Mõni aeg tagasi oli õppeprorektor Vollil võimalus vestelda EuroTeQi partnerülikoolide tudengitega. Ta kasutas võimalust ja küsis, millised seigad neile ülikooliajast kõige sagedamini meenuvad. „See, kuidas ülikoolis õpitakse ja õpetatakse,“ vastas enamik küsitletuist. „Jah, nõuded on küll väga kõrged, aga ülikool teeb kõik endast oleneva, et tudengid saaksid nii head teadmised kui ka tunde, et õppimise aeg oli parim kogu elus.“

Hendrik Vollil endal on aga veerand sajandi taha jäävast tudengiajast tehnikaülikoolis hoopist teistsugused emotsioonid. „Mida ma kõige eredamalt mäletan?“ küsis ta endalt. Ja vastas, et eelkõige olid selleks head kaaslased, parimad sõbrad Tallinna Reaalkooli ajast, kellega siiani läbi käiakse.

Hendrik Voll ise on nüüdseks Tallinna Tehnikaülikoolis töötanud 13 aastat. Tihti on ta tudengitelt küsinud nende kõige parema elamuse kohta. Kümnel esimesel aastal kuulis ta, et nendeks olid sõbrad ja üliõpilaselu. „Kolm aastat tagasi kuulsin aga esimest korda, et esimene elamus on õppimine, õppejõud,“ kõneles Voll. „See tegi mind tõeliselt rõõmsaks. Tõden, et oleme astunud seitse penikoormasammu edasi ajast, mil mina siin õppisin.“

Üheksa pikka sammu on õppeprorektori sõnul veel minna, aga kui sama energiaga edasi liikuda, on needki peagi astutud. „Oleme teaduskondade juurde loonud didaktikakeskused, meil on kümme õpperaja kaasprofessorit, aasta lõpuks 15, järgmisel aastal tõenäoliselt üle 20,“ lausus Voll. „Just õpperaja kaasprofessorid on meie hinnangul need, kes veavad tulevikus Tallinna Tehnikaülikoolis kogu õpetamisvaldkonda.“

Ideid, kuidas valdkonda arendada, on ülikoolis rohkelt, aga paljud pole rahapuudusel teoks saanud. Õpetajate päeval kõneledes avaldaski Voll lootust, et kõrghariduse tegevustoetus, mis peaks viie aasta jooksul tehnikaülikooli õppevaldkonda tooma üle 30 miljoni lisaeuro, aitab ellu viia häid ideid, jõuab tõesti õppejõududeni ja tekitab ka lektoripositsioonide täitmisel konkursid.