Toona ei pääsenud ülikooli riigieksamitega – tuli sooritada sisseastumiseksamid, milleks koolis hoolega ette valmistati. Eriti suur oli surve noormeestel: ülikooli sissesaamine ja edukas õppimine oli peamine viis, kuidas hoiduda Nõukogude sõjaväest. Tiia meenutab, et nime leidmine sissasaanute nimekirjast dekanadi seinal oli üks elu õnnelikumaid hetki, mis pani unistama tulevikust.

Tiia valis keemiateaduskonna ja eriala nimega keemiatööstuse põhiprotsessid ja keemiaküberneetika. 30-liikmelised õpperühmad olid nagu perekonnad – valikaineid polnud ja kogu tee läbiti ühiselt. Valitses tugev rühmavaim: kedagi ei jäetud maha ning keeruliste kontrolltööde või projektide puhul aitasid sõbrad alati järele. Huvitava detailina oli Tiia rühmas 25 noormeest ja vaid 5 tüdrukut, mis tähendas, et grupivendade tugi oli alati olemas.

1970ndate õppejõud olid erilised – paljud neist olid saanud hariduse esimese Eesti Vabariigi ajal või välismaal. Nad ei olnud pelgalt teoreetikud, vaid pidid iga viie aasta tagant ettevõtetes stažeerima, tuues kaasa päriselu kogemuse. Professorid, nagu näiteks Enno Siirde, ei õpetanud vaid keemiat, vaid jagasid ka filosoofilist elutarkust, tuletades noormeestele meelde, et keset õpinguid ei tohi noormehed unustada neiudele sireliõisi kinkida.

Peod Glehni lossis ja krutskitega üliõpilaselu

Tudengielu süda oli värskelt renoveeritud Glehni loss, kus peod olid legendaarsed. Tantsiti päris ansamblite, nagu Apelsin ja Rock-Hotel, saatel. Tihtipeale mindi peolt otse kell kaheksa algavasse tundi ning tudengid olid tänulikud, kui õppejõud rääkis vaikse häälega, lastes neil tasapisi virguda.

Kuid tudengid ei piirdunud vaid tantsimisega. Krutskid ja kihlveod olid igapäevased:

• Sõideti suuskadega ühiselamu treppidest alla.
• Magati talvel külmaga õues telgis, et võita nädal aega tasuta lõunasööke.
• Korraldati oma “Tartu maraton” ümber Harku järve, kus abipersonal keetis punši ja kaotas lõpuks ringide lugemise üle kontrolli.

Suunamine ja esimesed sammud tööelus

Pärast viieaastast õpet ootas kõiki kohustuslik suunamine – viis aastat tööd riigi määratud kohas. Mõne jaoks tähendas see kolmetoalist korterit kuskil väljaspool Tallinnat, Tiia aga jäi ülikooli juurde, alustades redeli madalaimalt astmelt laborandina, et sealt samm-sammult edasi liikuda.

1970ndate tudengipõlv oli segu tõsisest tööst, rühmavaimust ja piiritust rõõmust. See oli aeg, kus vaatamata keerulisele poliitilisele olukorrale osati elada aktiivselt: laulda kooris, teha sporti ja hoida oma kaaslasi nagu “väikest linnupesa”.