Kuidas jõudsite Tallinna Tehnikaülikooli tööle – mis oli esimene ametikoht ja kuidas on kulgenud Teie edasine karjäär?

Lõpetasin TPI 1975. aastal keemiatööstuse protsesside ja keemiaküberneetika insenerina ja tööle suunamise käigus tegi tollase anorgaanilise keemia kateedri juhataja prof. Mihkel Veiderma ettepaneku jääda tööle ülikooli mineraalväetiste ja söötade probleemlaboratooriumisse. Esimene ametikoht oli vanemlaborant dotsent Meeme Põldme uurimisgrupis, kus tegeldi fosfaatsete materjalide termiliste protsessidega. Mõne aja pärast vajas täiendust labori juhataja Rein Kuusiku uurimisgrupp, kus töötasin aasta. Selle järel aasta poolteist vanemlaborandi ametis dotsent Helvi Hödrejärve juhitud instrumentaalanalüüsi praktikumis. See laiendas minu teadmisi erinevatest analüüsi meetoditest, mis oli edaspidi vägagi kasulik. Lõpuks tuli valida kas jääda õppetöö juurde või teadustöö. Valisin teadustöö ja astusin aspirantuuri. Teaduste kandidaadi väitekirja kaitsesin 1984. a. Moskva keemiatehnoloogia instituudis (juhendajad M. Veiderma ja M. Põldme), mille järel olen töötanud vanemteaduri ametikohal.  

Eesti vabariigi taastamise järgses koondamiste laines koondati mind doktorantuuri ja olin kaks aastat uuesti üliõpilane. Majanduslikult oli väga kitsas, aga tänu labori headele suhetele prof. Lauri Niinistoga Helsinki tehnikaülikoolist, oli võimalus töötada kolm kuud tema juhitud laboris. Ka alustasin prantsuse keele õppimist, sest oli kehtestatud kahe võõrkeele oskuse nõue ja vene keel ei läinud arvesse. 1995.a. kaitsesin doktoritöö teemal „Termofosfaadid Kovdori ja Siilinjärve apatiidist“.  Mulle omistati loodusteaduste doktori kraad ja pärast seda ennistati vanemteaduri ametikohale (anorgaaniliste materjalide teaduslaboris), kus töötan senini. 90ndatel lisandus tööülesannete hulka doktori ja magistritööde juhendamine ning raha taotlemine teadusgrantidele.

Mida siin töötamine on Teile andnud?

Ülikoolis töötamine on pidev enesearendamine, uue õppimine ja katsetamine, koostöö huvitavate inimestega. Alates 90ndatest lisandus võimalus maailma näha s o käia konverentsidel ja teha koostööd laiemalt.

Poole sajandi jooksul on ülikoolil olnud hulk rektoreid ja veel rohkem reforme. Milline ajastu nende 50 aasta jooksul on olnud Teie jaoks kõige ilusam ja miks?

Parim aeg on olnud taasiseseisvunud Eestis just tänu uutele kontaktidele ja aparatuursetele võimalustele. Muidugi elu projektist projekti ei ole parim lahendus ja nõuab eriti juhtidelt pingutust ja oskust kombineerida.  

Milline on olnud Teie enda kõige parem õppetund töisest ebaõnnestumisest?

Suuri ebaõnnestumisi ei mäleta. Ilmselt ei ole olnud väga suuri ootusi.  

…ja suurim töine õnnestumine, mille üle olete uhke?

Akadeemik M. Veiderma taandumise järel ülikooli tööst olen mina vedanud fosfaatide uurimisgrupi tööd ja juhendanud sellealaseid doktorante.  

Miks on ülikool hea tööandja, et olete sellele pooleks sajandiks truuks jäänud?

Töö ülikoolis on rutiinivaba, nõuab pidevalt uue õppimist ja probleemide lahendamist, mis on mulle sobinud, ja seega ei ole ma otsinud teisi võimalusi. Ka on tööõhkkond ja kolleegid meeldivad.

Kuidas olete hoidnud töömeeleolu?  

Töötades uurijana hoiab töömeeleolu uudishimu.

…ja kuidas olete hoidnud töö ning eraelu/hobide tasakaalu?

Tuleb olla realistlik ja teha vastavad plaanid, enesedistsipliin.