Kui astume suure reisilaeva pardale, näeme kajuteid, restorane ja laevatekke. Reisija pilgu eest jääb aga suuresti varjatuks maailm, mis hoiab kogu laeva töös.
Kümneid tuhandeid tonne kaaluva laeva liikumiseks ei piisa ainult võimsast peamasinast – pardal peavad toimima elektri- ja veevarustus, ventilatsioon, side ja paljud teised tehnilised süsteemid.
TalTech Eesti Mereakadeemia taskuhäälingus „Tuleviku lainelööjad“ käis sellest maailmast rääkimas Mereakadeemia vilistlane ja õppejõud ning laevandusettevõtte Bore vanemmehaanik Tarmo Post. Vestlesime sellest, mis toimub laevas reisijate pilgu eest varjatult, kuidas lahendatakse tehnilisi probleeme keset merd ja milliseks võib kujuneda laevamehaaniku töö tulevikus.
Laev kui väike linn
Tarmo kirjeldab masinaruumi kui laeva südant. Seal asuvad peamasinad ja muud seadmed, mis võimaldavad laeval liikuda. Laeva igapäevaseks toimimiseks on aga vaja palju enamat.
Tarmo sõnul võib suure laeva energiavajadust võrrelda väikese linna omaga. Pardal vajavad inimesed elektrit ja vett ning töötama peavad sanitaar-, ventilatsiooni- ja sidesüsteemid. Laev on meremehele ühtaegu töö- ja elukoht: pärast tööpäeva ei minda koju, vaid elatakse edasi samas keskkonnas koos meeskonnaga. Seetõttu on tehniliste teadmiste kõrval oluline oskus teiste inimestega koos töötada.
Masinaruum võib olla hoopis teistsugune, kui tavaliselt ette kujutatakse. Kuigi laevamehaaniku tööga seostuvad sageli õli ja tahm, on tänapäevased masinaruumid Tarmo sõnul märksa puhtamad. Seadmed on muutunud ning paljude süsteemide tööd saab jälgida juhtimiskeskuse arvutiekraanidelt.
Masinaruumis tuleb siiski ka füüsiliselt tööd teha. Kui laev sõidab kuuma kliimaga piirkondades, näiteks Aafrika lähistel, võib temperatuur masinaruumis tõusta väga kõrgele. Seetõttu tuleb kasutada kaitsevahendeid, teha pause ja osata oma jõudu jagada.
Esimene vau-efekt
Tarmo huvi tehnika vastu sai alguse juba noorena. Ta tegeles koos isaga garaažis mootorite putitamise ja muude tehnikatöödega ning merekooli minek oli tema jaoks teadlik valik.
Oma esimest käiku suure reisilaeva masinaruumi mäletab ta siiani. Tema isa töötas Tallinki laeval Meloodia ning merekoolis õppides avanes Tarmol võimalus laeva masinaruumi näha.
Masinate mõõtmed tekitasid tõelise vau-efekti: kahe suure masina vahele jääv ruum tundus talle toona lausa korvpalliväljaku suurune. Kõigi seadmete otstarbest ta veel aru ei saanud, kuid see tehniline maailm köitis teda kohe.
„See oli minu maailm ja on minu maailm,“ võtab Tarmo toonase äratundmise kokku.
Keset merd tuleb lahendus ise leida
Laevamehaaniku töö eripära on see, et merel pole remonditöökoda nurga taga. Alati ei pruugi käepärast olla ka täpselt vajalikku varuosa või tööriista.
Tarmo sõnul tuleb peaaegu iga päev midagi välja mõelda. Pardal on küll töökojad ja tööriistad ning võimalus keevitada, treida ja freesida, kuid mehaanik peab oskama olemasolevaid vahendeid kasutada nii, et süsteem uuesti tööle saada.
Seepärast õpetatakse Mereakadeemias tulevastele laevamehaanikutele ka praktilisi oskusi, sealhulgas keevitamist, treimist ja freesimist. Tarmo rõhutab, et tehnilist probleemi lahendades tuleb näha tervikut: ühe süsteemi juures tehtud muudatus võib mõjutada mitut teist.
Mõnikord tuleb rikke korral tegutseda väga kiiresti. Näiteks võib peamasina seiskumine olla kriitiline, kui laev liigub kai või kanali poole. Vanemmehaanik peab siis kiiresti reageerima, kuid suutma samal ajal teha läbimõeldud otsuse.
Hea mehaanik kasutab ka silmi ja kõrvu
Tänapäeva laevadel aitavad seadmete seisukorda jälgida hooldusprogrammid ja seiresüsteemid. Tarmo sõnul ei asenda need siiski inimese tähelepanelikkust.
Kogenud mehaanik võib märgata pumba, laagri või ventilaatori tavapärasest erinevat heli juba enne, kui süsteem rikkest märku annab. Tarmo nimetab seda „mehaanikukõrvaks“: teadmiste kõrval aitavad töös kaasa kuulmine, nägemine ja teised meeled.
Sama oluline on meeskonnatöö. Laeval töötavad erinevate oskuste ja vastutusaladega inimesed ning hea juht peab mõistma, kuidas igaühega koostööd teha. Mõnele sobib konkreetne korraldus, teisega toimib paremini lähenemine „teeme koos“.
Meremehe kaks elu
Tarmo töötab vanemmehaanikuna Rotterdami ja Londoni vahel sõitval ro-ro-laeval. Laev on umbes 200 meetrit pikk ja selle meeskonda kuulub 16 inimest.
Elul laevas on kindel rütm. Töö- ja puhkeaeg vahelduvad ning ka vaba aeg tuleb pardal sisustada. Tehakse trenni, loetakse, suheldakse kodustega või veedetakse aega meeskonnakaaslastega. Hädaolukorras võib tööpäev kujuneda tavapärasest märksa pikemaks.
Tarmo nimetab seda meremehe „kaksikeluks“: merel on ta vanemmehaanik, kaldal aga õppejõud ja kolme tütre isa.
Praktiline kogemus jõuab otse auditooriumi
Mereakadeemias õpetades peab Tarmo oma tugevuseks võimalust jagada tudengitega vahetuid kogemusi merelt.
Ta mäletab oma õpingute ajast, kui põnev oli kuulata merel töötavaid inimesi rääkimas sellest, milline nende töö tegelikult on. Nüüd saab ta ise oma kogemusi järgmisele põlvkonnale edasi anda – koos praktiliste nippide ja näidetega olukordadest, mida õpikust ei leia.
Kui Tarmo saaks anda nõu oma 18-aastasele minale, ei soovitaks ta eriala vahetada. Küll aga rõhutaks ta, et kooli lõpetamisega õppimine ei lõpe.
Tema sõnul annab kool tööriistad ja töö kogemuse ning tehnikamaailmas on vaja mõlemat. Tehnoloogia muutub pidevalt. Spetsialist, kes arvab pärast aastakümneid töötamist, et teab juba kõike, võib muutuda ohtlikuks nii endale kui ka teistele. Seetõttu peab hea laevamehaanik oma teadmisi pidevalt täiendama.
Ka autonoomsete laevade areng ei anna Tarmo arvates põhjust karta, et laevamehaaniku töö kaob. Pigem usub ta, et tehnoloogia loob uusi töökohti ja võimalusi. Isegi kui osa laevade juhtimisest ja jälgimisest liigub tulevikus kaldale, vajavad laevad endiselt hooldust ja kontrolli ning spetsialiste, kes nende tehnilisi süsteeme tunnevad.
„See valdkond muutub järjest aina põnevamaks ja nutikamaks,“ võtab Tarmo oma tulevikuvaate kokku.