Õppekava oli tema jaoks määrav, asukoht või muud tegurid mängisid väiksemat rolli. „Õppekava oli kõige olulisem. Kui see tundus õige, siis ei olnud Saaremaale minek minu jaoks mingi probleem,“ ütleb ta.

Parim õppimine toimub siis, kui saab ise teha

Õppimise mõistet kirjeldab Milena lihtsalt, kuid väga sisuliselt. Tema jaoks ei tähenda õppimine linnukese kirja saamist või ülesande ära tegemist, vaid päriselt millegi omandamist. „Õppimine on minu jaoks see, kui ma saan uue oskuse või teadmise. Mitte lihtsalt see, et kuskil on kirjas, et olen midagi teinud.“ Eriti väärtuslikuks peab ta teadmisi, mida saab edasi kasutada kas oma igapäevaelus või teistega jagades.

Milena sõnul muutub õppimine kõige sisukamaks siis, kui teooria on seotud praktilise tegevusega. Üks eredamaid kogemusi oli õppeaine, kus tudengid pidid rühmatööna disainima omaenda laeva – tegema joonised, arvutused ja mõtlema läbi kogu konstruktsiooni. „See oli väga hea rühmatöö. Me pidime päriselt aru saama, mida me teeme, ja arutama seda omavahel läbi,“ meenutab ta. Sellised ülesanded sunnivad tema sõnul teemasse süvenema ja arendavad ka koostööoskust.

Just see vahe teeb tema hinnangul selgelt nähtavaks, millal toimub päris õppimine ja millal lihtsalt aine läbimine. „Kui õppejõud ainult ütleb, et tehke midagi ära ja kasutage selleks tehisintellekti, siis see võib kergesti muutuda lihtsalt aine ära tegemiseks. Aga kui pead ise mõtlema ja lahendusi leidma, siis õpid palju rohkem.“

Tema sõnul on väga oluline, et õppejõud julgustaksid tudengeid küsimusi esitama ja oleksid vajadusel kättesaadavad. Ta toob näiteks olukorra, kus õppejõud ütles tudengitele otse, et kui midagi jääb arusaamatuks, siis kirjutage. Selline suhtumine annab tudengile kindluse, et abi on olemas. Samas rõhutab ta, et lõplik vastutus jääb siiski õppijale. 

Täna tehtud, homme hooleta

Milena õppimisviis on tugevalt seotud enesejuhtimisega. Ta ütleb, et talle meeldib asjad ära teha võimalikult varakult, mitte jätta neid viimasele hetkele.

„Minu põhimõte on üsna lihtne – täna tehtud, homme hooleta,“ ütleb ta. Sessioonõppe puhul tähendab see sageli seda, et ta teeb kodutööd ära kohe pärast loengut, kui teema on veel värskelt meeles. Nii jääb hiljem rohkem aega teisteks tegevusteks ning samal ajal ei pea peas pidevalt mõtlema pooleliolevatele ülesannetele.

Milena sõnul on õppimises üks oluline põhimõte see, et enne tegutsemist tuleb võtta aega mõtlemiseks. See tähendab, et ta ei hakka ülesannet lahendama kohe, vaid kõigepealt loeb töökäsu hoolikalt läbi ja mõtleb samm-sammult läbi, mida täpselt teha tuleb. Tema sõnul aitab see mõista, milliseid materjale või juhendeid võib vaja minna ja kust neid leida.

End õppijana kirjeldab Milena kolme sõnaga: kohusetundlik, põhjalik ja organiseeritud. Kohusetundlikkus tähendab tema jaoks seda, et enne ei saa rahulikult puhata, kui vajalikud ülesanded on tehtud. Põhjalikkus väljendub selles, et ta püüab teemasse süveneda nii, et oskaks sama asja ka pärast aine lõppu uuesti teha. „Kui on lisaküsimusi või midagi saab detailsemalt uurida, siis ma proovin seda teha. Siis on tunne, et olen päriselt aru saanud.“

Motivatsioon tuleb tehtud töö tundest

Milena sõnul ei ole tal õppimise motivatsiooni lihtne ühe konkreetse põhjusega selgitada. Ta tunnistab, et ei oska täpselt öelda, kust see tuleb, kuid teab, mis aitab seda hoida. Suur roll on tema jaoks sellel, et ülesanded saavad tehtud kohe, kui teema on veel värskelt meeles.

