„See oli üsna pikaaegne protsess. Kui ma sisse astusin, siis ma ei olnud erialas päriselt kindel,” tunnistab ta. „Õppisin paar-kolm kuud ja võtsin akadeemilise puhkuse, sest mul olid teised mõtted – tahtsin enne lõplikku otsust veel ringi vaadata.”

Akadeemilise ajal õppis ta muid asju ja mõtles enda jaoks selgemaks, mis teda päriselt köidab. Ning jõudis lõpuks ringiga tagasi samale erialale. „Ja nüüd ma ei ole kunagi tagasi vaadanud,” ütleb Hugo.

Õppimine on protsess, hea õpetaja õpetab õpetama

Hugo jaoks ei ole õppimine tegevus, mis algab ülikooli uksest sisse astudes ja lõpeb eksamiga. Pigem on see tema jaoks loomulik ja pidev osa elust. „Õppimine on minu jaoks igapäevane protsess. Mõni seostab õppimist ainult koolimajaga, aga mina näen seda loomuliku protsessina – inimene õpib kogu elu,” räägib ta.

Ta rõhutab ka üht mõtet, mis tema sõnul on õppimise juures eriti oluline: eksimine on normaalne ja isegi vajalik, sest eksimused õpetavadki tema meelest kõige paremini.

Õpetamist kirjeldab Hugo kui õppimise tugisammast: õpetaja loob keskkonna ja hoiab õppijat rajal, kuid ei saa teha tööd õppija eest. „Õpetamine on õppimise tugi. Hea õpetaja loob mugava ja hea keskkonna, ta kuulab, arvestab ja on igatpidi toeks inimesele, kes proovib oma potentsiaali avada,” selgitab Hugo.

Eredalt on talle meelde jäänud üks mõte, mille ütles talle kunagi põhikooli õpetaja – ja millest ta sai päriselt aru alles aastaid hiljem. „Õpetaja ei õpeta meid, vaid õpetaja õpetab meid õppima,” ütleb Hugo. „Alles nüüd saan ma sellest tegelikult pihta – ükski teine inimene ei saa sind õppima panna. Õppima hakkad ikkagi ise.”

Seepärast peab ta oluliseks ka õpetaja entusiasmi ja meetodite valikut: sama teemat võib õpetada väga erinevalt ning mõju õppijale võib olla kardinaalselt erinev.

„Kui õpetaja on entusiastlik, siis suudan ka iseseisvalt õppida ja õpin suure huviga. Aga kui on nö punktide ja tähtede maha lugemine slaidide pealt, siis suurt huvi ei teki.”

Kaks motot, mis hoiavad rajal ka siis, kui jaks on otsas

Hugo ütleb, et tal on õppimises kaks põhimõtet, mis on kujunenud pigem kogemusest kui „enesearenguõpikutest”.

„Pidev järjepidevus viib sihile,” sõnab ta. „Ja kui sa oled väsinud ja ei jaksa palju teha, siis tee kasvõi natukene – aga tee seda kvaliteetselt. Tee seda väga hästi.”

Ta rõhutab, et kõik inimesed väsivad ega suuda iga päev anda 100%. Oluline on aga hoida liikumist ja teha seda, mida teed, hästi. „Ma teen võib-olla minimaalselt, aga vähemalt hästi. Järgmine päev teen natuke rohkem, siis veel rohkem – ja siis tuleb puhkus. Kui ma teeksin liiga palju, siis ma põleksin läbi.”

Tema sõnul on just need kaks lihtsat mõtet olnud õppeprotsessis kõige kandvamad: mitte alati maksimum, vaid püsiv liikumine ja teadlik pingutus.

Aktiivsus, järjepidevus, punktuaalsus

Kui paluda Hugol end tudengina iseloomustada, nimetab ta kolm märksõna: aktiivsus, punktuaalsus ja järjepidevus. Need ei ole tema jaoks lihtsalt iseloomuomadused, vaid teadlikult kujundatud viis ülikooliajast maksimum võtta.

Aktiivsuse all peab Hugo silmas palju enamat kui loengutes kohal käimist. Tema jaoks tähendab see, et tudeng kasutab ära kogu selle keskkonna ja võimaluste spektri, mida ülikool pakub. Hugo usub, et iga tudeng võidaks, kui oleks natuke rohkem kohal ja kaasas – mitte ainult õppetöös, vaid ka laiemas ülikoolielus.

„Ma ei taha, et tulevikus jääks mingid uksed suletuks sellepärast, et ma ei võtnud ülikooliajast maksimumi,” selgitab ta. “See pagas, mille ma siit kaasa võtan, jääb mulle eluks ajaks.”

Punktuaalsus tähendab tema jaoks eelkõige täpsust ja korda. Hugo tunneb, et õppimine toimib paremini siis, kui süsteem on selge ja materjalid loogiliselt üles ehitatud. „Mulle meeldib, kui mul on õppides kõik asjad korras,” selgitab ta. “Kui konspektid on täpsed ja arusaadavad, siis ma loon endale loogilise süsteemi, millest saan hiljem lihtsalt aru.”

