Peaaegu kõik Eestis müüdavad tooted on käibemaksuga maksustatud. Tavaliselt maksab maksu müüja, kes seejärel tõstab täielikult või osaliselt ostja makstavat hinda.

Eesti standardne käibemaksumäär tõusis 2025. aasta juulis 22%lt 24%le ning see on nüüd üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Lisaks on Eesti koos Taaniga ainus riik Euroopa Liidus, kus mõnele toidukaubale ei kehti madalam käibemaksumäär.

Käibemaksu tõus käivitas eelmisel aastal elava arutelu selle üle, kas on mõistlik maksta 24%st käibemaksu niisugustelt toiduainetelt nagu leib, kartul ja kama. Erakonnad olid algusest peale selles küsimuses tugevalt eri meelt. Kodanikualgatus nõudis toidu käibemaksu langetamist 10%ni ning see kogus suve jooksul ligi 100 000 allkirja. Hiljuti käivitas Eesti Kaupmeeste Liit kampaania, et survestada valitsust alandama mõne põhitoiduaine käibemaksu.

Kas on hea mõte rakendada mõnele toidukaubale 24% standardmäärast madalamat käibemaksu? Andmed ja majandusteooria aitavad sellele küsimusele vastata.

Teooria räägib selget keelt

Maksude maksmine ei meeldi kellelegi. See kehtib ka Eestis, kuigi tegelikult on maksukoormus Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega madal. Euroopa Keskpanga ja Eurostati hiljutiste andmete järgi moodustasid maksud Eestis 2025. aastal 36,6% SKPst, samas kui liidu keskmine oli 40,7% ning naaberriigis Soomes 42,6%.

Eestis on standardne käibemaksumäär aja jooksul kasvanud. See tõusis 18%lt 20%le 2009. aastal, 22%le 2024. aastal ning lõpuks 24%le 1. juulil 2025. aastal.

Standardmäär ei ole siiski ainus kasutatav määr. Majutusteenustele, näiteks hotellidele, kehtib alates 2025. aastast 13%ne käibemaks, varem oli see 9% (ääremärkus: erand majutusteenustele on äärmiselt kummaline). Raamatutele, õppematerjalidele, meditsiiniseadmetele ja ajakirjandusväljaannetele kehtib 9% käibemaks.

Niisiis: kas on hea mõte kehtestada mõnele toidukaubale standardsest määrast madalam käibemaksumäär? Maksuteooria on selles küsimuses üsna selge. Põhijäreldus on, et maksud peaksid olema ühetaolised, vältimaks olukorda, kus inimesed teevad otsuseid, mis neile tegelikult ei meeldi.

Kui maks õuntele on väga kõrge, aga banaanidele madal, siis hakkavad inimesed ostma banaane isegi siis, kui neile need ei meeldi, samas kui õuntelt laekuv maksutulu jääb väga väikeseks. Erinevaid maksumäärasid tuleks vältida, sest need moonutavad tarbijate otsuseid ja vähendavad maksutulu.

Peamine erand ühetaolise maksustamise reeglist puudutab tooteid, mille tootmine või tarbimine tekitab teistele kahju. Sellisel juhul võib kõrgem maks aidata vähendada selliste toodete tarbimist või tootmist. See on argument näiteks energia ja muude saastavate toodete maksustamisel.

Ümberjaotamise küsimus

See lühike ülevaade optimaalse maksustamise teooriast ei käsitlenud aga maksustamise jaotuslikke mõjusid.

Maksud jaotavad tulu ümber. Vaesemad pered ja paljulapselised pered, kes kulutavad suure osa oma sissetulekust toidule, võidaksid madalama käibemaksumäära kehtestamisest osadele või kõigile toidukaupadele. Ent jaotusküsimused ei ole argument madalamate maksumäärade kehtestamiseks konkreetsetele toodetele.

