Kui Tallinna Tehnikaülikool tegi Cecilia Sarmientole, Yannick Le Moullecile ja Jeffrey Andrew Tuhtanile ettepaneku osaleda koolitusel, mis õpetab doktorantide juhendajaid paremini juhendama, ei osanud neist keegi päriselt ette kujutada, mis nüüd saama hakkab. Aga tulemus sai inspireeriv ja silmi avav.

Juhendajate juhendamise kursuse viis läbi TalTechis dr. Helmut Brentel, kes on juba aastaid IT teaduskonnas juhendajaid koolitanud. Ühtlasi on ta tõstnud teadustööde ning ka doktorantuuri kogemuse kvaliteeti – seda nii doktorantide kui ka juhendajate endi jaoks.

IT teaduskonna kaasprofessor Jeffrey Andrew Tuhtan seletab lahti, miks on magistritööde ja doktoritööde juhendamine nii erinev: „Magister on väga ülesandepõhine. Sul on mõte ja siis leiad inimesed,  kes töö ära teevad – oma magistritööna. Loomulikult peab ka siin olema isiklik suhe tudengiga, aga see kõik kestab väga vähe aega. Probleemid on standardsed ning seega ka lahendused. Meil lihtsalt ei ole nii palju aega antud, et pikema ringiga läheneda.“ Juhendajate juhendajate kursusel õppis ta aga, et doktoriõppe puhul on siin erinevad strateegiad. Õpe ise koosneb kolmest erinevast osast ja kestab pikemat aega. Pealegi on võimalus, et tuleb kohaneda vastavalt sellele, kuidas doktoritöö parasjagu areneb ja ka kuidas doktorant õppega hakkama saab. „Ta on ju alles karjääri alguses,“ selgitab Jeffrey. „Kõik on veel muutumises.“ Just sellises olukorras käitumist peab juhendajas treenima, sest küsimused ja lahendused pole siin ilmselged, pelgalt akadeemilise lähenemisega loogiliselt tuletatavad.“

Loodusteaduskonna vanemteadur ja programmijuht Cecilia Sarmiento lisab: „Lisaks ajafaktorile mõjutavad protsessi mitmed inimesed: doktorant ise, tema juhendaja, aga ka programmijuht, kool, teaduse kogukond.“

Kursusel rõhutati, ka et juhendajal on mitu rolli. „Lisaks akadeemilisele juhendamisele on ta veel ka agent, psühholoog, ülemus, treener ja sõber,“ toob välja Yannick Le Moullec, IT teaduskonna professor ning ka kognitroonika teaduslabori juhataja. Tema soovis muu hulgas õppida ootuste juhtimist, sest doktoritöö valmimist jälgivad nii paljud osapooled. Kõik ootavad midagi, mitte ainult juhendaja ja doktorant.

Kursusel osalenud teadurite jaoks oli oluline saada osaks laiemast doktorantide juhendajate võrgustikust. „Et saaksime üksteisele tuge ja teadmisi pakkuda. Kogemusi jagada,“ selgitab Sarmiento. „Ja seda see kursus andiski. See oli väga interaktiivne ning saime ka teiste juhendajatega tutvuda.“ Niisuguse võrgustiku tekitamine ning toetamine Tallinna Tehnikaülikoolis on plaanis ka kolmel mainitud teaduril.

Plaan ei olnud aga ainult juhendada juhendajaid, et nad saaksid paremini doktoritöid toetada. Laiem eesmärk on, et kursuse läbinud omavad pädevust ülikoolis ise teisi juhendada. Sellega saab teoks põhimõtteline pööre tuua doktorantide juhendajate koolitamine majja sisse. Teisisõnu: ülikool ise saab pakkuda adekvaatset pädevust doktoriõppe juhendajatele.

See võiks tõsta doktoriõppe kvaliteeti, viimane omakorda teadustööde kvaliteeti ning kindlustada paremini, et alustatud tööd ka lõpetatakse.

Sarmiento, Le Moullec ja Tuhtan on mõttest kinni haaranud. Juba plaanivadki nad kursust Tallinna Tehnikaülikooli sees. Tõsi, plaanid võivad teoks saada alles ülejärgmise õppeaasta jooksul. Kuid juba plaan ise ning sellega seotud entusiasm on eesrindlik.