„Ma ei olnud täiesti kindel, mida ma täpselt teha tahan. Teadsin ainult seda, et tehnoloogia on see valdkond, kus ma olla tahan,“ ütleb ta. „See eriala tundus kõige mitmekülgsem – saan avastada, mis mulle päriselt meeldib ja siis sinna sügavamale minna.“

Tagantjärele ütleb Jörgen, et otsus oli õige. „See aeg, mis ma siin olen õppinud, on olnud puhas lust.“

Õppimine on elevandi söömine suutäie kaupa

Kui paluda Jörgenil defineerida õppimist, vastab ta lühidalt: keeruliste asjade lihtsaks tegemine. „Mul on üks lause, mida ma endale raskete teemade puhul ütlen: kõik on tegelikult lihtne, lihtsalt kaosest tuleb see üles leida,“ kirjeldab ta. „Alustad tükkhaaval, katsetad, testid, mõtled läbi ja ühel hetkel saad aru.“

Tema jaoks on õppimine protsess, mitte ühekordne pingutus. See on elevandi söömine suutäie kaupa – samm-sammult, järjekindlalt. Raskus ei seisne mitte võimatuses, vaid ajas ja keskendumises. „Kui ma maha istun ja keskendun, siis aeg kaob. Ühel hetkel avastan, et töö on tehtud.“

Õppimise juures juhindub Jörgen kahest lihtsast põhimõttest: kui teha, siis teha korralikult ja parem midagi kui mitte midagi. „Kui ma juba millegi ette võtan, siis ma tahan selle lõpuni teha,“ ütleb ta. „Vahepeal võib mõttepausi teha, aga lõpuks tuleb ikkagi maha istuda ja pihta hakata.“

Õpetamise puhul toob Jörgen välja ühe olulise nüansi: õpetaja ei pea ise meelde jääma, vaid meelde peab jääma tema jutu mõte. Tema hinnangul on õpetamise üks suuremaid väljakutseid see, kuidas rääkida teemast nii, et tudeng päriselt kaasa mõtleks. Sisu peab olema huvitav, aga mitte kunstlikult. Õpetaja roll ei ole „klouni mängida“, vaid luua seos teema ja kuulaja vahel.

Ta hindab õppejõude, kes seovad teooria praktikaga ja räägivad ka sellest, kuidas asjad päriselus toimivad, sealhulgas sellest, kuidas need võivad valesti minna. „Kui sa tead, mis võib valesti minna, siis sa teed paremaid otsuseid. See on päris inseneri mõtlemine.“

Ka vigadest tuleb rääkida

Jörgen leiab, et inseneriõppes võiks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas asjad võivad valesti minna. „Kui sa oskad ette kujutada, mis võib valesti minna, siis teed juba eos paremaid otsuseid,“ ütleb ta. „Sa mõtled läbi, millega peab ette vaatama ja mida teha, et see ei juhtuks.“

Tema hinnangul ei piisa ainult sellest, et joonis saab valmis ja skeem töötab paberil. Oluline on mõista ka riskikohti, kus võib midagi läbi põleda, kus võib komponent üle kuumeneda, kus võib süsteem kokku joosta.

„Kui oled need stsenaariumid läbi mõelnud, on palju suurem tõenäosus, et asi töötab esimesel korral, midagi ei sula ära ega lenda õhku,“ räägib Jörgen.

Just see ette mõtlemise oskus – võimalike vigade analüüs – eristab tema meelest teooriat tundvat õppurit päris insenerist.

Kriitiline, töökas ja veidi koomiline

Üliõpilasena kirjeldab Jörgen end kolme märksõnaga: kriitiline, töökas ja seltskonnas veidi koomiline.

„Ma olen kohati kriitiline. Küsin alati, kas seda on päriselt vaja? Kas seda ei saaks teha paremini?“ ütleb ta. Kui tuleb projekt või on vaja mõni seade kokku panna, ei tee ta asju lihtsalt ära tegemise pärast. Ta tahab aru saada, miks midagi just nii tehakse ja kas leidub tõhusam lahendus.

