„IT tundus tuleviku teema. Samas ma ei olnud sellega väga kokku puutunud,“ meenutab ta. „Vaatasin erinevaid õppekavasid – arendus, küber, muud spetsiifilised suunad. Informaatika tundus kõige laialdasem. Ma ei saanud täpselt aru, mis see teeb, aga tundus, et teeb kõike.“ Täna ütleb ta kindlalt, et tuli õigesse kohta. 

Õppimine ja õpetamine kui seoste loomine ning praktiline kasutus

Kui Sandrilt küsida, mis on õppimine, ei alusta ta definitsiooniga, vaid oma kogemusega. „Õppimine on minu jaoks seoste loomine ajus. Uute või vanade asjade meelde tuletamine ja nende uuesti kasutamine,“ sõnastab ta. „Aga kõige tähtsam on see, et see ei jääks ainult teoreetiliseks.“

Tema jaoks kinnistub teadmine alles siis, kui see leiab praktilise väljundi. „Kui oled pikalt kuskil kinni ja lõpuks saad aru, mis seal toimub – see on kõige parem hetk. Või kui sa näed, et see nö mõttetu matemaatiline teoreem on päriselus kasutuses.“

Ka õpetamisest ei räägi Sander pelgalt teoreetiliselt – ta õpetab ise gümnaasiumis programmeerimist. „Õpetamine ei ole lihtsalt teadmiste edasiandmine kuiva tekstina,“ ütleb ta. „See on see, kui näed, et teisel tekib heureka-moment.“

Ta tunnistab, et õpetamine on muutnud ka tema enda õppimist. „Kui sa tahad midagi teistele õpetada, pead sellest ise täiesti aru saama. Mitte ainult oskama kasutada, vaid mõistma, miks see töötab.“

Õpetamine sunnib mõtlema lihtsamalt ja selgemalt. Ja just see teeb ka tema enda teadmised tugevamaks.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Sander kirjeldab ennast eelkõige praktilise õppijana. „Isegi kui teema on puhtalt teoreetiline, siis mulle meeldib, kui saan sellega kohe midagi praktilist teha,“ ütleb ta. „Näiteks matemaatikas – olgu see teooria kui tahes abstraktne, mulle sobib, kui saan kohe lahendada harjutusi või programmeerimises midagi reaalselt valmis teha. Midagi, mida saab käega katsuda või tulemuses näha.“

Ta peab end sihikindlaks õppijaks. „Kui ma midagi alustan, siis mulle ei meeldi seda pooleli jätta. Tahan ülesande tükkhaaval ära lahendada, keskenduda ühele osale, see lõpuni viia ja alles siis järgmise juurde liikuda. Mulle meeldib panna fookus ühele asjale korraga.“

Enda kohta kasutab ta ka sõna analüütiline. „Enne kui millegagi pihta hakkan, mõtlen tavaliselt päris pikalt. Mõtlen läbi, kuidas oleks kõige parem seda probleemi lahendada, milliseid vahendeid kasutada. Vahel on nii, et tund aega mõtlen ja pool tundi teen,“ muigab ta. „Natuke nagu see vanasõna – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.“ Selline lähenemine annab talle kindluse, et tehtud töö on läbimõeldud ja kvaliteetne.

Sandrit motiveerib väga selgelt tulevikupilt. „Mind motiveerib mõtlemine sellele, millised võimalused mul pärast ülikooli avanevad,“ ütleb ta. „Kuna ma õpin praktilisel alal, on lihtne ette kujutada, mida tulevikus teha saan.“

Selge siht ja arusaam, milleks ta õpib, muudavad ka keerulisemad teemad vastuvõetavaks. „Kui tead, et sellel on päris väärtus, on lihtsam pingutada,“ võtab ta kokku.

Tulevikuoskused: kriitiline mõtlemine, enesejuhtimine ja kohanemisvõime

Sander peab tänases maailmas kõige olulisemaks tulevikukindlaks pädevuseks kriitilist mõtlemist. Kriitilise mõtlemise arengut seostab ta ka üleminekuga gümnaasiumist ülikooli.

„Põhikoolis ja gümnaasiumis oli enamasti nii, et kui õpetaja midagi ütles, siis see oligi tõde. Sellele väga vastu ei vaieldud,“ meenutab ta. „Ülikooli jõudes sain aru, et ka õppejõud võivad eksida. Ja mis veel olulisem – nad ise ka ütlevad vahel, et nende hinnang võib olla üks võimalik vaade, mitte absoluutne tõde.“

See muutis Sandri arusaama õppimisest. „Sa hakkad mõistma, et kõik, mis räägitakse või kirjutatakse, ei pruugi alati olla lõplik tõde. Tuleb ise kaasa mõelda.“

„Praegu, kus infot on igal pool tohutult palju, on tähtis osata hinnata, kas see on õige või mitte. Mitte lihtsalt vastu võtta, vaid analüüsida.“ Just oskus küsimusi küsida ja väiteid kaaluda ongi tema jaoks kriitilise mõtlemise tuum.

