Eesti on jõudnud aega, mil minevikust võiks rääkida kogu selle vastuolulisuses, mitte ainult ühe lubatud loo kaudu, kirjutab Hele-Riin Pihel (kirjanikunimega Birk Rohelend) TalTechi ettevõtlus- ja teadusportaalis Trialoog.
Viimase kahe aasta jooksul leidsin ennast uuest rollist – olin suvelavastuse „Nüüd õpin Mustamäel“ vabatahtlik produtsent. Kõik sai alguse sellest, et Andra Teedel tuli mõte rääkida tehnikaülikooli ajaloost. Tol suvel kaks aastat tagasi polnud mul õnneks aimugi, et idee kasvab megaprojektiks, milles osaleb kokku sada kakskümmend kolm inimest, kellest suur osa on vabatahtlikud.
Andra idee oli positiivselt hull, sest keda peaks ülepea huvitama minevik, Mustamäe ja ülikool, mille võrratu sisehoovi olemasolust teavad ainult ülikooli liikmed ja vilistlased? Tants ja laul on muidugi toredad, aga miks peaksid tänased diginoored tahtma tulla koos oma vanaemade ja vanaisadega vaba õhu kätte ühist elamust jagama? Ometi tundsin kohe, et miski selles idees kõnetab mind erakordselt sügavalt: selle idee DNA-s olid peidus küsimused, mille üle olin palju aastaid isekeskis juurelnud.
“Ema, sina ei saa millestki aru”
Just seda lauset on vahel kasutanud mu teismelised tütred. Viimane kord ütlesin vastuseks: „Miks sa seda arvad? Tegelikult on ju täpselt vastupidi – mina olen olnud viisteist, mina mäletan seda aega ja tean, mida sa tunned. Hoopis sina oled see, kes pole olnud nelikümmend viis. Palju õigem oleks öelda, et sina ei mõista mind.“
Aga ma mäletan ise sedasama tunnet – minu ema ei mõista mind! Tema oli sündinud 1941. aastal. Ta käis ülikoolis suvelavastuse sündmustega samal ajal. Kuigi mu ema on juba seitseteist aastat mulla all, mäletan siiani, kuidas teda ajas segadusse selline lihtne sõna nagu „mood“. Ta polnud pealinna preili, vaid üles kasvanud talus, kaugel-kaugel metsa sees. „Mis vahet sel on, mida sa seljas kannad?“ ütles ema sageli, kui mangusin endale poest järjekordset hilpu. „Meie ajal õmmeldi kõik ise, igaüks tegi nii nagu oskas ja tahtis.“ Minu mänguasjade-ihalusest ei saanud ema samuti kunagi päriselt aru: temal olid mets ja aas, linnud ja liblikad, hobused ja koerad. Ta ei mõistnud mitte kunagi plastmassist Barbie-nukkude fenomeni.
Sedasama mittemõistmise või ühise taustsüsteemi puudumise tunnet olen Eestis sageli tundnud. See taju on väga sügaval: lausa luuüdis, igasuguse elukogemuse ja -tarkuse all. 1981. aasta lapsena mäletan ma hästi NSV Liitu, punaseid viisnurki, paraade, kirillitsas tänavanimetusi, oma tollaselt riigilt saadud (l)isanime Antoevna, mis oli erakordselt kohmakas, kuna isa eesnimi ei tahtnud kuidagi alluda vene keele reeglitele. Aga minust jäi kaugele see, mida elu NSV Liidus inimestele päriselt tähendas.
Ja muidugi on tõsi, et ma ei mõista ka tänapäeva noori, ei suuda kujutada ette kasvamist internetis, pideva jälgimise ja kommenteerimise objektina, lõputult moondatud piltidega maailmas, kus keegi pole selline, nagu see tema virtuaalkujust kätte paistab; selles peaaegu skisofreeniliselt kahepalgelises maailmas, mille piltidel on kõik õnnelikud, olgugi et aina rohkem inimesi põeb salaja depressiooni, mis on ühteaegu igapäevane normaalsus ja ühiskondlik stigma – sest kõik peavad olema ühtviisi edukad, rikkad ja kuulsad.