Ameerika Ühendriikides pakub magistri- ja doktoriprogramme umbes 1700 ülikooli ja teadusasutust. Välismaalastele esitab USA ülikooli magistri- ja doktoriõppesse astumine suuri väljakutseid. Aeg, raha ja energia, mis kulub magistri- või doktoriõppes, on märkimisväärne. Seetõttu on õige ülikooli ja programmi valik olulise tähtsusega.
Magistrikraadid
Magistrikraade on kahte tüüpi: akadeemiline ja professionaalne.
Akadeemiline magistrikraad (Academic Master's Degree) - Master of Arts (M.A.) ja Master of Sciences (M.S.) - on tavaliselt traditsioonilised kunstide, teaduste ja humanitaarerialadel. M.S. kraad antakse ka sellistel tehnilistel erialadel nagu inseneriteadus ja põllumajandus. Magistriprogrammide maht on tavaliselt 30 - 60 punkti ja kestvus üks või kaks akadeemilist aastat.
Professionaalne magistrikraad (Professional Master's Degree). Nende programmide läbimisel saavad üliõpilased õiguse töötada teatud ametis. Siia kuuluvad sellised magistriõppeprogrammid nagu Master of Business Administration (MBA), Master of Social Work (MSW), Master of Education (MEd), Master of Fine Arts (MFA). Teised professionaalse magistrikraadi erialad on näiteks ajakirjandus, rahvusvahelised suhted, arhitektuur. Peamiseks erinevuseks akadeemilise magistriprogrammiga on see, et põhirõhk on asetatud teadmiste omandamisele ja mitte nii väga uurimistööle.
Professionaalse magistriõppeprogrammi kestus on üks kuni kaks aastat. Professionaalse magistrikraadi nõudmiseks ei pruugi olla eelnev bakalaureusekraad samal erialal. Sellisel juhul võib aga olla nõudmine, et oleks läbitud teatud kursused teatud erialal.
Akadeemiline magistriprogramm on koostatud nii, et üliõpilased saaks jätkata oma õpinguid doktoriõppes. Suurem osa professionaalseid magistrikraade kuulub nn. Terminal Master's Programs hulka, mille lõpetajad ei saa edasi astuda doktoriõppesse. Paljude erialade puhul on magistrikraad ainus võimalus töötada omandatud erialal. Nii on see näiteks kaunite kunstide (M.F.A.), raamatukogunduse (M.L.S.) ja sotsiaaltöö (M.S.W.) puhul.
Doktorikraadid
Kõrgeim akadeemiline kraad, mille omandamine eeldab originaalset uurimistööd, on doktorikraad (Ph.D.). Professionaalne haridus eeldab peale akadeemilise õppe ka praktilise töö käigus omandatud teadmisi ja kogemusi (arstiteadus, õigusteadus ja ärijuhtimine). Doktorikraadi tasemel on professionaalsed teaduskraadid Doctor of Business Administration (D.B.A.) ja Doctor of Medicine (D.M.).
Doktoriõpe kestab 3-5 aastat. Õppetöö lõpus tuleb teha nn. lõpueksam. Doktorikraadi saab alles pärast originaalse uurimistöö kaitsmist, mille kirjutamiseks võib kuluda veel kuni kolm aastat.
Viimastel aastatel on vahed akadeemiliste ja professionaalsete programmide vahel vähenenud. On tekkinud uued uurimiskeskused ja -instituudid, mitmed kraadiõppeprogrammid on muutunud interdistsiplinaarseks, ülikooliväliste programmide arv on mitmekordistunud ja osaliste kraadiõppeprogrammide arv on kasvanud. Samuti on kolledžid ja ülikoolid loonud nn. combined-degree programme, seda tihti just selleks, et võimaldada üliõpilastel ühendada akadeemiline ja professionaalne õpe. Need muutused kraadiõppes on loonud suure valiku akadeemilisi programme, mille seast on võimalik valida just selline programm, mis ülipilase eesmärkidega kõige paremini haakub.
Sisseastumine
Kandideerimine USA ülikooli ei ole peaaegu kunagi ühekordne dokumentide esitamine, vaid pidev protsess, mille käigus vahetatakse informatsiooni sisseastuja ja ülikooli (kas vastuvõtuosakonna või konkreetse teaduskonna) vahel.
Teine oluline põhimõte - ülikooli astumine on marketing. Iga inimene otsib endale ülikooli, mis oleks parim just temale. Samamoodi soovib iga ülikool leida võimalikult häid ja omal alal edukaid üliõpilasi. Kõige edukamad kandidaadid on need, kes suudavad end esitleda parimana. Nii nagu üliõpilane esitleb end välja valitud ülikoolidele parimana, viib oma marketingikampaaniat läbi ka ülikool, et võita just parimate üliõpilaste tähelepanu.
