Tallinna Tehnikaülikool

Lugemis- ja kirjutamisoskust peetakse tänapäeva tsiviliseeritud ühiskonnas inimeste elementaarseks õpitud oskuseks. Rahvusvahelise kirjaoskuse päeva puhul kirjutas Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu komplekteerimise spetsialist ja lugemisklubi liige Ülle Kuuse-Koorem arvamusloo lugemisest.

Lugema õpetamisega tegelevad põhiliselt perekonnaliikmed, lasteaiatöötajad ja õpetajad. Riik on kehtestanud üldise koolikohustuse, millega kaasneb ka kirjaoskuse, sh lugema õppimine, mis omandatakse täielikult hiljemalt algkooli esimese aasta lõpuks, mõnede eranditega ka hiljem.

Esmapilgul tundub, et lugemisega ei tohiks mingeid probleeme olla, kuid kahjuks peab tunnistama, et tegelikkus ei vasta ootustele. Juba kümmekond aastat tagasi tehtud riiklike ja rahvusvaheliste uuringute tulemused näitavad, et ligikaudu ühel viiest täiskasvanust ja ühel viiest 15-aastasest noorukist puudub tänapäevases ühiskonnas täisväärtuslikuks toimimiseks vajalik lugemisoskus (tseiiV tsesalpoorue…, 2012: 4). Mida siis tähendab „ühiskonnas täisväärtuslikuks toimimiseks vajalik lugemisoskus“? Kui see tähendab, et inimene oskab küll lugeda, aga ei tule toime pikemate tekstidega ja jääb hätta nende mõistmisega, siis on probleemi põhjuseks arvatavasti ühiskonna arvutiseerumine. Loodud võimalus saada ja jagada ööpäevaringselt ülikiiresti piiramatul hulgal informatsiooni on märkimisväärselt muutnud keelt ja selle kasutamist. Üldistavalt võib öelda, et kasvanud on põlvkond, kes ei saa enam pikkade tekstide, sh raamatute, lugemisega hakkama, sest nad on igapäevaselt harjunud kasutama arvutisuhtluse lühilauseid ja -sõnu ning smiley’sid. Arvutiseerumisega tulnud nn internetikeel ei ole aga kirjakeelt kaotanud. Ei ole ühtegi ametlikku kirja, lepingut ega seadust, mis oleks internetisuhtluses kasutusel olevas keeles kirjutatud. Et neid „tähtsaid“ dokumente lugeda ja mõista, ongi vajalik lugeda raamatuid. 

Raamatuaastal tehtud lugemisuuringu "Eestlane loeb 2025" tulemusest selgub, et „Üle poole Eesti täiskasvanutest loeb raamatuid regulaarselt. Seega ei ole olukord sugugi nii nukker, nagu vahel arvatakse“ (Raag, 2025). Samas artiklis tuuakse välja ka olukorra kurvem pool: „Ligikaudu 15 protsenti inimestest ei võta raamatut kättegi. Umbes sama palju loeb vaid korra-paar aastas. Koos moodustavad nad umbes 30 protsenti elanikkonnast.“(Raag, 2025). 

Materiaalsest ühiskonnast ajendatuna püstitatakse küsimus, et mida see lugemine mulle annab? 

Vastuse saame samuti viimasest lugemisuuringust: „Lugemise kaudu saame tavakeskkonnas valitsevast mürast kas või korrakski eemalduda oma vaimsesse maailma. See aitab meil hoida sisemist tasakaalu ja tunda rahulolu suhtlemisest iseendaga. Selles mõttes on ilukirjanduse lugemine väga teraapiline tegevus.“ (Heiberg, 2026) „Kui rääkida teadmisi andvatest teostest, näiteks aimeraamatutest või teatmikest, siis need on seotud ühiste faktide tundmisega, arusaamade levitamisega. Raamat on ühelt poolt paljuski uks endasse sisenemise ruumi, aga teiselt poolt asub see sissekäik kusagil ühisruumi taga.“ (Heiberg, 2026). 

Raamatute lugemisega harjutatakse lapsi juba varases eas. Koolis muutub soovitatav kirjandus sisult järjest mahukamaks ja keeleliselt keerukamaks, mis peakski andma laialdasema keelekasutuse, oskuse teha järeldusi ja näha maailma mitmekülgsust. Täiskasvanuna võib erinevatel põhjustel kaduda raamatute lugemise „järg“ ära. Selles osas on hea võimalus liituda mõne kirjandusklubiga. Selliste kooskäimiste eesmärk on ühendada inimesi kirjanduse kaudu ning pakkuda võimalust koos lugeda, arutleda ja uusi ideid avastada. Näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis tegutseb juba teist aastat lugemisklubi. Klubilasteks on ülikooli erinevate valdkondade inimesed. Koos on valitud teosed, mida lugeda ja arutada. Seoses Eesti Raamatu Aastaga olid fookuses Eesti kirjanikud. Arutelude juures on tore, et kõik osalejad saavad loetu kohta oma mõtteid avaldada. Sageli on üllatuseks, kui erinevalt on võimalik mõnda teksti mõista või siis mitte mõista. Tihti seostatakse loetut iseenda kogemustega, avastatakse erinevatest ajastustest sarnaseid jooni ning tunnistatakse, et mõned teemad ei ole varem erilist huvi äratanud. 

Miks on siis ikkagi kasulik raamatuid lugeda? Lugemine on meile vajalik, et arendada meie keeleoskust, mõtlemist ja analüüsivõimet. Lisaks aitab see mõista teisi inimesi, teha järeldusi ja lahendada probleeme. Peale selle pakub lugemine puhkust ja meelerahu ning võib anda uusi mõtteid ja kogemusi. Väga hästi on sellele küsimusele vastanud Marju Lauristin: „Sul tekib laisk aju, mis ei jaksa pingutada, ei jaksa keerulisemast asjast aru saada, ei tunne lõbu ega naudingut suuremast väljakutsest. Nagu sportlane on oma saavutuse üle õnnelik, nii on ka raamatulugeja õnnelik, kui on väga hea raamatu läbi lugenud. See on eriline vaimne nauding, mis ta saab.“ (Pullerits, P. (2026).

Head raamatute lugemist!

Kasutatud allikad