Jörgenil on ka tugev tööeetika. „Kui ma juba purema hakkan, siis tahan korraliku asja valmis teha. Mitte nii, et klopsin midagi kokku ja loodan, et kuidagi töötab.“

Kolmas joon tuleb välja just seltskonnas. Jörgenile meeldib teha ka keerulised ja teoreetilised teemad enda jaoks huvitavaks. „Kui mingi osa tundub kuiv või raske, siis loon vahel endale mingi naljaka seose, kasvõi täiesti absurdse. See aitab meelde jätta.“

Tema sõnul ei pea õppimine olema tõsine ja pinges. Natuke huumorit – isegi kui see on kohati „ohtlik mõtteviis“ – aitab sisu paremini kinnistada. Ja kui teema jääb meelde, on pool tööd juba tehtud.

Tegija mentaliteet

Kui Jörgen peaks sõbrale selgitama, miks tulla TalTechi õppima, siis oleks tema vastus lihtne: siin saab teha. „Siin on vabadus proovida. Kui sul tekib projekt, saad sellele isegi rahastust. Küsimus on ainult selles, kas sa ise võtad ette.“

Oma eriala puhul paelub teda see, kuidas teadmised päriselt tööle panna ja kuidas neid tulevikus kasutada.

Üks mõte, mis on teda saatnud juba põhikoolist saadik, on nutika kodu loomine. „Ma tahan osata oma tulevases kodus automaatikat nii teha, et telefonist ühe nupuvajutusega saan tuled põlema, kardinad liikuma või kasvõi kamina käima panna,“ kirjeldab ta. See ei ole tema jaoks lihtsalt mugavus, vaid oskus – teadmine, kuidas süsteemid töötavad ja kuidas neid ise üles ehitada.

Ta on hakanud selle suunas ka väikeste sammudega liikuma. Praegu on tal käsil projekt, kus ta ehitab süsteemi juba mõttega, et see oleks kaugjuhitav. „Vaikselt kogun kogemust,“ ütleb ta. Tema jaoks ongi õppimine eelkõige see – teha, katsetada ja samm-sammult jõuda lähemale oskustele, mida ta päriselt kasutada tahab.

Motivaatorina toob ta esile ka Tartu kolledži keskkonna, kus vanemad kursuslased, tehnika ring ja ühised projektid on tugevad motivaatorid. Just teised tegijad on teda enim mõjutanud. „Kui sa näed, et teised teevad ägedaid asju, siis tahad ise ka. Ja veel ägedam on see, kui saad minna ja näidata, mida sina tegid.“ Tema sõnul olid just need vanemad kursusekaaslased tema esimesed „hindajad“ ja kaudsed mentorid – inimesed, kelle tagasiside ja heakskiit andsid enesekindlust ning tõukasid edasi.

Praegu töötab ta ülikoolis erialasel ametikohal, vastutades muu hulgas töökoja ja 3D-printimise valdkonna eest ning juhtides robolahingu meeskonda. Tema jaoks on see loomulik jätk õppimisele – koolis käimine ja päris projektid ei ole kaks eri maailma.

Üldpädevused ei ole lisaboonus, vaid eeltingimus

Küsimusele, miks on vaja üldpädevusi, vastab Jörgen küsimusega: „Milliseid omadusi sul on vaja, et oma erialane töö hästi ära teha?“

Jörgeni jaoks on ülikool ennekõike õpetanud enesejuhtimist. „Keegi ei ütle enam iga sammu ette. Ma tulin siia vabatahtlikult. See on minu vastutus oma töö ära teha, teemad selgeks saada ja edasi liikuda,“ ütleb ta. Iseseisvad programmeerimis- ja füüsikakursused on pannud teda ise vastutust võtma – materjal enne tundi läbi töötada, aeg maha võtta ja töö ära teha ka siis, kui motivatsioon pole laes.

Samal ajal on ta arendanud koostööoskust projektides, häkatonidel ja grupitöödes, kus hea tulemus sünnib vaid siis, kui suhtlus toimib. Kriitiline mõtlemine on saanud loomulikuks osaks õppimisest: iga lahenduse taga peab olema põhjus ning läbi tuleb mängida ka see, mis võib valesti minna. Tema kogemus näitab, et kui ise küsida ja initsiatiivi näidata, ulatub koostöö ka loengusaalist kaugemale. 

Enda tugevustena nimetab ta asjalikkust, tööeetikat ja ettevõtlikkust. Kui midagi teha, siis teha korralikult – mitte lihtsalt vormitäiteks. Samas ei näe ta mõtet keerukusel, kui sama tulemuse saab lihtsamalt ja töökindlamalt.

