Kuidas erineb sinu jaoks vee teema käsitlemine teadlasena võrreldes sellega, kuidas sa seda tajud tavalise inimesena – näiteks oma igapäevastes tarbimisvalikutes? 
Minu varane lapsepõlv möödus ajal, kui vesi oli tarbija jaoks lõpmatu ressurss ning sellel polnud hinda. Dušši all käies või hambaid pestes keegi vett kraanist kinni ei keeranud ning vannis käimine oli iganädalane rutiin. Teadlikkuse kasvuga muutusid minu tarbimisharjumused ammu enne teadlase karjääri ning pigem mõjutas seda vee kui ressursi hinnastamine. Tänaseks olen ma vee temaatikast nii läbi põimunud, et see mõjutab otseselt minu käitumist ja tarbimisharjumusi. See väljendub nii vee säästlikus kasutamises kui ka kraanivee eelistamises pudeliveele.

Millise panuse sinu hinnangul annavad Tallinna Tehnikaülikooli teadustööd puhta vee jätkusuutlikkusse?
Tallinna Tehnikaülikool on kindlasti Eesti ja lähipiirkonna linna veesüsteemide teadus- ja arendustöö kompetentsikeskus. Seda kinnitab rahvusvahelistes projektides osalemise kogemus, kus siin loodud meetodid ning teadmised leiavad üle kandmist ja rakendamist päriselu probleemide lahendamisel Söderhamnist Liepajani. Koostöös vee-ettevõtete, Kliimaministeeriumi ja Eesti vee-ettevõtete liiduga oleme käivitanud veevaldkonna digitaliseerimise initsiatiivi ning panustanud uudsete tehniliste lahenduste arendamisesse, et tagada puhta vee kättesaadavus igale tarbijale ning leevendada võimalikke üleujutusest tingitud ohte. Sektori digivõimekuse kasv aitab hoida kokku kulusid ning parendada süsteemide toimivust, et tagada kõrge teenuse kvaliteet ja jätkusuutlikkus ka järgnevatel kümnenditel.

Vett peetakse Eestis sageli iseenesestmõistetavaks. Millised hoiakud või käitumismustrid tekitavad sinu hinnangul pikemas vaates kõige rohkem kahju?
Peamine väärhoiak ongi see, et peame midagi iseenesestmõistetavaks. Energiavõrkude puhul oleme juba harjunud, et hoolimata suhteliselt kõrgest elektri hinnast, esineb mõnes piirkonnas päris tihti teenuses katkestusi, mis võivad halvemal juhul väldata mõne nädala. Veeteenuse puhul me seda lubada ei saa, kuna puhta veeta me lihtsalt sureme ära. Samuti ei saa me hakkama, kui vett on liiga palju. Kohati tundub, et vesi on piirkonniti liiga odav, et see mõjutaks laiemalt tarbimisharjumusi, teisalt ei olda kohanenud ilmsete riskidega ega teata, kuidas käituda, kui liigvesi on ära uputanud mõne viaduktialuse. Mulle väga meeldisid Tallinnas läbi viidud kampaania „Meri algab siit“ või Eesti vee-ettevõtete liidu kampaania „WC pole prügikast“, mis sidusid ilmekalt tänavale või tualetti visatud prügi ja veekeskkonna tervise. Meie igapäevased käitumisharjumused peavad tagama selle, et meil poleks lihtsalt piisavalt vett, vaid piisavalt puhast vett.

Millised riskid kipuvad avalikus arutelus kõige sagedamini alahinnatud jääma?
Linna veevõrkude vaatest on kõige kriitilisem süsteemide toimepidevus, mis on otseselt seotud varade seisukorra ja nende haldusega. Eesti veevarud on suhteliselt rikkalikud, kuid vee kättesaadavus on tiheasustusaladel seotud veevõrkude toimimisega. Kuigi Eestis on veetaristusse investeeritud viimase kahe kümnendi jooksul tähelepanuväärne summa Euroopa Liidu vahendeid, siis varade keskmine vanus iga aastaselt pigem suureneb, mis tähendab, et lähitulevikus vajab sektor märkimisväärseid investeeringuid. Debatt mõistliku vee hinna üle on sektoris sees juba alanud, kuid avalikku arutelusse pole see veel nii selgelt jõudnud.

Kas on mõni harjumus või otsus sinu enda elus, mida oled oma teadustöö tõttu muutnud?
Näiteks paar aastat tagasi pöördus ülikooli poole üks ajakirjanik, et uurida, kas ja milline oht võib inimese tervisele olla koduses kraanist voolava sooja vee tarbimisel. Vastuse andmiseks tegime kolleegidega natuke taustatööd ning peab tõdema, et pärast seda olen oma perel soovitanud alati enne vee tarbimist lasta sellel mõnda aega voolata ning joomiseks kasutada ainult külma vett.

Kui saaksid jätta ühe mõtte inimesele, kes pole kunagi vee nappuse või kvaliteedi peale sügavamalt mõelnud, siis mis see oleks?
Siin oleks kohane tsiteerida inglise-ameerika luuletajat Wystan Hugh Audenit, kes on kirjutanud, et tuhanded on elanud armastuseta, kuid ükski ilma veeta. Seda tasub oma igapäeva otsuste juures meeles pidada, et puhta veeta me ellu ei jää, mistõttu peame selle ressursiga säästlikult ringi käima.