Läänemerel liigub igal ajahetkel 2000 laeva, Eesti sadamaid külastab igal aastal pea 12 000. Ideaalis on meil tulevikus kogu meretransport heitmevaba ning nulljalajäljega. Kuidas seda saavutada? Laevade uudsed küttesüsteemid ja paljud energialahendused on juba olemas ning arenevad kiiremini, kui ühiskond järele jõuab, küsimus on nende jõudmises taskukohaseks laiatarbe kaubaks.

Valik üha dramaatilisem

Iga liigutust meres tasub teha hästi läbimõeldult ja säästlikult. Tihti tähendab see tundmatusse vette hüppamist: olud meres on muutlikud, meri ise pidevas arengus ja kasvamises, kuid inimeste teadmised tasakaalust meres paraku kahanemas.

Iga vähegi edumeelsem ettevõte on juba ammu jõudnud arusaamisele, et kasumile orienteeritud ärimudel ei ole kestlik. Rahanumber on kahe teraga mõõk: see võib olla tegemata kulutus, millele järgneb hoopis suurem kulu sanktsioonina, see võib aga olla ka investeering, mis hiljem hakkab tulu teenima.

Tehnoloogia areneb kohutava kiirusega, aga kelle valitud suunas? Kui meie kontakt looduskeskkonnaga kahaneb iga põlvkonnaga, siis kes on lõpuks võimeline arendama tehnoloogiad, mis sobiks meie looduskeskkonda? Sellesse, mida püütakse päästa, kaitsta ja parimal juhul taastada?

Loeme mere mõtteid

Jõudsalt on levima hakanud termin ’tehnolooduskontakt’, mis lihtsalt öelduna tähendab kontakti loodusega läbi nutiseadmete ja ekraanide. Tuleviku meres aitab meid meri ise. Sensorid hindavad võngete (energiavõnked heaolu võtmes) alusel bioloogiliste liikide seisundit. Kalade ja mereimetajate mälupilte suudetakse visualiseerida ja nähes nende mälestusi, kogemusi ja unistusi, saab ka potentsiaalsetele probleemidele lahendusi otsida. Kus lõppeb unistamine ja algab innovatsioon?

Infovahetus inimese, looduskeskkonna ja masinate vahel on tulevikus tavapraktika. Ring saab täis. Kui legendid pajatavad inimestest, kes oskasid lindude ja loomade keelt, ussisõnu ja muud, siis tuleviku meri jõuab ideaalis samasse kohta – punkti, kus oleme tehisintellekti nii kaugele arendanud, et see ei tööta meie või looduse vastu, vaid poolt, kõigi hüvanguks. Kui inimene ise ei tea, mida loodusel vaja on ja kuidas kõige kiiremini negatiivseid mõjusid vähendada, tuleb panustada looduskeskkonna mõistmisse ja see ’keel’ taas ära õppida. 

Meil on targad teed, isesõitvad masinad, nutikad hooned ja targad linnad, kas meri peaks kehvem olema? Ei pea ja ei olegi. Meri on äärest ääreni tarkust ja võimalusi täis, küsimus on inimese suutlikkuses seda mõista ja arukalt kasutada. Täiuslikumad, kiiremad, mitmekülgsemad funktsioonid ja omadused võimaldavad mõjutada nii bioloogilist kooslust kui ka ökosüsteemi tervikuna. Sünteetiline bioloogia on jõudsalt arenev tuleviku argipäeva osa, kus liikide disainimisel töötatakse nende DNA järjestusega. Juba mõtleme vetikale, kes kolib paremasse kohta, kui kasvutingimused ei ole enam soodsad või kui lähedusse tekkis tülikas naaber. 

Miks mitte kasutada seda infovahetuse ja otsuste langetamise võimekust looduses ka inimeste poolt langetatavate otsuste tegemisel. Paraku on hetkel meie oskus saada merest ‘inimkeelde tõlgitud’ infot piiratud. Seega on ka meie teadlikkus mere olukorrast ja kõigest seal toimuvast piiratud, rääkimata pädevast tulevikuvaatest. Täna me ennustame piiratud inimtarkuse ja piiratud taristu pealt, olles ise maismaal. Oskus merd ja tema tegelikku potentsiaali kasutada on kaduvväike. 

Las mikrojaam võtab otse merest!

Inimene oma maisuses eeldab tihti, et kõik, mida arendatakse, peab teenima teda ennast. Tänases ühiskonnas otsitavad kestlikud ja säästlikud lahendused peaksid hoopis võimaldama elu pikemat jätkumist Maal ja mõelda tuleb suurelt. 

Üks näide: senine praktika oskab lämmastikku ja fosforit merest enam-vähem mõistlikult ’välja püüda’ läbi bioloogiliste liikide (bakterid, taimed, vetikad, karbid) kasvatamise. Aga miks see peaks nii olema? 24/7 töötavad mobiilsed mikrojaamad suudaksid eraldada mereveest liigseid toitaineid aastaringselt, sõltumata liikide kasvuvõimekusest, vegetatsiooniperioodist, päikesest, tuulest või muudest teguritest. Niisamuti ei pea tootmine meres tähendama ainult kalu, karpe, vetikaid ja tuuleenergiat – see maailm on kordades avaram ja mitmekesisem.

Tulevikus peame olema valmis võimaluseks, et ka Eestis saab puhas põhjavesi otsa. Julgen väita, et keskmine eestlane ei mõtle meres mageveetehase, ujuvtanklate, veealuste laadimisjaamade, ujuvkasvuhoonete, tehissaarte, isetoimetavate jäätmerobotite, suhtlevate poide ja kalavõrkude, digiväravate, kulla kaevandamise ega ka nafta puurimise peale. Lihtsal põhjusel, et see kõik tundub liiga ulmeline. Kuul käimine oli ka ulmeline unistus - kuni aastani 1969, mil see tehti lihtsalt ära.

"We have to be able to look beyond tomorrow.. - Kõik, mida inimene suudab ette kujutada, on ühel hetkel ära tehtud ning ulme asemel uus reaalsus.” - Merit Kindsigo

Torm iseeneses või torm meie jaoks? 

Taastumatute ökohüvede, näiteks fossiilkütuste, omakasupüüdlik tarbimine on viinud meid tänasesse keedupotti, kus protsessid on käivitunud, elavad oma elu ega ole enam inimese kontrolli all. Väljakutseid ning vastuseta küsimusi on kordades rohkem kui vastuseid. Ka vastused saabuvad, aga mitte sellest suunast, kuhu on suunatud meie pilk täna. 

Et olla meie kui mereriigi ja mererahva jaoks oluliste teemade puhul vedur, mitte vagun, pakume õppimisvõimalusena välja kestlikud sinimajanduse tehnoloogiad Kuressaare kolledžis. See on põneva tulevikuteekonna üheks heaks võimalikuks alguseks.

Sinimajanduse tehnoloogiate õpe on suurepärane võimalus võtta vastu väljakutse maailma muutmiseks, anda oma isiklik panus mere paremaks mõistmiseks ja olla üks targa mere kujundajatest ning ülesehitajatest. Tutvu TalTech’i Kuressaare kolledži õppekavaga „Kestlikud sinimajanduse tehnoloogiad“.

Vastuvõtt TalTechi on juba käimas. Esita avaldus hiljemalt 3. juuli keskpäevaks.

Vaata lähemalt