Karoliine toob välja, et ülikooli valikul mängisid suurt rolli inimesed ja varasem kokkupuude. TalTechi kasuks kallutas otsuse väga konkreetne eeskuju. „Üks minu tuttav õppis TalTechis ja ma nägin teda ühel üritusel oma ülikooli esindamas. See oli minu jaoks nii äge – mõtlesin, et vau. Hiljem sain temaga ka ise rääkida ja ta andis nii head energiat, siis sai ka minu jaoks selgeks, et see on ülikool kuhu ma tulla soovin,“ meenutab ta. Just see isiklik kokkupuude ja eeskuju tekitas tunde, et TalTech võiks olla ka tema koht.

Eriala valikul sai määravaks aga varasem huvi ja kogemus. Noortevolikogus osalemine andis talle positiivse ja tähendusliku kokkupuute avaliku sektoriga. „Sain seal väga hea kogemuse ja tänu sellele sain aru, et see on valdkond, mis mind huvitab,“ ütleb ta. Nii kujuneski avaliku halduse ja riigiteaduste õppekava loomulikuks valikuks.

Õppimine on investeering iseendasse

Karoliine jaoks on õppimine eelkõige eneseareng ja investeering iseendasse. Ta kirjeldab end järjekindla, avatud ja õpihimulise õppijana ning lisab, et aktiivne tegutsemine üliõpilaskonnas on tema jaoks õppimise loomulik osa.

Õpetamine on tema jaoks suunanäitaja roll. Õppejõud ei ole lihtsalt „teadmiste edasi andja”, vaid keegi, kes aitab huvi tekitada ja julgustab teemasse süvitsi minema. Karoliine rõhutab, et õppimise õnnestumiseks on vaja mõlemat poolt: õppejõud loob tingimused ja toetab, aga tudengil lasub vastutus selle eest, kas ja kuidas päriselt õpitakse – kas käiakse loengus kohal, kas tehakse kodutöid ja kuidas juhitakse oma aega.

Õpetamise juures hindab Karoliine enim vaheldust ja aktiivset kaasamist. Talle ei meeldi loeng, kus tudeng jääb pelgalt kuulajaks. „Kui loengu osa vahele tuleb arutelu või grupitöö ja saad ise kaasa rääkida, jääb see palju paremini meelde,“ ütleb ta. Oma ideede läbi rääkimine ja teiste mõtete kuulamine aitab teemast sügavamalt aru saada ja muudab õppimise sisukamaks.

Õpetamise võtetest tuleb Karoliinel kõige kiiremini pähe grupitööde rohkus. Ta ütleb, et paljudes õppeainetes on vähemalt üks grupitöö ning selle väärtus sõltub palju sellest, kuidas grupp moodustatakse: vahel saab tudeng ise valida tuttava ja juba „klappiva” seltskonna, vahel pannakse inimesed kokku loosiga. Just viimane sunnib mugavustsoonist välja ja treenib päriselt koostööd ja suhtlemist.

Koostöö, suhtlemine ja kriitiline mõtlemine – eriti tehisintellekti ajastul

Kui Karoliine mõtleb pädevustele, mis aitavad noorel inimesel tööturul ja elus üldse hakkama saada, alustab ta koostööst. „Üksi jõuad kaugele, aga koos jõuab veel kaugemale,“ ütleb ta, sidudes selle kohe suhtlemisega: julgusega rääkida, kontakte luua, võrgustikku kasvatada. Ta tunnetab, et just ülikoolis õpitakse neid oskusi nö uuel tasemel – sama pädevus tuleb justkui spiraalina uuesti ette, aga iga kord küpsemalt ja keerukamas kontekstis.

Kriitiline mõtlemine on tema jaoks sama keskne, eriti praeguses infokeskkonnas. Tema sõnul algab see juba lihtsast küsimusest: kust ma oma info võtan? „Sa ei võta oma töö jaoks materjali suvalisest portaalist, vaid pead mõtlema, kas see on usaldusväärne allikas,“ selgitab ta. See oskus ei ole vajalik ainult akadeemilises töös, vaid ka igapäevaelu.

Eriti oluliseks peab ta kriitilist mõtlemist tehisintellekti ajastul. „Me võime AI-d kasutada, aga ta ei anna alati 100% õigeid vastuseid. Ta tahab sulle meeldida ja ütleb seda, mida sa võib-olla just kuulda tahad,“ ütleb ta. Seetõttu peab õppija oskama kontrollida, võrrelda ja hinnata, mitte võtta esimest vastust lõpliku tõena.