On oluline, et informatsiooni kogumine ja programmi valik toimuks võimalikult varakult, et avaldused ja dokumendid saaksid õigeks ajaks ülikoolidele saadetud. Üldiselt on soovitatav alustada sisseastumiseks valmistumist vähemalt poolteist aastat enne õppetöö algust. Paljud ülikoolid kasutavad nn. "rolling admissions" süsteemi, so. toimub jooksev vastuvõtt ja avaldused vaadatakse läbi nende saabumisel. "Rolling admissions" puhul on dokumentide varasem saatmine kasulik, kuna see näitab sisseastuja entusiasmi antud ülikooli ja programmi suhtes. Samuti annab see vastuvõtukomisjonile rohkem aega süveneda ja hinnata avalduse subjektiivseid komponente. Tavaliselt jäävad varased tegutsejad ehk "early birds" ülikooli nimekirjast välja vaid juhtudel, kui nad ei vasta institutsiooni poolt sisseastujatele esitatud miinimumnõuetele.
Informatsiooni kogumise käigus (kui koolid on juba välja valitud) peaks esimeseks sammuks olema kiri teaduskonna või õppetooli juhile (eriti kui soovitakse taotleda assistantship'i), milles peaks tutvustama pikemalt ja detailsemalt eelnevat teadustööd ja seda teemaderingi, millega soovitakse tegeleda.
Reeglina on kogu informatsioon, mida üliõpilane sisseastumisel vajab üleval ülikoolide kodulehtedel.
Peamised nõuded USAs magistri- ja doktoriõppesse kandideerimisel on:
-
tugev akadeemiline taust;
-
tõendatud inglise keele oskus;
-
ühe või enama standardiseeritud sisseastumistesti tulemus.
Avaldus. Kuna ülikooli astumisel kandideerivad dokumendid (st. paberid), peab avaldus olema väga hästi täidetud.
Application Fee. Peaaegu kõik ülikoolid võtavad avalduste läbivaatamise eest raha, et katta sellega kaasnevaid kulutusi. Enamik ülikoolie eeldavad maksmist krediitkaardiga.
Transcripts on dokument, mis sisaldab infot Sinu eelneva haridustee kohta: ainete nimekirja, mida õppisid bakalaureuseõppes, millal Sa neid aineid võtsid ning hinded, mida iga aine eest saanud oled. Nagu küsitud, saada oma diplomite kinnitatud koopiad, ametlikult kinnitatud info oma kraadide ja ametinimetuste kohta ja koopiad Sinu kodumaal läbiviidud lõpueksamite ametlikest tulemustest. Ära saada originaaldokumente, sest tavaliselt neid ei tagastata. Koopiaid saab kinnitada kooli ametliku pitseriga või vastavate ametnike poolt, kellel on selleks ametlikud volitused.
Standardiseeritud testid. GMAT, GRE, LSAT, ja TOEFL testide kohta loe lähemalt Testide peatükis. GRE, GMAT, TOEFL, IELTS või teistele testidele registreerimisel peaksid Sa teadma,missugustesse ülikoolidesse kandideerid. Lastes oma testide tulemused juba testimisperioodil ülikooli saata, säästad aega ja raha, kui tellides tulemuste saatmise hiljem. Kui on võimalik, lisa oma kandideerimisavaldusele koopia testitulemuste raportitest. Sellisel juhul on vastuvõtuosakonna töötajatel lihtsam ühitada saabunud ametlikud testitulemused Sinu kandideerimisavaldusega ja, mõnes kõrgkoolis, alustada kandideerimisdokumentide läbivaatamist enne ametlike tulemuste saabumist.
Personal Statement või Statement of Purpose. Peaaegu kõik ülikoolid nõuavad avalduse ühe osana esseed. Essee annab ülikoolile võimaluse saada kandidaadi ja tema eesmärkide kohta täiendavat informatsiooni. Essee on avalduse väga oluline osa ja selle peaks kirjutama nii hästi kui võimalik. Essees peaks kandidaat väljendama oma ideesid, eesmärke ja seniseid kogemusi. Soovitame enne essee kirjutamist järele mõelda ja selgusele jõuda, mida tegelikult essee küsimus tähendab.
Vastuvõtuosakondadel on esseedele omad ootused:
-
motivatsioon ja pühendumus oma erialale;
-
oma ideede kirjaliku väljendamise oskus;
-
peamiste huvide väljendamist essees;
-
hariduslik taust;
-
lühi- ja pikaajalised eesmärgid;
-
põhjused, miks on just see ülikool välja valitud.
Soovituskirjad. Tavaliselt nõutakse kahte soovituskirja. Soovituskirjade tähtsust ei saa alahinnata, seepärast peab nende kirjutaja kandidaati hästi tundma. Tavaliselt on soovitajateks juhendavad õppejõud ja/või tööandjad. Soovituskirjad saadab ülikooli vastuvõtuosakonnale üldiselt soovitaja. Ümbrikud saadab tavaliselt ülikool koos avaldusega. Soovituskirjad peavad olema "strictly confidential", st. ümbrikule kirjutab soovitaja oma allkirja, näitamaks, et ümbrikut ei ole avatud.
Financial Statement. Suurem osa ülikoolidest lisavad avaldusele ka vormi Declaration and Certification of Finances. Selle dokumendiga tõendatakse vajalike summade olemasolu. Koolid teevad selle põhjal järelduse, kas üliõpilasel on piisavalt raha, et katta vähemalt esimese õppeaasta kulud. Kõik DCF-il näidatud summad peavad olema dokumentaalselt tõestatud.