Samas ei tähenda see, et motivatsioon kunagi ei kõiguks. Kõige keerulisemad on Milena sõnul olukorrad, kus korraga tuleb teha mitu suurt ülesannet ja tähtajad langevad enam-vähem samasse perioodi. Sellistel hetkedel võib keskendumine kaduda ja stress kasvada.

Sellest aitab üle saada teadlik paus. „Kui motivatsioon langeb, teen paar tundi hoopis midagi muud,“ ütleb ta. Vahel tähendab see jalutuskäiku õues, vahel lihtsalt mõnda rahulikku tegevust, näiteks sudokude lahendamist. Kui pea on korraks puhata saanud ja stress vähenenud, on tema sõnul palju lihtsam uuesti õppimise juurde tagasi tulla.

Ajaplaneerine ja oskus optimeerida

Milena sõnul ei ole üldpädevused midagi abstraktset või teoreetilist, vaid väga praktilised oskused, mida inimene vajab nii õpingutes kui ka hiljem tööelus. Tema hinnangul algab kõik ajaplaneerimisest ja oskusest seada prioriteete. „Inimesel peab olema elus aega ka puhkuseks ja lihtsalt meelelahutuseks,“ ütleb ta. „Kui keskenduda ainult tööle või õppimisele, on oht kiiresti läbi põleda ja muutuda lihtsalt õnnetuks.“

Selle kõrval peab ta oluliseks ka oskust optimeerida oma tegevusi, teisisõnu teha nii palju kui vajalik, aga mitte rohkem. Kui inimesel on elus palju erinevaid kohustusi, tuleb leida tasakaal, et kõigi oluliste asjadega jõuaks tegeleda. Samuti on Milena arvates üha tähtsamaks muutunud keskendumisvõime. „Praeguses maailmas on juba omaette oskus see, kui suudad öelda, et nüüd ma õpin ega tegele kõrvaliste asjadega.“

Olulise pädevusena toob Milena esile ka allikate kriitilise hindamise. Tema sõnul ei saa ka siis, kui õppejõud annab materjalid ette, neid lihtsalt pimesi uskuda. „Sa pead ikkagi ise üle vaatama, kust numbrid või andmed tulevad,“ ütleb ta. Samavõrd tähtis on oskus küsida abi. „Kõigest ei saa ise läbi suruda. Vahepeal ongi vaja, et teised aitaksid,“ ütleb ta ja lisab, et koos õppimine ja arutamine teeb keerulised teemad sageli palju lihtsamaks.

Üldpädevused aitavad elus edasi liikuda

Need pädevused ei teki Milena sõnul üleöö, vaid arenevad järk-järgult õpingute käigus. „Sessioonõpe on selles mõttes hea proovikivi – kui loengute vahel on pikem paus, võib tekkida tunne, et aega on küllalt. Alguses mõtled, et teen kodutöö hiljem ära, aga siis avastad, et tegelikult võtab töö päriselt nii palju aega,“ räägib ta. Just sellised kogemused õpetavad tema sõnul ajaplaneerimist ja vastutuse võtmist.

Milena arvates saavad õppejõud üldpädevusi toetada eelkõige suunamisega. Näiteks projektide puhul tuuakse tudengitele välja varasemate kursuste kogemused ja soovitatakse alustada tööga varakult. Samuti õpetatakse eraldi ainetes teadusallikate otsimist või luuakse tunnis keskkond, mis aitab keskenduda.

Kui aga mõni tudeng küsib, miks üldpädevusi üldse vaja on, on Milena vastus üsna lihtne: need aitavad inimesel elus edasi liikuda. Enesejuhtimine aitab tema sõnul vältida konflikte ja suhelda teistega rahulikumalt. Samuti on oluline hoida alles harjumust õppida, sest elu jooksul tuleb pidevalt uusi oskusi omandada. „Kui keegi otsustab, et 25-aastaselt ei ole enam midagi õppida vaja, siis varem või hiljem peab ta ikkagi uuesti õppima hakkama. Parem on hoida harjumusi, sest uuesti alustada on keerulisem, kui jätkata tegutsemist,“ ütleb ta.

