Kristjan Hirmo astus esimest korda Tallinna Tehnikaülikooli juba aastal 1994, erialaks IT. Pärast pikki tööaastaid jõudis mees taas samasse ülikooli, nüüd aga avatud õppesse.

„Esimene põhjus oli see, et ma ei tahtnud jääda oma peres viimaseks, kellel pole kõrgharidust,“ nentis Hirmo pooltõsiselt. Tõsiselt jätkates tunnustas ta aga oma abikaasat Kätlinit, kes ärgitas uurima, kas Kristjani omal ajal kaotsi läinud ainepunke saaks taas õpinguid alustades kasutada. Mõte kasvataski endale tiivad ning läbi majandusteaduskonna avatud õppe jõudis Kristjan Hirmo selleni, et astus sel suvel Taltechi aula lavale ning sai nii tunnustava käepigistuse kui ka diplomi.

Tõsi, kõik ei kulgenud niisama lihtsalt. Värske bakalaureus tunnistas, et on väga halb rutiinsete asjade süsteemne korraldaja. Pigem soovib ta sedalaadi kohustused kusagile tulevikku lükata. Nii lükkusid ka praktika sooritamine ning lõputöö kirjutamine. COVID, teise lapse sünd perre – põhjuseid leidus küllaga. „Aga kuna õppekava oleks aegunud, võtsin ma end ikkagi tõsiselt käsile, tegin vajalikud asjad ära,“ nentis Hirmo, kelle sõnul on täiskasvanuna ka lihtsam motivatsiooni leida. „Ning diplomi järele tulemine vääris seda pingutust.“

Pingutustena nimetas Hirmo esmalt vajadust uuesti õppima õppida, aga ka koolis käimiseks töö ja pere kõrvalt aega leida. Samas tunnustas ta ülikooli igakülgset tuge, samuti majandusteaduskonnas saadud hariduse laiapõhjalisust, mis võimaldab mitmetel erialadel edasi õppida. 

46-aastane Hirmo tõdes, et oli mitmetes loengutes üks vanemaid. „Oluliselt nooremate tudengitega kõrvuti õppimine aga andis hea võimaluse ka nende maailmapildiga tutvuda,“ lausus ta. 

Kristjan Hirmot intervjueeris Tallinna Tehnikaülikooli avatud ülikooli juhataja Hanno Tomberg.

Vaata videointervjuud: