Igapäevaselt töötab ta Tallinna Strateegiakeskuses ettevõtlusteenistuse peaanalüütikuna, kus saab tema sõnul magistriõpingute jooksul omandatud teadmisi otse töös rakendada. “Olen õppinud ja töötanud samaaegselt ja kuigi see on olnud pingutust nõudev, on see ka väga arendav. Tasakaalustan seda kõike hobidega nii palju kui võimalik, hinnates head filmikunsti, malemängu ning suvel ka mootorrattasõitu,” tutvustab ta ennast. „Usun, et kui miski väärib tegemist, väärib see hästi tegemist,“ lisab ta.

Majandusanalüüsi meetodid viisid inseneriteaduste pärusmaale 

Enda magistritöö teemani jõudsin ringiga, leides esmalt metoodika, mis mind paelus. Nimelt on avaliku rahastuse toel toimivate toetuste mõju hindamine juba iseenesest keeruline, sest eeldab tegeliku reaalsuse võrdlemist hüpoteetilise mudeldatud olukorraga, mille korral toetust poleks antud. Niimoodi mudeldamine, eeldusel, et see on piisavalt hästi tehtud, võimaldab välja peilida täpse põhjusliku mõju ja eraldada selle kõikidest teistest muutujatest, mis võinuks olukorda mõjutada, jättes alles vaid konkreetse sekkumise mõju. Antud metoodika on juba iseenesest üsna keeruline. Veelgi keerukamaks muutub see olukorras, kus mõju ei pruugi kohe avalduda ning toetusi ei eraldata samas ajahetkes. Kuivõrd tahtsin rakendada just uuemaid lähenemisi, mis ka sellises olukorras toimiksid, et neid hiljem enda igapäevatöös rakendada, jõudsin enda juhendajate toel just kaugkütte temaatikani. Tööd kirjutades ja andmeid kogudes muutus teemavalik ka järjest kindlamaks ning aina enam hakkas mind paeluma valdkondlik interdistsiplinaarsus – majandusvaldkonna meetodite rakendamine teemas, mis on klassikaliselt täiesti inseneriteaduste pärusmaa.

Kui suur on toetuse mõju ja millal see jõuab tarbijani? 

Kasutasin selleks uuemaid erinevuste erinevuse (DiD) meetodeid  ja tulemused näitasid selgelt, et toetustel on hinda langetav mõju: toetust saanud piirkondade kaugkütte piirhind on keskmiselt 5–8% madalam võrreldes sellega, mis see oleks olnud toetuseta. Veelgi huvitavam on, et mõju ei ilmne kohe. Andmetest nähtus, et hinnalangus jõuab tarbijani umbes kaheaastase viitajaga. See on igati loogiline, sest torude vahetamine ja uute katelde ehitamine võtab aega ning uue süsteemiga “harjumine” nõuab alguses pigem lisakulusid. 

Tulemuste olulisus ilmneb selgelt ka energiakriisi kontekstis: analüüs näitas, et toetust saanud piirkonnad olid üleüldiste hinnašokkide ja kütuse kallinemise suhtes märksa vastupidavamad. See tähendab, et energiakriisi ajal tõusis soojuse hind toetust saanud piirkondades oluliselt vähem.

Millal hinnata taristuinvesteeringuid ja kuhu investeerida? 

Lõpetuseks võrdlesin saadud tulemusi KredExi kortermajade soojustamise toetuste analüüsiga eelmisel kevadel kaitstud magistritööst. Leidsin, et kuigi ühe projekti raames toob suuremat kasu hoone renoveerimine, siis iga kaugküttevõrku pandud toetus-euro on tasunud end ära vähemalt sama hästi või kordades paremini, sest soodsamast soojusest saavad osa kõik kaugküttepiirkonna majade elanikud. Sellel võrdluse on küll hulk piiranguid, aga vähemalt varasemate investeeringute osas näitab see, et kaugkütte taristu toetused võisid omada tarbijate rahakotile tugevamat mõju kui hoonete soojustamine. Mõlemad meetmed omavad energiapoliitika tööriistakastis siiski olulist rolli.

Minu peamine soovitus on, et suurte projektide mõju ei tohiks hinnata kohe pärast lindi läbilõikamist. 
Tulemustele tuleb anda aega, et näha tegelikku mõju, mis võtab arvesse ka neid päriselulisi asjaolusid, mida ette prognoosida olnuks keeruline.

Tutvu majandusanalüüsi õppekavaga