Kuidas leidsid tee tehnikahariduse juurde? 
Minu perekonnas on kõik tehnikaharidusega ja nii on oldud seisukohal, et minagi peaks mingi „tõsise“ elukutse valima. Lõpetasid ühe tugevaima vene õppekeelega reaalkooli ja seetõttu tundus loogiline edasiõppimine TalTechis. Valisin elektroenergeetika eriala, sest minu sisseastumise aastal oli just seal kõige tihedam konkurents. Sellest, et pean seal ka palju erinevaid füüsikaaineid õppima, ma tol hetkel ei mõelnud. Õnneks sujus kõik hästi ja ma pole kunagi oma valikut kahetsema pidanud.

Mis Sind energeetikainseneri töös kõige enam köidab?
Mulle meeldib inseneriteadus selle poolest, et see on loominguline elukutse, mis sobib ideaalselt introvertsetele inimestele. Tööl on vaja veeta pikki tunde iseendaga ning töös väärtustatakse iseseisvust, täpsust ja otsuste tegemise võimet. Tööülesanded on tavaliselt mitmekesised ja keerulised ning neid saab lahendada erineval viisil – tavaliselt pole olemas üht ainuõiget lahendust.

Kuidas leidsid tee TalTechist ABB-sse?
See on naljakas lugu, ma pole kindel, kas tööandja peaks seda teadma. Aga olgu!
Alates esimesest õppeaastast ülikoolis teadsin, et tahan töötada suures, eelistatavalt rahvusvahelises ettevõttes. Eestis on selles valdkonnas valik väga väike või pigem puudub peaaegu üldse.
Kandideerisin suvisele praktikale ABB-s, kuid paraku ei kutsutud mind vestlusele. Uurisin kutse saanud kursusekaaslastelt, millal toimub rühmavestlus ja läksin sinna ilma kutseta ning esitasin avalduse ebapopulaarsele vabale töökohale – tehnikukirjutajaks. Saingi tööle, kuigi kahtlustan, et personaliosakond otsis veel mõnda aega minu „kadunud dokumente“. Mul on väga kahju, kui see nii oli. See polnud küll unistuste töö, kuid samas oli seda lihtne ühendada ülikoolis õppimisega.
Tudengitel oleks hea meeles pidada, et mõnikord võib ettevõttesse sattumine olla keeruline, isegi keerulisem kui ettevõttesisesel karjääriredelil liikumine.
Aasta hiljem tekkis vaba töökoht inverterite tootmisliinile ja nii sain juba tooteinseneriks. Eelmisel aastal sai minust vastavusinsener. Töötan ABB-s juba seitsmendat aastat.

Kas igapäevatöös pälvid teistsugust tähelepanu kui meeskolleegid? On see hea või halb?
Mulle tundub, et ei pälvi. Naisinsenere on meil tõesti vähe, kuid selles pole enam midagi erilist.
ABB tehastes töötavad aga naised ka montööride ja testijatena – need tööd nõuavad mitte ainult spetsiaalseid teadmisi ja oskusi, vaid mõnikord ka füüsilist jõudu. Võrreldes nende naistega ei tee ma kindlasti midagi erilist.

Kas tunned, et Sinu valdkonda on tarvis rohkem naisi? Miks?
Tahaksin vastata, et energeetikas on alati vaja häid insenere, soost sõltumata. Kui õppisin ülikoolis, oli minu kursusel üle 120 tudengi ja ainult 4 neist olid neiud. Selline jõudude vahekord oli minu jaoks arusaamatu ja üllatav. Võimalik, et selliseid tehnilisi erialasid tõesti tulebki just neidude seas populariseerida. Muide, kõik mu kursusekaaslannad on ülikooli lõpetanud ja töötavad õpitud erialal.

Milliseid võimalusi, kogemusi, oskusi on tehnikaharidus Sulle eluks kaasa andnud?
Neid on päris palju. Vähemalt oskan ja tohin projekteerida elektrijuhtmestiku oma korteri jaoks. 
Kuid kõige olulisem on minu arvates see, et tänu tehnikaharidusele olen kohanud palju huvitavaid inimesi ning saanud võimaluse tasuta õppida väga huvitavate õppekavade järgi nii Tartus kui ka Šveitsis. Näiteks osalesin taastuvenergia kursusel, mida õpetas Barak Obama taastuvenergia nõunik, kes tuli kursusele spetsiaalselt Washingtonist. Tänu sellele haridusele on mul nüüd kontakte erinevates tehnikavaldkondades Kolumbiast kuni Lõuna-Koreani.

Mis on sind ABB-s hoidnud?
Minu jaoks on ettevõtte usaldusväärsus väga oluline – ABB on suur rahvusvaheline ettevõte, mis on turul olnud palju aastaid. Peale selle on ABB üks juhtivatest elektroonikaettevõttetest – seetõttu on alati võimalus osaleda innovaatilistes projektides. Oluline on seegi, kuidas ABB tegelikult oma töötajatest hoolib – meil on boonusprogramm, sportimisvõimalused, staažipuhkused jne ning see meeldib mulle.

Millega tegeled vabal ajal, millised on su hobid?
Loen üsna palju raamatuid, viis kuni kaheksa tükki kuus, nii belletristikat kui muud kirjandust. Osalen raamatuklubis, kus kord kuus uued raamatud läbi arutame. Tänaseks on meil isegi oma YouTube’i kanal. 
Vabal ajal tegelen ka jooksmisega, septembris plaanin joosta pärast pikka pausi esimese poolmaratoni.
Olen mänginud peaaegu kaheksa aastat Venemaal populaarse mälumängu “Mis? Kus? Millal?” täiskasvanute liigas ja osalenud ka rahvusvahelistel võistlustel.