Kolmandaks peab ta oluliseks järjepidevust — oskust hoida rütmi ka siis, kui motivatsioon kõigub. „Kui ma ei teeks midagi järjepidevalt, siis ma kannataksin ise kõige rohkem,” ütleb Hugo. “Pärast on lihtsalt palju raskem järje peale saada. Sellepärast olengi viimased kolm aastat hästi järjepidevalt õppinud.”

Just järjepidevus loob Hugo sõnul distsipliini, ja distsipliin on toeks siis, kui motivatsiooni parasjagu pole.

Üldpädevused on tööriistad, mis ei aegu

Üldpädevuste mõiste oli Hugole tuttav ning tema jaoks on kaks kõige olulisemat enesejuhtimine ja kriitiline mõtlemine.

„Kriitiline mõtlemine on tööriist, mis aitab infoülekülluses navigeerida. Enesejuhtimine aga aitab sul oma aega planeerida ja keskenduda ühele ülesandele,” selgitab Hugo. Ta rõhutab, et kui erialased teadmised võivad ajas vananeda, siis üldpädevused on teistsuguse loogikaga – need tööriistad jäävad.

Näidetena toob ta iseseisva õppimise ja tehniliste raamatute lugemise (mis nõuab suurt enesejuhtimist), rühmatööd ja projektide kaitsmised (mis arendavad suhtlemist, koostööd ja kriitilist mõtlemist). Ta lisab, et varem ei märganud ta neid seoseid nii teadlikult, kuid viimasel semestril on ta hakanud pädevusi õppimise kõrval sihipärasemalt märkama.

„Varem tuli see nagu iseenesest. Aga nüüd ma vaatan juba nii, et selle projektiga ma arendan ka üldpädevusi, mitte ainult tehnikateadmisi.”

Ühe konkreetse olukorrana, kus üldpädevused said eriti selgelt nähtavaks, toob Hugo välja eelmise sügise Marine Hacki, kus ta pandi meeskonda inimestega, kellega ta polnud varem kokku puutunud. „Kui sa paned inimesed 5–7 tunniks gruppi arutama ühte Eesti-suurust probleemi, siis seal tulevad üldpädevused mängu,” kirjeldab ta. „Eneseväljendus, teiste ärakuulamine, teise vaatepunkti mõistmine, probleemide lahendamine teistmoodi kui sinumoodi.”

Just sellistes olukordades saab Hugo sõnul selgeks, kui oluline on meeskonnatöös arvestada teistega – mitte mängida kogu aeg nö esimest viiulit.

TalTechi kirjutamata reegel: iga õppijat väärtustatakse

Hugo sõnul on TalTechi õppimiskultuuri üks olulisemaid kirjutamata reegleid see, et iga õppijat väärtustatakse. Tema hinnangul ei vaadata tudengeid ühtse masina, vaid arvestatakse, et inimesed on erinevad.

„Me kõik oleme erinevad inimesed. Meil on erinevad tugevused ja nõrkused ning see ei tähenda, et keegi oleks automaatselt parem või halvem,” ütleb ta. „TalTech on väga hea keskkond, kus kõiki väärtustatakse võrdselt ja igaüks saab siin tuge.”

Ka õppijaid endid iseloomustaks Hugo kahe omadussõnaga: uudishimulikud ja ambitsioonikad. Tema meelest jõuab TalTechi õppima inimene, kellel on sisemine soov maailma ja oma valdkonda mõista. „Ma arvan, et iga TalTechi jõudnud tudeng on kindlasti uudishimulik – olgu see siis maailma või oma eriala vastu,” sõnab ta.

Lisaks peitub tema hinnangul igas õppijas ambitsioon: soov areneda, saada paremaks ja jõuda oma eesmärkideni, olgu see siis hea töö või erialane eneseteostus. Seetõttu kirjeldabki ta TalTechi tudengit kui inimest, kes on ühtaegu uudishimulik ja sihikindlalt tulevikku vaatav.

Õppimine on meie enda vastutus

Õppimise ja õpetamise hea tava põhimõtetest kõnetab Hugot kõige enam vastutus.

„Õppimine on meie enda vastutus. Me tulime siia enda pärast – et olla paremad ja areneda. Me ei õpi sellepärast, et ema käskis või isa ei anna muidu taskuraha,” räägib Hugo.

Lisaks tunneb ta endas ära ka loovuse, ettevõtlikkuse ja eetilisuse – eriti mõttes, et iga õppija peab leidma endale sobiva õppimisviisi ning julgema vajadusel ise algatada muutust. „Ma imetlen inimesi, kes võtavad midagi kätte ja proovivad ise ära teha, kui nad näevad, et midagi on valesti,” ütleb ta.

Hugo rõhutab õppija ja õpetaja koostööd: vastastikune lugupidamine kasvatab tema hinnangul ka õppija pühendumist.

Unistades tulevikust ütleb Hugo, et tema jaoks peab ideaalne õpe olema praktiline. Samas peab ta oluliseks ka tasakaalu: uuendusmeelsus on oluline, aga mitte ainult selleks, et midagi „lihtsalt muuta“.

„Tuleb olla avatud uutele mõtetele, aga samas jääda natuke konservatiivseks nende tavade osas, mis töötavad,” ütleb ta. „Kui miski töötab, siis pole mõtet seda muutma hakata. Aga alternatiive peab alati otsima.”

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.