Kriitiline mõtlemine aitab toime tulla infoga, mida tänapäeval tuleb igast suunast, koostöö ja suhtlemine on aga vältimatud pea igas töös. „Väga vähe on selliseid ameteid, kus ei pea inimestega suhtlema,“ märgib ta. Sama oluline on ka eetika ehk oskus tegutseda nii, et otsused oleksid õiged nii enda kui ka teiste silmis. „Kui teed midagi, mis on ühiskondlike väärtuste vastu, siis vaadatakse sinu peale viltu. Ja lõpuks tahame ju kõik, et teised meist hästi arvaksid.“

Hea õppimiskultuur põhineb enesejuhtimisel ja aususel

Milena sõnul ei pruugi õppimise ja õpetamise hea tava alati kõige paremini välja paista dokumentides või ametlikes põhimõtetes ja sageli avaldub see hoopis igapäevases õpikogemuses. 

Hea tava puhul peab ta kõige olulisemaks just õppija enesejuhtimist. Milena sõnul on üllatav, kui mõned tudengid ei ole enne ülikooli tulekut isegi õppekava läbi lugenud. „Õppimine algab sellest, et sa tead, mida ja miks sa õppima tuled,“ ütleb ta.

Ühtlasi nendib Milena, et ülikooli jäävad üldiselt püsima eelkõige need tudengid, kes suudavad oma õppimist ise juhtida. „Just need, kes saavad enesejuhtimisega hakkama ja hoiavad end järje peal, jäävad püsima. Need, kes ei saa, lähevad sageli juba pärast esimest semestrit ära,“ ütleb ta.

Teine oluline väärtus on tema hinnangul koostöö ja suhtlemine. TalTechis näeb ta palju võimalusi eri teaduskondade ja organisatsioonide vaheliseks koostööks, samuti üliõpilasüritusi ja ühistegevusi. Need loovad keskkonna, kus suhtlemine ja koostöö muutuvad loomulikuks osaks õpingutest.

Samas leiab Milena, et mõnes valdkonnas võiks tähelepanu olla rohkem. Näiteks toob ta välja eetika teema, mida võiks insenerihariduses tema arvates käsitleda põhjalikumalt. 

Oluliseks peab ta ka õppija ja õppejõu vahelist suhtlust. „Kui õppejõud julgustab suhtlust ja vastab kiiresti, siis lähevad ka õpingud palju paremini,“ ütleb Milena. Teisalt peab ta tähtsaks ka tudengi enda rolli – kui midagi jääb arusaamatuks, tuleb küsida, mitte oodata hinnet ja alles siis öelda, et tegelikult ei saanud aru.

Õppida tasub iseenda pärast

Milena sõnul on TalTechi õpetamisel juba praegu palju tugevusi, kuid alati on võimalik mõelda ka sellele, mida võiks veel paremini teha. Tema hinnangul on kõige olulisem, et õppejõud tunneksid hästi seda ainet, mida nad õpetavad. „Kui õppejõud ei ole oma ala spetsialist, siis võiks ta vähemalt väga hästi kursis olla selle ainega, mida ta õpetab.“ 

Samuti peab ta oluliseks, et õpetamine on teaduspõhine. See tähendab seda, et õpe ei põhine ainult teoorial, vaid toetub päris teadmistel ja uurimistööl.

Lisaks võiks tema arvates õppekava pakkuda aineid, mis tudengeid päriselt köidavad ja aitavad neil mõista oma eriala rolli laiemas maailmas. Oluline on, et õppeained tekitaksid huvi ja seostuksid tudengi tulevase valdkonnaga. Kui aine tundub erialast liiga kaugel olevat, võib tudengitel olla keeruline selle väärtust näha.

Milena ütleb, et ülikool on aeg, mil tasub päriselt keskenduda teadmiste omandamisele ja oma eriala mõistmisele. Alles siis saavad ka kõik need oskused, millest ülikool räägib – enesejuhtimine, kriitiline mõtlemine, koostöö – päriselt tähenduse.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.