„See, kas tehisintellekt muudab inimese natuke laisemaks ja natuke lollimaks või aitab tal hoopis paremini mõelda, sõltub paljuski sellest, kuidas inimene ja tehisintellekt omavahel koostööd teevad,“ ütles Trialoogile antud intervjuus TalTechi ärikorralduse instituudi professor Mari-Klara Stein otsekoheselt.
Tehisintellekti ümber käiv arutelu keskendub enamasti sellele, kui palju aega aitab AI kokku hoida. Vähem räägitakse aga sellest, mis juhtub inimesega siis, kui masin hakkab tema eest järjest rohkem mõtlema.
Stein tõi näiteks radioloogid, kes kasutavad diagnoosimisel tehisintellekti abi. Süsteem analüüsib röntgenipilte, otsib mustreid ja pakub arstile välja võimalikke diagnoose.
Esmapilgul tundub olevat taoline koostöövorm suisa ideaalne, sest tehisintellekt on justkui teine silmapaar, mille taga tublisti kaasamõtlev kolleeg. Probleem tekib aga siis, kui tehisintellekt pakub välja oma diagnoosi ja soovitused enne inimest.
„Kui arst näeb enne enda arvamuse kujundamist tehisaru hinnangut, tekib tal ankurdamise efekt,“ selgitas Stein. Teisisõnu hakkab inimene kalduma alateadlikult masina hinnangu poole isegi siis, kui tema enda kogemus võiks viidata teistsugusele järeldusele.
Enamgi – mida kauem selline tööviis kestab, seda rohkem võivad hakata taanduma inimese omaenda oskused, sealhulgas analüüsioskus: „Mingi hetk võib juhtuda, et inimene ei suudagi enam kõiki neid asju, millega ta varem toime tuli, iseseisvalt läbi mõelda.“
Steini sõnul ei puuduta see ainult meditsiini. Sama loogika kandub üle ka värbamisse, juhtimisotsustesse ja laiemalt analüütilisse töösse.