Lisaks kriitilisele mõtlemisele toob Sander välja kohanemisvõime ja enesejuhtimise olulisuse. „Ajad muutuvad nii kiiresti, et sa pead olema valmis pidevalt kohanema,“ ütleb ta. „Praktiliselt iga aasta tuleb olla valmis õppima midagi uut või tegema asju teistmoodi. See ei puuduta ainult eriala, vaid ka seda, kuidas sa mõtled ja kuidas sa töötad.“

Kohanemisvõimet näeb ta nii sotsiaalses kui ka akadeemilises plaanis. „Kui lähed gümnaasiumist ülikooli, pead harjuma uue keskkonna ja uute inimestega – enam ei ole kogu aeg sama klass ümberringi. Ja kui ülikoolist tööle lähed, pead jälle kohanema, näiteks sellega, et tööpäev on kindla rütmiga ja vastutus teistsugune. Iga etapp nõuab uut kohanemist.“

Enesejuhtimist peab ta ülikoolis toimetuleku eelduseks. „Ülikool on väga iseseisev. See ei ole enam nagu gümnaasium, kus keegi pidevalt kontrollib. Sa pead ise leidma motivatsiooni, ise planeerima aja ja ise kõik ülesanded ära tegema. Kui tahad kuhugi jõuda, pead oskama ennast juhtida.“

Küsimusele, kuidas ta neid pädevusi arendanud on, vastab Sander, et eelkõige läbi õppetöö enda. „Meile antakse kursusi, mis on suunatud tulevikule, kus õpetatakse uusi tööviise ja tööriistu. Õppejõud rõhutavad, et tuleb õppida neid kasutama, sest see ongi tulevik. Kui sa neid oskusi ei omanda, siis võib juhtuda, et sul polegi enam konkurentsivõimelist töökohta.“

Ta toob näiteks ka oskuse sõnastada oma mõtteid selgelt ja täpselt, eriti AI ajastul. „Oluline on osata täpselt öelda, mida sa tahad. Kui sa ei suuda oma küsimust või probleemi selgelt sõnastada, saad ka pooliku või vale vastuse. Selle harjutamine on tegelikult väga oluline osa kohanemisest ja enesejuhtimisest.“

Sandri jaoks tähendab kohanemisvõime valmisolekut õppida, ümber mõelda ja vajadusel suunda muuta – ilma et see tekitaks paanikat. See on oskus, mida ta peab tulevikus aina olulisemaks.

Mõte, et tudeng tahab õppida ainult eriala ja mitte „mingeid üldpädevusi“, tundub Sandrile kummaline. „Üldpädevused ei ole mingi lisaasi. Need käivad õpingutega kaasas. Sa ei saa neid lihtsalt välja võtta.“

TalTech kui praktiline tehnikaülikool

Kui Sander võrdleb TalTechi teiste ülikoolidega, toob ta välja kaks märksõna: uuendusmeelsus ja praktilisus. „Õppekavasid uuendatakse, aineid tehakse paremaks. Ei ole nii, et slaidid on aastast 2014 ja neid kasutatakse siiani,“ ütleb ta.

„Õppimine võiks olla võimalikult päriselule lähedane,“ ütleb ta. „Mitte ainult teooria, vaid reaalsed projektid, reaalsed ülesanded, koostöö ettevõtetega.“ Tema unistus on, et igal tudengil, kellel on huvi ja oskused, oleks võimalus juba õpingute ajal teha päris projekte. Selliseid, mis on seotud päris firmade ja päris probleemidega. „Näiteks võiks olla aineid, kus ettevõte tuleb konkreetse ülesandega ja tudengid lahendavad seda. See annaks hoopis teise mõõtme.“

Sandri hinnangul võiks see olla isegi TalTechi tugev müügiargument: tehnikaülikool, mis on kõige praktilisem ja kõige päriselule lähemal.

TalTechi õppimise ja õpetamise hea tava on ülikooli ühine kokkulepe, mille eesmärk on toetada kvaliteetset õppimist ja õpetamist ning kujundada ühtset akadeemilist kultuuri. Hea tava keskmes on mõte, et õppimine ei ole pelgalt teadmiste omandamine, vaid koostöine arenguprotsess, kus õppijal ja õppejõul on mõlemal oluline roll.