„Pole mõtet energiat panna kohtadesse, kus lisaväärtust ei sünni,“ ütleb ta. Julgus proovida, projektid ette võtta ja võimalustest kinni haarata on tema jaoks loomulik osa õppimisest. Selle kõrval peab ta sama oluliseks suhtlemisoskust – oskust küsida, arutada ja juttu sujuvalt juhtida. Just see kombinatsioon – iseseisvus, kriitiline mõtlemine ja tegutsemisjulgus – on tema hinnangul see, mis annab eelise nii ülikoolis kui ka tulevases tööelus.

Tagasiside ja dialoog

Õppimise ja õpetamise heas tavas kõnetab Jörgenit kõige enam vastutuse ja dialoogi osa. „Kui sa tagasisidet ei saa, siis sa ei tea, kuidas paremini teha,“ ütleb ta.

Ta hindab õppejõude, kes on valmis pärast tundi arutama, küsimustele vastama ja isegi tudengi projektile kaasa mõtlema. Tema kogemus on, et hea dialoog muudab õppe sisukaks ja motiveerivaks. Samas usub ta, et tagasiside kultuuri võiks ülikoolis veelgi teadlikumalt tugevdada.

Ühtlasi on Jörgeni sõnul loovuse, ettevõtlikkuse ja eetilisuse pool koolis päriselt olemas, mitte ainult sõnades, vaid tegudes. Ta ütleb, et ei ole seni kohanud ühtegi õppejõudu, kes oleks mõne projekti või idee ees käe ette pannud ja öelnud: „Ära tee, see on mõttetu.“

„Kui idee on olnud ka natuke… ütleme ausalt, koomiliselt halb,“ muigab ta, „siis pole seda maha tehtud, vaid on selgitatud, mis probleemid sellega võivad tekkida. Ja siis pakutud, et proovi hoopis nii või teisiti.“

Tema hinnangul on see väga oluline vahe – mitte keelamine, vaid suunamine. Tudengile jääb vastutus ja vabadus katsetada, aga samas ka professionaalne tagasiside, mis aitab ideed paremaks mõelda. Selline keskkond julgustab proovima, eksima ja uuesti tegema, ilma et loovus või initsiatiiv juba eos maha surutaks.

Tulevik: rohkem käelisi oskusi ja vilistlaste vaadet 

Jörgeni hinnangul võiks õppimises veelgi rohkem esile tuua seost tööturuga. „Kui muul viisil tudengeid motiveerida ei saa, siis mõte tulevasest töökohast paneb küll kõrvad kikki,“ ütleb ta otsekoheselt. Teadmine, et just see konkreetne oskus või harjumus võib hiljem tööintervjuul määravaks saada, muudab õppimise tema jaoks kohe tähenduslikumaks. See ei ole enam lihtsalt ainepunktide kogumine, vaid ettevalmistus päris olukordadeks.

Tema sõnul aitab just selline perspektiiv – mida tööandjad tegelikult ootavad – pingutada ka siis, kui teema tundub keeruline või motivatsioon kõikuma lööb. „Kui tead, et seda läheb vaja, siis teed ära. Ja kui juba tööle lähed või intervjuul oled, siis oled valmis.“

Kui Jörgen mõtleb ülikooli arengu peale, toob ta välja kaks suunda. Esiteks – rohkem praktilist, käelist õpet. Ta toob näiteks elektroonika kursuse. „Saad küll komponendid kokku panna, aga kuidas sa katkist seadet diagnoosid? Kuidas leiad vea üles?“ küsib ta. Tema arvates võiks õppetöös olla rohkem selliseid ülesandeid, kus tudeng peab mõtlema nagu insener päriselus – mitte ainult ehitama, vaid ka tõrkeid analüüsima ja lahendama.

Samuti näeb ta väärtust selles, kui vaadata süsteemselt lõpetanute teekondi. Kui analüüsida, kuhu vilistlased edasi liiguvad ja milliseid oskusi nad päriselt kasutavad, annaks see parema pildi, millised teadmised on kriitilise tähtsusega ja millised pigem toetavad. „Kui see kokku koondada, saab üsna selge pildi, mis on tegelikult kõige olulisem,“ ütleb ta.

Jörgeni jaoks on õppimine töö – aga töö, mida ta teeb hea meelega. Tema lugu näitab, et kui keskkond on toetav ja võimalusi jagub, siis piisab ühest asjast: võtta ette ja hakata tegema.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.