„Ma tahtsin alguses kas keemiat või isegi midagi avaliku haldusega seoses,” meenutab Leena Margareth. „Aga kui ma hakkasin õppekavade kirjeldusi ja aineid vaatama, tundus toiduainete ja tehnoloogia eriala kuidagi laiem ja loovam – seotud bioloogiaga, aga samas väga perspektiivikas.”

Just see kombinatsioon – teadus ja päris elu – viis ta TalTechi loodusteaduskonda.

Õppimine kui oskus, mida ei saa keegi ära võtta

Leena Margarethi jaoks tähendab õppimine ennekõike millegi uue omandamist, mis jääb inimesele alles kogu eluks. „Õppimine on minu jaoks uue oskuse saamine – midagi sellist, mida ei saa keegi minult ära võtta,” ütleb ta. „Üks õppejõud gümnaasiumis tuletas seda meile tihti meelde ja ma olen sellega täiesti nõus.”

Metafoorina kirjeldab ta õppimist kui igapäevaeluga sarnanevat protsessi: „Õppimine on natuke nagu segasummasuvila – palju asju toimub korraga. Aga kui sa tahad, siis saad hakkama ja lõpuks saab kõik ilusti lahendatud.”

Oma õppimisviisi kirjeldab Leena Margareth pigem kui klassikalist ja põhjalikku. „Ma kirjutan kõik asjad paberil läbi. Paljud teevad konspekte arvutis, aga mulle meeldib käsitsi kirjutada,” ütleb ta. Lisaks teeb ta endale kokkuvõttelehti ja testib, mida ta päriselt mäletab. See on õppimispraktika, mida ta soovitab ka teistele tudengitele.

Kui õppimine on Leena Margarethi jaoks tudengi sisemine töö, siis õpetamine on see jõud, mis aitab õppijal süttida. „Õpetamine on eelkõige huvi tekitamine. Õppejõud tekitab rõõmu asju omandada ja tahte ise edasi uurida,” räägib ta.

Eriti loodusteadustes on see tema sõnul määrava tähtsusega, sest teadusmaailm elab ja muutub pidevalt. „On hästi oluline, et sa tahaksid ise vaadata, mis maailmas toimub – mida uuritakse, milliseid artikleid kirjutatakse, millest räägitakse isegi Nobeli preemia tasemel.”

Leena Margareth toob esile ka konkreetse kogemuse õppejõuga, kes mõjutas tema õppimist eriti palju. „Esimesel aastal oli biokeemia aine ja õppejõud Ly Villo oli väga suunav ja motiveeriv. Ta oli ise nii hingega asja juures,” ütleb Leena. „Õppejõud julgustas kasutama uusi tööriistu, näiteks tehisintellekti, aga õpetas seda tegema kriitiliselt. Ta suunas mõtlema, kas AI-d saab usaldada ja kas allikad on õiged. See arendas kriitilist mõtlemist.”

Õpib enda tuleviku jaoks

Leena Margareth ütleb, et kõige olulisem mõte, mis teda õpingute jooksul saatnud on, on lihtne: „Ma õpin enda tuleviku jaoks. Teadmised ei jookse mööda külge maha.” See aitab tal hoida fookust ka siis, kui mõni aine esmapilgul ei inspireeri. „Siis tuleb endale meelde tuletada, miks ma seda teen ja mis minu motivatsioon tegelikult on.” 

Rasketel hetkedel ei ole tema sõnul tudeng kunagi päriselt üksi. „Üks asi on ise motivatsiooni hoida, aga teine suur asi on see, et kursusekaaslased toetavad üksteist,” räägib ta.

Ta meenutab esimest aastat ja kõrgemat matemaatikat, kus koos õppimine kestis sõna otseses mõttes hiliste öötundideni. „Me õppisime üks päev kella üheni öösel koolis, kuni turvamees meid ruumist välja viskas. Aga me saime kõik tehtud.”

Ka motivatsiooni hoidmiseks on tal oma süsteem: „Kui ma õpin 20–30 minutit, siis luban endale pärast sama palju telefonis olemist. Või kui oleme kursusekaaslasega õppinud, siis motivatsiooniks oli söök – teeme ülesanded ära ja siis tellime midagi.”

Ülikool kui koht, kus saad inimeseks

Leena Margarethi sõnul on üks suurimaid muutusi, mida ülikool kaasa toob, vastutuse kasv. Kui kooliajal sai vahel loota, et keegi suunab ja tuletab meelde, siis ülikoolis tuleb õppijal endal otsustada, kuidas ja millal ta tegutseb.

„Ülikoolis saad pahandada ainult endaga,“ ütleb ta otsekoheselt. „See ongi see koht, kus sa saad aru, et peaks varem asju tegema ja ise oma õppimist juhtima.“

Ta hindab kõrgelt neid õppeaineid ja õppejõude, kes toetavad tudengit järjepideva õppimise suunas, mitte ei jäta kõike ühe suure eksami peale. „Mulle meeldib variant, kus on mitu kontrolltööd, mitte ainult eksam. Siis sa teed kogu aeg kaasa,“ selgitab Leena Margareth.

