Samal ajal kui osa inimesi märkab aastaaegu pühade ja rehvivahetuste järgi, jälgib teine osa looduse kulgu ja päeva pikkust ning paneb tähele õitsemist, säutsumist ja suminat. Tartu kolledži vanemlektor ja tööstusökoloogia programmijuht Jane Raamets kuulub nende teiste hulka ja jagab oma mõtteid ja kogemusi looduse rütmis elamise ja elurikkuse jälgimise teemal. Aprillis on „Roheliste teemakuude“ fookuses elurikkus ning kutsume kõiki enda ümber olevat loodust märkama ja seda hoidma.
Millised on sinu igapäevased suhted ümbritseva loodusega?
Minu suhe loodusega on igapäevane tasakaalu ja rõõmu allikas – nii koduaias kui tööl kabinetis. Kodus on mul ligi 40 toataime ja suur aed. Ka mu kabinetist leiab pea 10 toalille ning lõunapoolsel aknalaual kasvavad juba eri sortidest tomatid ning suvelilled. Taimed aitavad mul paremini keskenduda, nagu ka aeg-ajalt aknast välja vaatamine. Muruplatsil on tihti einestavad hakid ja vareslased, sirelipõõsastes sädistavas varblased ja rasvatihased, sügisel käivad siidisabad maiustamas viirpuumarjadega.
Armastan liikuda metsades, soodes ja mere ääres – lihtsalt jalutada, kuulata ja hingata. Eriti südamelähedased on mulle Selisoo Ida-Virumaal, Väike-Palojärv ja Kooraste järvestik Põlvamaal.
Igapäevaselt püüan olla loodussõbralik: eelistan looduslikke materjale, kasutan korduvkasutatavaid esemeid, ostan teiselt ringilt ning olen alates 2023. aasta lõpust Tartu Toidujagamise vabatahtlik, aidates kord nädalas täita ka Tartu kolledzi tudengikohviku külmkappi.
Mida sa sellest saad, et hoiad tähelepanu ennast ümbritseval loodusel ja selle muutumisel?
Looduse märkamine aitab mul olla paremini kohal – see maandab, loob rahu ja aitab mul tempokat töö- ja igapäevarütmi tasakaalustada. Muutuv loodus annab pidevalt väikseid rõõmuhetki: kas kevadised õienupud, ärkavad loomad või akna taga toimetavad linnud. Need hetked aitavad mul fookust hoida, stressi vähendada ja loovust turgutada. Looduse jälgimine tuletab mulle ka meelde, kui oluline on hooliv suhtumine ümbritsevasse, ja innustab mind igapäevaselt tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid.
Paljud põhjendavad looduses mittekäimist ebamugavusega – kehv ilm, ebamugav, putukad, pori ja teised inimesed ajavad tuju ära. Kuidas sina nendega toime tuled?
Mind aitavad kolm asja: hoiak, ettevalmistus ja kohalolu. Olen õppinud võtma ilma ja tingimusi sellistena, nagu need parasjagu on – vihm, tuul või pori ei ole enam takistus, vaid osa loodusest endast. Riietun kihiliselt, ilmastikukindlalt ehk nii et mul oleks mugav ka märja või jaheda ilmaga. Putukad ja pori tüütavad vahel ka mind, aga kui keskendun sellele, mida keskkond, kus ma olen, mulle parajasti pakub – lõhnad, vaikus, valgus, maastik – siis on need lihtsalt väikesed, teisejärgulised ebamugavused.
Ma naudin väga iseenda seltskonda. Inimeste osas valin kohti ja aegu, kus on rahulikum, näiteks varahommikud või vähem käidud rajad. See aitab mul tunda, et olen tõesti looduses, mitte rahvamassis. Lõpuks pakub loodus mulle alati midagi vastutasuks: rahu, tasakaalu ja väikese vaikse rõõmu. See kaalub ebamugavused lihtsalt üle.
Anna üks hea nõu neile, kes märkavad taimi vaid lille- või köögiviljapoes, loomi vaid lemmikloomadena ja putukaid millegina, mida tuleb tõrjuda.
Proovi võtta iga päev üks väike “päris looduse” hetk. See ei pea olema matkama minek või pargi külastamine. Alustuseks piisab ka sellest, kui tood end hetkesse ja vaata näiteks kümneks sekundiks aeda, teeäärset puud või aknalaual maandunud putukat ja lubad endal päriselt märgata, mis seal toimub. Kui annad endale võimaluse näha elu väljaspool poeletilt ostetud taimi või kodustatud loomi, hakkad tasapisi avastama, kui mitmekesine, üllatav ja huvitav loodus tegelikult on. See väike harjumus kasvatab nii uudishimu kui ka hoolivust kõige elava vastu.