Kas teadsid, et oli aeg, mil ülikooli pääsemiseks tuli läbida karm suuline kadalipp ja „tudenginalja“ tipuks oli telliskivi peitmine kursusekaaslase spordikotti? 1960ndate tudengielu oli segu kosmosereiside unistusest, varajasest abiellumisest ja kirest, mis hoidis noori ärkvel isegi siis, kui „teaduslik kommunism“ vägisi unne suigutas. Emeriitprofessor Jakob Kübarsepp avab meile ukse aega, kus tankiga sõitmine oli osa õppekavast, aga oma autoni jõudmiseks kulus 15 aastat.
60ndate algust iseloomustas teatud “avanemise” tunne – Stalini aeg hakkas ununema ja repressioonide hirm asendus julgusega vabamalt rääkida. See oli aeg, mil usuti siiralt teaduse ja tehnika kõikvõimsusesse: 1961. aastal algas kosmose võidujooks ning tudengid olid veendunud, et 80ndateks jalutatakse juba Marsil.
Huvitav on see, kuidas tehti elulisi valikuid. Jakob Kübarsepp meenutab, et kuigi kõrghariduse omandamine oli iseenesestmõistetav, sündis otsus minna just TPI-sse mehaanikat õppima alles pool tundi enne paberite sisseandmist – ja seda puhtalt koos parima sõbraga. Kooliajal polnud ta sugugi viiemees, pigem isegi veidi laisk, kuid ülikooli astudes toimus klõps: mehest sai vastutustundlik tudeng, kelle pealt teised hakkasid hoopis matemaatikaülesandeid maha kirjutama.
Suulised eksamid ja unine “teaduslik kommunism”
Õppetöö oli tollal karmis kursusesüsteemis ja tsentraalselt paika pandud üleliiduliste õppekavade järgi. Internetist või isiklikust arvutist ei osatud unistadagi – TPI-s oli küll üks “superarvuti”, mis täitis terve toa, kuid enamik tööd käis siiski käsitsi paberil.
Eksamid olid aga tõeline katsumus – peaaegu kõik olid suulised ja “silmast silma” professoriga. Kübarsepp meenutab, et maha kirjutamisest polnud kasu, sest õppejõudu ei huvitanud su paber, vaid see, kuidas sa tahvli ees tema küsimustele vastad. Kõige vastikumaks ja igavamaks aineks peeti “teaduslikku kommunismi” – isegi kolm tassi kohvi ei suutnud meest selle konspekti taga ärkvel hoida.
Sõjaväelaagrid, varajane abiellumine ja telliskivi spordikotis
Tudengielu ei olnud ainult raamatutes näpuga järje ajamine. Poistel oli kohustuslik sõjaline õpe, mis päädis laagriga, kus õpiti sildu ehitama, granaate viskama ja isegi tankiga sõitma.
Sel ajal abielluti ka palju nooremalt kui täna. Jakob võttis naise juba kolmanda kursuse alguses. Kuigi pereelu tähendas, et üliõpilasmalevasse ta ei jõudnud, käidi koos naisega tantsupidudel, kus vahel võis kohata ka oma õppejõude prouadega.
Sport oli au sees ja ülikoolis kohustuslik õppeaine. Jakob ise oli kirglik ujuja, olles igal hommikul kell 6:45 juba Kalevi ujulas. Ükskord tegid kursusekaaslased talle aga “tudenginalja” ja peitsid ta suurde spordikotti telliskivi – mees imestas küll, miks kott nii raske on, aga rühkis ikka vapralt loengusse.
Moskva “kadalipp” ja unistus Moskvitšist
Pärast lõpetamist ootas tudengeid kohustuslik tööle suunamine. Kuna Jakob oli eeskujulik lõpetaja, sai ta nimekirjast esimesena valida ja suundus Teaduste Akadeemiasse. Tema teadustee tipnes kandidaaditöö (tänapäeva mõistes doktoritöö) kaitsmisega Moskvas 1979. aastal. See oli suursugune sündmus: 20-liikmeline komisjon ja enne etteastet võetud väike konjak julguseks.
Ja mis oleks üks 60ndate-70ndate meenutus ilma autota? Load sai mees kätte juba 17,5-aastaselt, kuid esimese isikliku autoni – uhke Moskvitš 2140ni – kulus tervelt 15 aastat.
60ndad olid tõesti täis kirge, olgu selleks siis armastus, sport või teadus. Nagu professor Kübarsepp ise ütleb: kui inimene ei tee midagi kirega, pole ka tulemust oodata.