Samas näeb Leena Margareth, et vastutus ei puuduta ainult iseennast, vaid ka teisi – eriti rühmatöödes. „Kui sa teed asjad viimasel hetkel, siis sa ei vea alt ainult ennast, vaid ka teisi,“ ütleb ta. Tema hinnangul võiks rühmatööde toimimist ja vastutuse jagamist ülikoolis veel teadlikumalt toetada.

Kõige laiemalt mõtestab Leena ülikooli aga kui kasvamise ja inimeseks kujunemise ruumi. „Ülikoolis sa saad inimeseks,“ ütleb ta. „Sa õpid ise aru saama, miks sa midagi teed – sest sa teed asju praktiliselt läbi.“

Üldpädevused: enesejuhtimine, koostöö ja kriitiline mõtlemine

Leena Margarethi arvates on TalTechi üldpädevustest kõige olulisem oskus oma elu ja aega juhtida. „Ma tooks välja enesejuhtimise ja ajaplaneerimise. Kui oskad aega planeerida, siis tuleb sealt kaasa ka kriitiline mõtlemine ja parem suhtlemine."

Ülikool on sageli esimene koht, kus tudeng peab ise kogu oma elu struktureerima. „Esimesel aastal saad aru, et pead päriselt ise planeerima aega – praktikumi ajad, harjutustunni ajad, töö, kus ja millal sa sööd.”

Ta rõhutab ka koostööoskuse tähtsust: „Enamikes ainetes pead tegema asju koos ja juhendid on meelega sellised, et sa pead kaasa mõtlema. See arendab koostööd.”

Kriitiline mõtlemine tähendab Leena Margarethi jaoks üha enam ka oskust navigeerida tänapäevases teadmiste ja info ülekülluses – eriti olukorras, kus õppimisel kasutatakse järjest rohkem ka digivahendeid ja tehisintellekti.

„Kriitiline mõtlemine tähendab minu jaoks seda, et sa oskad küsida õigeid küsimusi – nii AI-lt kui ka õppejõult. Kas lasta tehisintellektil teemasid selgitada või õppida temaga koos? Aga veel olulisem: mida temalt küsida ja eriti kuidas küsida,“ mõtiskleb ta.

Sama kehtib ka õppetöös laiemalt – tudeng peab oskama oma vajadusi selgelt sõnastada. „Ka õppejõududelt küsimine on omaette oskus. Kuidas ma küsin nii, et ma saan vastuse, mida ma tegelikult vajan? See on osa suhtlemisoskusest ja kriitilisest mõtlemisest,“ ütleb Leena Margareth.

Ta rõhutab ka usaldusväärsuse hindamist: kas info, mida meile pakutakse, on päriselt kontrollitav? „Kas lingid ja allikad, mida näiteks AI annab, on päris? Kas see info on usaldusväärne, eriti kui otsid teadusartikleid?“ küsib ta.

Hiljutine projektitöö kogemus kinnistas selle vajaduse eriti selgelt. Tudengid pidid koostama mahukama kursuseprojekti ning otsima teadusartikleid, mille põhjal oma tööd üles ehitada. „Siis oligi küsimus, et mida ma tegelikult usaldan. Teadusartikleid on väga palju ja alati ei ole lihtne aru saada, millised neist on päriselt kvaliteetsed ja millised mitte,“ tunnistab ta.

Just sellised olukorrad näitavad, et kriitiline mõtlemine ei ole abstraktne oskus, vaid praktiline tööriist, mida tudeng vajab iga päev.

Unistades ideaalsest TalTechist, ütleb Leena Margareth, et sooviks veel rohkem rõhku seoste loomisele. „Mitte ainult faktide meeldejätmine, vaid oskus asju kokku viia. See on olulisem.”

Ülikool, mis hindab tudengikultuuri

Kui Leena Margareth peaks ennast tudengina kirjeldama, siis ei mahu see ainult kolme sõna sisse. Ta on aktiivne mitmes rollis korraga. „Ma ütleks, et olen tegus. Ma teen hästi paljusid asju – lisaks eriala omandamisele olen tuutor, kuulun loodusteaduskonna üliõpilaskogu turundustiimi ning töötan nõustamiskeskuses tudengist nõustajana,“ loetleb ta.

Ta võtab kokku naeratades: „Kes palju teeb, see kaugele jõuab.”

Tudengikultuur on tema sõnul Taltechis aktiivne. Tema hinnangul väärtustab TalTech tugevalt tudengite aktiivsust väljaspool auditooriumi. Tudengiorganisatsioonid ja üliõpilaskogu annavad võimaluse suhelda, kasvada ja leida oma kogukond.

Ta julgustab eriti uusi tudengeid mitte kartma, et organisatsiooniga liitumine tähendab kohe suurt kohustust. „Rebastel võib jääda mulje, et kui ma liitun, siis ma pean kohe midagi korraldama hakkama. Tegelikult võib see olla lihtsalt koht, kus saad kokku, chillid, mängid mänge ja tutvud inimestega,“ ütleb Leena Margareth.

Tema sõnul ongi oluline vahel mugavustsoonist välja astuda ja proovida.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.