Tallinna Tehnikaülikool

Mirtel Miguri teekond TalTechi ei olnud sirgjooneline – õpinguid alustas ta ehitiste projekteerimise ja ehitusjuhtimise õppesuunal, välja jõudis aga hoopis majandusteaduskonda.

„Mul ei olnud algusest peale kindlat plaani,“ tunnistab ta. „Lõpuks valisin ärinduse, sest sellel erialal on väga laiad tulevikuväljavaated. Õppekava ei vii ühe kindla töökoha juurde, vaid annab laia baasi, mille põhjal saad ise otsustada, kuhu edasi liikuda. Mulle meeldib, et ma ei pea ennast üheks kindlaks rajaks lukustama – tulevikus on võimalik plaane ümber teha.“

Teise kursuse ärinduse tudengina, kelle peaerialaks on majandusarvestus digiajastul, väärtustabki Mirtel just paindlikkust. 

Õppimine kui elu loomulik osa, õpetamine kui mentorlus

Mirtel Migur plakat

Kui paluda Mirtelil kirjeldada, mis on õppimine, tuleb vastus kiiresti: „Õppimine on elu osa, ilma selleta ei saa. See on nagu hingamine. Vahepeal võib olla raske, aga kui sa ei hinga, siis sa ei ela. Kui sa ei õpi, ei liigu sa ka edasi.“

Tema jaoks ei piirdu õppimine vaid loengusaaliga. „Sa õpid iga päev. Kas või siis, kui valid autoga teise marsruudi ja märkad midagi uut. See on pidev eneseareng.“

Õpetamist mõtestab Mirtel aga oma isikliku kogemuse kaudu. „Ma ise olen treener ja vaatan õpetamist natuke läbi selle vaatevinkli,“ ütleb ta.

Tema jaoks ei ole õpetaja niivõrd autoriteet, kes jagab teadmisi ülevalt alla, vaid pigem mentor teekonnal. „Igal inimesel on oma rada, mida ta kõnnib. Sa ei saa kellegi eest valida ega tema eest asju ära teha. Sa ei saa teda päriselt kuhugi nö suunata, kui ta ise ei liigu. Õpetaja roll on olla toetaja ja motiveerija – anda tööriistad, anda teadmised, aga lasta inimesel ise need läbi katsetada.“

Mirtel usub, et tõeline õpetamine tähendab võimestamist. „See, et sina tead, on äge. Aga oluline on see, et sa annad need teadmised ja oskused edasi nii, et teine inimene saaks ise hakkama. Õpetamine on minu jaoks kõrval kõndimine, mitte ees tirimine.“

„Õpetaja ei ole seal selleks, et kamandada ja ainult öelda, mida teha, vaid selleks, et aidata. Oluline on tulla ühele tasandile – luua õhkkond, kus tudeng julgeb küsida, eksida ja arutleda. Kui suhtumine on toetav, siis tekib usaldus. Ja kui on usaldus, siis toimub päris õppimine,“ märgib Mirtel.

Juurpõhjuse otsija

Mirtel ei rahuldu sellega, et midagi lihtsalt „nii on“. „Mulle meeldib õppida juurde ja mitte jääda sellesse kinni, mis loengus öeldakse. Kui harjutustunnis on midagi keerulist, siis ma ei taha teada ainult tulemust. Mind huvitab, miks see nii on. Mis on selle juurpõhjus?“

Teisisõnu on tema jaoks oluline mõista protsessi, mitte ainult lõpptulemust. „Kui midagi seletatakse ära nii, et olemas on algus ja lõpp, aga vahepeal jäävad küsimused õhku, siis see häirib mind. Ma tahan aru saada, miks asjad just nii toimivad.“ 

See lähenemine iseloomustab teda kui analüütilist ja põhjalikku õppijat – kedagi, kes otsib loogikat ja seoseid, mitte lihtsalt vastuseid.

