Narva-Jõesuust pärit Karolina Kudelina-Zhang tunnistab, et Ida-Virumaa, kus tööstus ja energeetika on igapäevaelu osa, on teda palju kujundanud, ning sealsed tehased, kaevandused ja tööstuslik keskkond tundusid talle alati võimsad ja tähendusrikkad. Samas on kohalikud inimesed väga töökad ja otsekohesed. „Ma arvan, et sealt olengi saanud oma visaduse ja harjumuse mitte karta keerulisi väljakutseid. Just keerulistest oludest võib kasvada midagi tugevat ja väärtuslikku,“ tõdeb ta.

Lood haaravad kaasa

Karolina tunnistab, et ei unistanud lapsena inseneri või teadlase ametist. Pigem oli ta lihtsalt väga uudishimulik ning alles aja jooksul hakkas tunnetama, et tehnika ja inseneeria sobivad talle, sest seal on võimalik ühendada loogiline mõtlemine ja loovus.

„Tihti arvatakse, et inseneeria on ainult numbrid ja valemid. Aga tegelikult on see väga loominguline valdkond, kus pead pidevalt midagi uut välja mõtlema, katsetama ja lahendusi otsima,“ räägib ta.

Loomingulisust, aga ka lugemist ja kirjutamist hindab naine kõrgelt ning arvab, et kui temast poleks saanud insener, oleks ta seotud kas kirjutamise või mõne muu loomingulise tööga, sest teda on alati tõmmanud lood, maailmade loomine ning see, kuidas läbi lugude on võimalik tekitada inimestes emotsioone ja panna neid millegi üle sügavalt mõtlema. Vahel tundub talle, et teadus ja kirjutamine polegi nii erinevad – mõlemas on palju küsimuste esitamist ning soovi midagi avastada ja luua.

Lugemine on ka üks tegevustest, millega Karolina ennast tasakaalus hoiab. „Ma armastan fantaasiakirjandust, sest see annab võimaluse korraks täiesti teise maailma minna ja aitab hästi välja lülituda.“

Õpetamine on dialoog, mitte monoloog

„Tegelikult aitab mul tasakaalu hoida ka suhtlemine inimestega. Vahel võib üks hea vestlus või ühine projekt anda rohkem energiat kui pikk puhkus,“ tõdeb ta. Samamoodi inspireerib teda suhtlemine õpetajana. Õpetamine on Karolina sõnul dialoog, mitte monoloog. Oluline on toetamine ja usalduse loomine, sest tihti pole õppijal puudu mitte oskustest ja teadmistest, vaid enesekindlusest.

Õppejõu töö juures käivitab Karolinat kõige enam hetk, kui tudeng hakkab iseendas nägema potentsiaali ja keerulise teema juures tekib arusaamise moment. „Minu jaoks ei ole õpetamine mitte ainult teadmiste edasiandmine ja valemite päheõppimine. Mulle on oluline aidata õppijal mõista, miks miski töötab ja kuidas neid teadmisi päriselus kasutada. Ma tahan, et tudeng julgeks mõelda, analüüsida ja katsetada, mitte ei otsiks ainult õiget vastust.“

Noore inseneri tunnustusel oli Karolinale suur tähendus ja andis juurde enesekindlust, et ta liigub õiges suunas. Praegu pakub talle huvi, kuidas ühendada inseneeria, tehisintellekt ja kasutajakogemus. Ta tahab edasi arendada tehnoloogiaid, mis ei oleks ainult targad, vaid inimestele päriselt arusaadavad ja kasulikud.

Kindlasti soovib ta jätkata õpetamist ja noorte inspireerimist. „Eriti oluline on mulle see, et rohkem tüdrukuid ja noori julgeksid uskuda, et neil on selles maailmas koht,“ tunnistab ta, lisades, et tihti jätavad neiud inseneeria eriala valimata mitte matemaatika ja füüsika, vaid stereotüüpide tõttu.

„Kui kas või üks noor inimene otsustab pärast minu loengut või intervjuud, et ta tahab samuti inseneriks õppida, siis on see minu jaoks väga suur väärtus,“ lisab ta.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.