Lõpetasin Raplas keskkooli neljade-viitega. Teadsin, et tahan edasi Tallinna minna, kuid mida õppima, seda mitte. Ühel päeval jalutas mulle vastu Tiiu Susi, kes nagu minagi, oli Rapla kooli vilistlane, ja hakkasime rääkima. Selgus, et ta õpib majandust, ning ta ütles, et kui mul kindlat suunda ja plaani edaspidiseks pole, siis tulgu ma ka majandusse– sealt saadavad teadmised kuluvad igal inimesel ära. Viisin paberid sisse, konkurss oli tugev, kuid sain sisse.

Meil kujunes välja mõnus sõpruskond, kuus neidu, kellega koos oli väga tore õppida. Vahel juhtus meiega ka apsakaid. Meie üheks õppejõuks oli härra Parijõgi, kes andis töö normeerimist. Eks me vahel polnud eksamiks end ette valmistanud ja terve meie naiste punt kukkus tema eksamil läbi, kuid hiljem tegime järele ja saime viied. Muidu olime me korralikud õppurid.

Kolmanda ühiselamu all, kus elasid naistudengid, asus kultuuriklubi Eva, mille presidendiks olin oma õpinguaastatel mina. Mu ülesandeks oli seal erinevaid üritusi korraldada. Kui kedagi lavale panna polnud, istusin ise klaveri taha ja laulsin. Mäletan, et osalesin ka ühel tudengite taidlusfestivalil, sain esimese koha ning võitsin elu esimese välisreisi Rumeeniasse. Mul on see reis nii meeles! Seal proovisime esimest korda Pepsi Colat. Tegu oli reisi kõrghetkega, Cola küll suuremat muljet kahjuks ei jätnud.

Kooli lõppedes saadeti mind tööle tubakavabrikusse Leek. See oli aeg, kui pärast kooli tuli kolm aastat suunatud ametikohal töötada ja siis sai edasi vaadata, mis ja kuhu. Leeki ma siiski ei jõudnud, sest kultuuriministeerium palus mind Eesti Riiklikusse Filharmooniasse edasi suunata, ja nii jäid sigaretid minu poolt valmistamata. Äkki töötaksin täna hoopis Marlboros, mine tea?

90ndatel aastatel Filharmoonias toimunud koondamise järel lõin oma firma, millega olen end tänaseni ära majandanud. Tulud ja kulud oskan ise kokku panna, raamatupidamisega saan hakkama. TPIsse minemine ja selle lõpetamine on parim otsus mu elus. Olen väga-väga rahul tänaseni.