Kõik on investeering iseendasse

Kui motivatsioon kipub kaduma, meenutab Mirtel endale lihtsat põhimõtet: „See kõik on lõppkokkuvõttes minu enda jaoks. Ma teen seda tuleviku-minu jaoks. Nagu see, et koristan õhtul toa ära, et hommikul oleks tuleviku-minul hea ärgata. See on investeering iseendasse.“

Lisaks tulevikumotivatsioonile annab Mirtelile energiat ka puhas avastamisrõõm. „Kui saan näiteks uue Exceli käsu selgeks, siis ma olen täiesti vaimustuses. See on nii äge tunne, kui saad aru, kuidas mingi asi töötab.“ Teadmiste omandamine ise on talle motiveeriv. Uued tööriistad, uued tarkvarad, uued oskused – need tekitavad eduelamuse ja hoiavad huvi üleval.

Mirteli motivatsioonil on aga ka sügavam mõõde. Ta räägib avameelselt, et teda on alati tagant tõuganud soov tulevikus oma sügava puudega väikevenda toetada. „See on olnud alati kuklas. Ma tahan jõuda heale tööle ja heale palgale, et mul oleks tulevikus võimalik teda ülal pidada. See annab väga selge vastutustunde – ma ei saa lihtsalt pooleli jätta või mõelda, et küll kuidagi läheb. Ma ei õpi ainult enda pärast. Ma õpin ka sellepärast, et saaksin tulevikus olla kellelegi toeks.“

Lisaks toob ta välja veel ühe olulise jõuallika – kogukonna. Tudengiorganisatsioonid ja sõbrad on need, kes aitavad ka väsimuse hetkel edasi liikuda. „On päevi, kus võib-olla ei jaksaks. Aga ma tulen kooli sõprade pärast. Ja kui ma juba siin olen, siis käin ka loengus ära. See ühtekuuluvus annab palju juurde.“

Pädevused ei pruugi olla iseenesestmõistetavad

Mirtel tunnistab, et tema jaoks on paljud üldpädevused – enesejuhtimine, koostööoskus, suhtlemine – justkui loomulik osa elust juba varasest east.

„Mind on kasvatatud väga mitmekülgses keskkonnas. Need oskused on mulle väiksest saati kaasa antud ja minu jaoks tunduvad need iseenesestmõistetavad,“ ütleb ta. „Aga elu jooksul kohtad inimesi, kellel ei ole olnud samasugust tausta. Siis saad aru, et need ei olegi kõigile automaatselt olemas.“

Just seetõttu peab ta oluliseks, et neid oskusi teadlikult ka ülikoolis arendatakse. „Need on hädavajalikud, et inimene saaks iseendaga hakkama ja suudaks teistega koostööd teha. Me ei pruugi igapäevaselt nende peale mõelda, aga need mõjutavad kõike.“

Mirtel toob üldpädevuste vajalikkuse väga selgelt tööellu. „Töö juures on sul varem või hiljem vaja teha meeskonnatööd. Sa oled kas tiimiliige või tiimijuht, aga igal juhul pead sa oskama suhelda, anda tagasisidet ja seda vastu võtta. Oluline on käsitleda olukorda kui „meie versus probleem“, mitte hakata inimesi süüdistama.“

Tema sõnul algab aga kõik iseendast. „Enne kui sa suudad olla väärtuslik meeskonnaliige, peab sul olema sisemine fookus paigas. Eneseanalüüs, olukorra analüüs – need tulevad kõigepealt seestpoolt ja alles siis väljapoole.“

„Meil oli üliõpilasorganisatsioonis ütlus: ta on spetsialist. See tähendas, et inimene võib olla väga tark oma valdkonnas, aga kui ta ei oska suhelda, tagasisidet anda või vastu võtta, iseennast analüüsida või õigel ajal kohale tulla, siis jääb midagi väga olulist puudu,“ toob Mirtel näite üldpädevuste tähtsusest.

Harjutustunnid kui päris arengulabor

TalTechi üldpädevustest rääkides leiab Mirtel, et kõige enam kasutab ta oma igapäevaõpingutes kriitilist mõtlemist. „Ma olen üsna analüütiline inimene. Mulle meeldib, kui asjad on organiseeritud ja plaan paigas. Ma kipun olukordi väga põhjalikult läbi mõtlema – võib-olla vahel isegi liiga palju – enne kui ma otsuse vastu võtan ja edasi liigun.“

Tema jaoks tähendab kriitiline mõtlemine eelkõige ratsionaalset lähenemist: olukorra lahti võtmist, põhjuste otsimist ja teadlikku otsustamist, mitte emotsiooni ajel tegutsemist.

