaks juhuks. Küttemaailmas ei ole ka varundamine majanduslikult efektiivne, kuid toimepidevuse tagamiseks hädavajalik – teised kütuseliigid on igaks juhuks.

Kui sul on seikluspargis kaks karabiini ja ühe unustad kinni panna või see puruneb, siis teine päästab su elu. Elus on aga nii, et kui sa identifitseerid end ainult ühe asja läbi ja juhtub midagi ja see identiteet ei toimi enam, siis laguneb kõik koost. Näiteks kui identifitseerid end pianistina, juhtub mingi õnnetus ja su näpud enam ei tööta, siis on raske toime tulla. Minu soovitus on mõelda, mille läbi sa end identifitseerid, võtta natuke aega ja toimetada ka teistes sfäärides, et oleks rohkem pidepunkte, mille najal püsti jääda.

Mis Teie „karabiinid“ on?

Üks väga tugev sammas on kindlasti ülikool – ma ju ei ole siit tegelikult ära läinudki.

Kahe töö vahelist perioodi vaatasin ma kui võimalust. Lükkasime ühel seitse aastat vanal ideel tolmu pealt maha ja kirjutasime koos akadeemik Jüri Engelbrechtiga valmis komplekssüsteemide raamatu – Teaduste Akadeemias öeldi mulle, et neil on hea meel, et ma pangast ära tulin, sest lõpuks sain ka midagi asjalikku teha.

Kolmas asi oli see, et ükskord helistas mulle ootamatult – või siis oli see nii ette määratud – Ain-Alar Juhanson ja kutsus Ironman Triatlonide juurde „heaks eeskujuks“. Mina imestasin ja vastasin, et olen tugevalt ülekaalus, ma ei oska ujuda ja mul ei ole aega. Rääkisime siiski edasi ja ütlesin, et kui arstid lubavad, siis teen ära, sest mul on terasest tahtejõud. Umbes kaheksa kuud hiljem saingi Otepääl maha oma esimese poolpika triatloniga. See oli laupäeval; esmaspäeval sain pangas kutse tulla vestlusele ja kuulsin, et mu volitused on peatatud. Mul tekkis suur hulk vaba aega ja kuna olin juba kirjas mitmel triatlonil veel, otsustasin selle teemaga edasi pusida ja võtsin sihiks juba täispika triatloni. Oligi tekkinud elus uus pidepunkt ja olen sellega tegelema jäänud.

Uusi hobisid ei jõua endale tekitada, kui kriis, hirm-ärevus ja ehk ka paanika on kohe täna.

Maratoniks treenimine annab mingi raja, mida minna, konkreetse fookuse, ja aitab halbadest uudistest eemale hoida.

Aga sul on tegelikult väga valus küsimus – mida teha sellises olukorras, kui kohe täna siin on äng või paanika: kusagil on sõda, mida teised minust arvavad, kas laps sai kooli sisse, kui raske see talv tuleb, mis meist saab jne. Kui mõne füüsilise probleemi lahendamiseks on võimalik midagi teha, helistada torumehele või paluda tuttavatelt abi, siis selliseid asju ei saa füüsiliselt lahendada. Mõnikord ei olegi midagi teha ja tulebki lihtsalt istuda maha ja öelda endale välja, et siin on nüüd see madalpunkt ja asjad ongi praegu tõesti kehvasti. Aga kõik möödub. Näiteks mis siis saab, kui ma ei saanud unistuste töökohale kandideerides kahe parema hulgast edasi? Mis siis ikka saab, nüüd on lihtsalt nii. Aega tagasi pöörata ei saa ja tuleb edasi minna.

Lähme siis edasi. Ettevõtjana ülikooli poole vaadates: kas ja kui, siis mida peaks Tehnikaülikool tegema, et ta seisaks näoga ettevõtja poole, pakuks talle teadusteenust ja ehitaks sildu?

Ülikooli esimene asi on teadvustada, et ettevõtjad peaksid oskama ülikoolilt lahendusi küsida. Ma olen skeptiline, kui palju on üldse ettevõtteid, kel oma probleemidele lahendusi otsides on nimekirjas ka ülikool: võtan uue inimese, ostan uue tarkvara, ostan uue seadme, helistan Tehnikaülikooli…

Ja see on ülikooli probleem. Ülikool peaks endalt küsima, kas me oleme ettevõtjate radaritel, kas oleme osa lahendustest. Kas me oleme piisavalt palju pingutanud, et ettevõtted erinevate probleemide lahendamisel meie poole pöörduksid? Loomulikult on meil kiire ja samamoodi ettevõtjatel; ma tean, et see ei ole lihtne. Meil on Utilitas Grupi ja Tallinna Veega koostöös inseneriteaduskonnaga läbi arutatud 7–8 teemat, millest võiks vormuda tööstusmagistrantuur või -doktorantuur – aga nad ei ole ellu läinud, sest kõigil on kiire ja seni on saadud ilma hakkama. Meil on vähemalt see nimekiri olemas, kuid paljudel pole ka seda.

Milline roll saab selles koostöös olla tipika vaimul ja vilistlaste ülikooli lähedal hoidmisel?

Vilistlaskogul on kindlasti võimalik läbi mõelda oma tegevused ja see, mida me pakume. Abstraktselt võib ju öelda „Tule panusta ülikooli“ või „Teeme koostööd!“, aga mida, kuidas? Mõni jääb siia järgmist kraadi taotlema, mõni käib külalistunde andmas, mõni vilistlaste kooris laulmas, võimalusi on erinevaid. Aga kõige halvem sõnum on „teeme koostööd koostöö pärast.“ Sul peab ikka mingi väärtus sellest tõusma, miskit kasu olema. Meil on lõpetajaid päris palju ja isegi kui 10% neist rivistaks end üles, et noh, tegelege nüüd meiega, siis me ei jaksaks neid ära kantseldada.

Mis vilistlaskogul järgmiseks plaanis on?

Meil on 75 000 vilistlast, neist 25 000 kontaktid on ülikoolil olemas, 5000 avab uudiskirja, 500 on MTÜ toetajaliikmed ja 50 liikmed. Tahame seda viimast kihti aktiveerida ülikooliga rohkem kaasa mõtlema. Nii et kui mõni vilistlane nüüd loeb ja tahab ülikooli arengule kaasa lüüa, siis see on võimalus. Vilistlaskogu käest küsitakse tihti arvamust, olgu rektorikandidaatide debatis või ülikooli arengukava koostades; vilistlased oli oluline sidusrühm ka ülikooli brändi tulises debatis. Tuleb aga meeles hoida, et me võime öelda oma arvamuse või nõuande, aga ülikooli arengu eest vastutab siiski rektor ja rektoraat.

Minu jaoks on logost ja lühinimest suurusjärgu võrra olulisemad probleemid näiteks doktorantide vähesus, tööstusdoktorantuuri arendamine ja see, kui palju majandusele olulisi probleeme suudab ülikool lahendada. Kui ülikool suudab lahendada majandusele olulisi probleeme ja tänu sellele luua Eestis töökohti, ka alghariduse tasemel, on see ülikool edukas ja siis polegi vahet, kuidas teda nimetada.

Intervjuu ilmus Mente et Manus nr 1892 . 

Mente et Manu teised artiklid leiad ükshaaval siit.