„Sa võid öelda, et oskad juba grupitööd teha või inimestega suhelda. Aga ülikoolis õpid sa neid oskusi uuel tasemel – täiskasvanulikumalt kui gümnaasiumis,“ möönab Karoliine. Just see süvenemine ja vastutuse suurenemine muudab kogemuse teistsuguseks.

Ideaalne tudeng ei põleta ennast läbi, ideaalne õppejõud on avatud

Kui Karoliine peaks kirjeldama ideaalset TalTechi tudengit, ütleks ta, et tasakaalukas ja sihikindlel. Tema sõnul on esimene prioriteet ikkagi õppetöö – loengutes käimine, ülesannete tegemine ja päriselt õppimine. Samas ei tähenda see ainult auditooriumis istumist.

Oluline osa tudengielust on tema hinnangul ka organisatsioonides või projektides osalemine. „See on ka õppimise koht,“ ütleb ta. Tudengielu kaudu arenevad samuti koostöö-, suhtlemis- ja juhtimisoskused ning tekivad kogemused, mida loengus üksi ei saa.

Sama tähtsaks peab ta ka tasakaalu. „Ideaalne tudeng ei põleta ennast läbi, vaid oskab oma aega planeerida. Ta ei lähe kell kolm öösel magama,“ naerab Karoliine, viidates, et puhkus ja rutiin on osa heast õppimisest. Õpingutes on oluline, et see oleks prioriteet ja panustamine oleks järjepidev.

Ideaalne õppejõud peaks Karoliine sõnul olema eelkõige avatud. Ta usub, et õpetamine ei ole ühesuunaline protsess, sest uute tudengitega tulevad alati kaasa uued vaated ja mõtteviisid ning ka õppejõud õpib tudengitelt. „Iga põlvkond on natuke teistsugune. Õppejõud võiks olla avatud nende mõtetele ja vaadetele,“ ütleb ta. „See ei tähenda trendidega kaasa jooksmist, vaid valmisolekut kuulata, arvestada ja vajadusel kohandada.“

Avatus väljendub tema jaoks ka tagasiside küsimises ja tudengite kaasamises. Milline õpivorm neile paremini sobib? Mis aitab neil paremini aru saada? Kui õppejõud arvestab tudengite mõtetega ega lähtu ainult oma harjumuspärasest viisist, tekib päris dialoog.

Õpetamise juures hindab Karoliine enim vaheldust ja aktiivset kaasamist. Talle ei meeldi loeng, kus tudeng jääb pelgalt kuulajaks. „Kui loengu osa vahele tuleb arutelu või grupitöö ja saad ise kaasa rääkida, jääb see palju paremini meelde,“ ütleb ta. Oma ideede läbi rääkimine ja teiste mõtete kuulamine aitab teemast sügavamalt aru saada ja muudab õppimise sisukamaks.

Unistus interdistsiplinaarsemast õppetööst

Kui paluda Karoliinel veel unistada – milline on tema arust ideaalne TalTech – liigub ta mõte kiiresti tuleviku TalTechi juurde. Tema jaoks on oluline, et ülikool oleks ka edaspidi kaasav ning arvestaks tudengite tagasisidega. „Tudengite hääl võiks päriselt mõjutada ülikooli arengut,“ ütleb ta. Ta soovib, et areng oleks teadlik ja tulevikku suunatud, mitte ainult reageeriv, vaid ka uuenduslik.

Üks märksõna, mis teda eriti kõnetab, on interdistsiplinaarsus. Karoliine tunnistab, et kuigi ta õpib avalikku haldust, huvitab teda endiselt ka inseneeria valdkond. Tema unistus on, et erinevate valdkondade kokkupuutepunkte oleks veelgi rohkem.

Teadlikku „oma erialast kaugemale“ liikumist võiks Karoliine meelest tudengitele varem ja julgemalt tutvustada. „Ma kahetsen natuke, et ma seda alguses ei teinud või ei julgenud,“ tunnistab ta. Nüüd tuutorina soovitab ta sama teistele: kui sind huvitab, siis võtta teistest teaduskondadest õppeaineid või vali endale lausa kõrvaleriala, sest sellel kogemusel on suur väärtus.

Karoliine lugu joonistab kokku ühe selge mõtte: ülikool ei ole koht, kus lihtsalt „õpitakse pähe“. See on keskkond, kus vastutus, koostöö ja kriitiline mõtlemine kasvavad, kus kasvad ja arened inimesena ise rohkem kui sa oodata oskad. Ja kui tudeng julgeb kaasa rääkida, küsida ning ka oma arengut ise juhtida, avab haridus päriselt uksi.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.