Teine, võib-olla isegi olulisem oskus on aga koostöö. „Ma saan iseseisvalt hästi hakkama ja vahel ongi üksi toimetada kiirem. Üksi võib küll jõuda kiiremini, ent koos jõuab kaugemale,“ ütleb ta.

Mirteli hinnangul tulevad üldpädevused kõige selgemalt esile just harjutustundides. „Loengul on oma kindel formaat, aga harjutustunnid on need kohad, kus päriselt arened,“ ütleb ta. „Seal tehakse rühmatöid, õpetatakse tööjaotust, pannakse sind kokku inimestega, keda sa võib-olla üldse ei tunne ja kellega pead leidma ühise keele.“

„Just nendes olukordades õpitakse suhtlemist ja koostööd kõige intensiivsemalt. Erinevad tööstiilid, isiksused ja ootused sunnivad kohanema, kuulama ja selgitama. „Sa ei saa valida ainult neid, kellega on mugav töötada. See ongi päris elu,“ nendib Mirtel.

Oluline osa arengust toimub ka tagasiside kaudu. Tudengitelt eeldatakse, et nad analüüsivad oma tööd enne esitlemist mitu korda – juba see arendab eneseanalüüsi oskust. Kuid lisaks sellele tuleb hinnata ka teiste töid. „Kui sa pead andma tagasisidet, tekib kohe küsimus: kuidas teha seda nii, et see oleks tulemuslik ja eesmärgipärane? Mitte nii, et sa lihtsalt ründad inimest.“

Nii õpitakse eristama probleemi inimesest ning andma konstruktiivset tagasisidet – ausalt, kuid lugupidavalt. Mirtel on märganud, et mitmed õppejõud panustavad sellesse teadlikult: suunavad arutelusid, rõhutavad argumenteerimist ja õpetavad, kuidas keerulistes olukordades professionaalselt suhelda.

Arenguruum: eetika kui sügavam kompass

Kuigi Mirtel tunneb, et on ülikooli jooksul palju arenenud, näeb ta selgelt, et kasvuruumi on veel kõigis valdkondades. „Ma arvan, et igas pädevuses on võimalik edasi areneda,“ ütleb ta. „Üks teema, mis mulle TalTechi üldpädevustest silma jäi ja alguses isegi küsimusi tekitas, oli eetika.“

See pani teda mõtlema moraali ja eetika erinevuse üle. „Moraalne kompass võib olla paigas – see tuleb suuresti kasvatusest ja ühiskonnast. Aga eetika tähendab minu jaoks seda, et sa mõtestad läbi, miks miski on õige või vale. Mis on selle taga?“

Tema hinnangul on eetika üks juhtivaid jõude, mis kujundab inimese maailmapilti. „See mõjutab seda, kuidas ma teisi inimesi näen, kuidas ma meeskonnatöös suhtlen, kuidas ma otsuseid teen. Kui ma mõistan eetikat sügavamalt, siis mõjutab see kõiki teisi pädevusi.“

Just seetõttu peab ta seda valdkonda enda jaoks arengukohaks. „Ma tunnen, et ma ei ole selles veel nii pädev. Aga mida rohkem ma seda läbi mõtestan, seda tugevamaks muutub ka kõik muu.“

Unistus: ühtne ja ajaga kaasas käiv ülikool

Kui Mirtel mõtleb ideaalsele õpikogemusele, tuleb esimesena esile sõna „ühtne“. 

„Ma loodan, et tudengid ja õppejõud on üks terviklik süsteem. Koostöö eeldab mõlemapoolset pingutust ja panustamist – see ei saa toimida ainult ühe poole pealt.“

Teine oluline soov on interaktiivsus ja ajaga kaasas käimine. „Õppejõud võiksid panustada, liikuda ajaga kaasa ja luua keskkonna, mis sütitab õppimissoovi. Mitte ainult anda teadmisi, vaid aidata tekitada tahe neid omandada.“

Mirteli nägemuses ei ole õppimine pelgalt ainepunktide kogumine, vaid keskkond, mis äratab uudishimu ja toetab tudengi arengut – teadlikult, ühiselt ja eesmärgipäraselt.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.

Mirtel Migur plakat ET