Kui me soovime toetada vaesemaid või abivajajaid, siis on selleks palju paremaid viise kui toidu või võib-olla ka muude toodete käibemaksu alandamine. Parim ja otsesem viis ümberjaotamiseks on tavaliselt toetuste maksmine neile, kelle majanduslik olukord on keeruline.

Probleem on selles, et madalam käibemaks toidule aitab ka neid, kes abi ei vaja. Lisaks saavad teatud toidutoodetele madalama käibemaksu kehtestamisest kasu need, kes ostavad just neid konkreetseid tooteid, mille maksumäära on alandatud, kuid mitte need, kes eelistavad teisi tooteid. Selline ümberjaotamine on ebatäpne ja ebaefektiivne. Abivajajate toetamiseks on parem suurendada toetusi töötutele, puuetega inimestele ja paljulapselistele peredele.
Ümberjaotusküsimus ei peaks Eestis niikuinii väga suurt rolli mängima, arvestades, et käibemaksu tõsteti 22%lt 24%le osaliselt selleks, et rahastada maksuküüru kaotamist alates 2026. aastast. Maksuküüru kaotamine vähendas tulumaksusüsteemi progressiivsust ja tõi enim kasu kõrgema sissetulekuga inimestele.

Praktiseerimise riskid

Asjaolu, et Eestis on juba vähemalt kolm erinevat käibemaksumäära, näitab, et tehniliselt on võimalik kehtestada madalamaid määrasid konkreetsetele toidukaupadele. Sellega kaasnevad aga siiski mõningad raskused.

Tähtis küsimus on: millistele toodetele tuleks madalam maksumäär kehtestada? Kas ainult kartulile ja riisile? Sel juhul oleks mõju väga väike. Või hoopis peentele Prantsuse juustudele ja Portugali oliividele? Kas margariin ja või, mis ei ole eriti tervislikud, peaksid kuuluma madalama maksumäära alla? Aga lasteriided ja -jalatsid, millele mõnes riigis kehtib madalam käibemaks? Või jalgrattad ja spordivarustus?

Nende toodete nimekiri, mis “vääriksid” madalamat käibemaksu, on peaaegu lõpmatu. Kõige hullem on see, et erinevate käibemaksumäärade kehtestamine tekitaks pideva surve lisada nimekirja uusi tooteid. See soodustab huvigruppide survet ja lobitööd, kus erinevate toodete müüjad väidavad, et just nende kaup väärib madalamat käibemaksu (võib-olla see ongi majutusteenuste madalama käibemaksu põhjuseks Eestis). Tulemuseks võib olla osade müüjate ebaõiglane kasusaamine ning käibemaksutulu vähenemine aja jooksul.

Samuti võib erinevate maksumäärade kehtestamine suurendada maksudest kõrvalehoidumist. Müüjad võivad hakata muutma oma toodete klassifikatsioone, et saada kasu madalamalt maksumääralt. Sellise ümberklassifitseerimine risk nõuaks maksuametilt rohkem kontrolli ning selliseid juhtumeid võib olla raske tuvastada.

Euroopa Komisjoni andmetel on Eesti üks neist ELi riikidest, kus käibemaksust kõrvalehoidumist esineb kõige vähem. Oleks mõttetu seda head näitajat ohtu seada, luues uusi võimalusi maksudest kõrvale hiilimiseks.

Loobume sellest mõttest

Kokkuvõttes on mitmesugustele toidukaupadele madalama käibemaksumäära kehtestamine tehniliselt võimalik, kuid sellel on vähe mõtet ning see tekitab väärat jaotust ja võib suurendada maksudest kõrvalehoidumist. Samuti toob see kaasa keerulisi jaotuslikke ja eetilisi küsimusi.

Ümberjaotamiseks on olemas palju paremaid viise. Kui see ongi eesmärgiks, siis on palju mõistlikum kasutada selleks tulumaksusüsteemi.

On aeg loobuda mõttest kehtestada diferentseeritud käibemaks.

Originaalartikkel ilmus Äripäev arvamuses