Projektid | Edulood | Koostöö

Eesti ettevõte leidis TalTechi teadlaste abil mullikilele loodusliku alternatiivi

Äsja toimus Pariisis tuntud pakendimess Luxepack, kus Eesti ettevõte RAIKU võitis oma uuendusliku pakendimaterjaliga peaauhinna Green Packaging Award. Maailmakuulsate brändide hulgas leidus kümneid piloteerimishuvilisi, kes soovivad mullikile asemel edaspidi kasutada saadetiste kaitsmiseks RAIKU pakketäitematerjali – täpsemalt puidust vedrusid, kangaid ja matte. 

Miks on uuenduslik materjal hädavajalik ning mille poolest on see TalTechi teadlaste abiga loodud toode eriline, räägib Tartu kolledži tööstusökoloogia magistrant – RAIKU kaasasutaja Karl Pärtel.  

Kuidas ja miks tekkis idee hakata looma uut pakkematerjali? 

See suurepärane idee tekkis RAIKU kaasasutajal Rain Randsbergil, kui ta analüüsis pakendisektori tekitatud tohutut jalajälge. Ideest on saanud nüüdseks teostus – teeme uuenduslikke puidust vedrusid, kangaid ja matte, mida saab kasutada saadetistes mullikile asemel pehmendusena ning me ei kasuta tootmisprotsessis ühtegi kemikaali, mis tähendab, et toode, kuhu iganes ta ka ei satu, on keskkonnale päriselt ohutu.

Täielikult ehk 100 protsenti komposteeruv materjal on väga vajalik, et lahendada pakendisektori oluline probleem – igal aastal tekib ainuüksi Euroopas kümnetes miljonites tonnides pakendijäätmeid, mida ei taaskäidelda. Selle mure lahendamisel on Euroopa Liidul väga madalad eesmärgid, näiteks 2030. aastaks on eesmärk taaskäidelda 70 protsenti ehk alla kolmveerandi pakendimaterjale (praegu on see näitaja 63 protsenti). See tähendab, et strateegia kohaselt aktsepteeritakse tohutut pakendisaastet ka järgnevate kümnendite lõikes. Meie meelest on probleemiks nii madal taaskäitlus kui ka komposiitmaterjalid, kus kasutatakse kümneid kemikaale, sh nii ühekordsed plastid kui ka paber ja papp. Paberi tootmine nõuab tohutult ressursse, kuid paraku on see peamine pakkematerjal – umbes 50 protsenti turust. 

RAIKU üks peamine keskkonnaalane eelis on ohutu toode pärast oma eluiga, ükskõik, kas see jõuab loodusesse, prügimäele või põletusse. Tegemist on sisuliselt tavalise keemiliselt töötlemata puiduga, mille loodus saab ise ringlusesse võtta. Olulise kohana iseloomustab meie tootmisprotsessi ka ülimadal ressursikasutus võrreldes alternatiivsete materjalidega – suudame puidule anda kuni 20 korda enam mahtu, meil läheb vaja murdosa vett ja energiat võrreldes paberitööstusega ning kokkuvõttes on meil vähemalt 10 korda väiksem CO2 jalajälg. Kui meil kulub mitu korda vähem puitu sama ühiku pakendimaterjali tootmiseks, säästame metsa. Suudame väärindada puitu maksimaalselt ning oleme ka selle näitaja poolest kordades kõrgemal kohal kui keskmine Eesti puidutööstus.

Klientidele saame lisaks väikesele jalajäljele pakkuda ka pakendimaterjali väga head kaitseomadust tänu selle vedrustruktuurile. Vedru on meile tuttav näiteks autode amortisatsioonis või madratsites, kus selle eesmärk on pehmendada lööki. Siiani on RAIKU pakendimaterjalile tulnud turult väga hea tagasiside. Näiteks ühel kliendil möödus tänu RAIKUle esimene kiire Black Friday nii, et ükski teele pandud toode ei läinud katki. Luksuskaupade sektor on toonud välja ka meie toodete ilusa väljanägemise, seega pakub RAIKU lisandväärtust ka siis, kui lõpptarbija kätte saadud paki avab.

Kas saate avaldada mõned ettevõtted, kus RAIKU pakendeid juba kasutatakse?

Praegu on meil esmased koostööd käimas Eesti, Soome, Rootsi ja ka mõnede teiste riikide ettevõtetega. Välja saan tuua näiteks Tilk! biokosmeetika, Soil of Beauty, Fibenol, Ökopood, Circulate8. Tegelikult on kümneid ettevõtteid, kes ootavad, et saaksime tootmismahtu suurendada ning neile pehmendusmaterjali tarnida. Äsja toimus Pariisis tuntud pakendimess Luxepack, kus võitsime peaauhinna Green Packaging Award ning saime kümneid piloteerimishuvilisi maailmakuulsatelt brändidelt. See tähendab, et oleme nüüdseks põhjalikult näinud, et meie tooted on turul väga innovaatilised ning nende vastu on väga suur huvi rahvusvahelises mastaabis. Peamine pudelikael ongi praegu tootmismahu suurendamine ning arendustsükli kiire läbimine, kuid see on paratamatu, kui hakkad uut tööstustehnoloogiat arendama nullist.

Miks kaasasite uue pakendimaterjali arendustöösse TalTechi teadlased?

TalTech on ideaalne arenduspartner – sisuliselt kogu RAIKU meeskond on TalTechi haridusega ning see ülikool on korduvalt ennast tõestanud kui tugev platvorm kompetentside kaasamiseks ja erinevate arendusprotsesside toetamiseks. Meie koostöö algas pea samal hetkel kui ettevõtte lõime – TalTech toetas meid prototüüpide osade valmistamisega ning eraldi märkimist vajab ka Puidulabor, mis on projektis olnud ülimalt kasulik puidu-uuringute ja toormaterjali valmistamisega. 

Projekti juures oli abiks ka Tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE. Millist abi neilt saite?

Meil on vaja kiiret ja automatiseeritud mahutootmist. AIRE projektidega olemegi saanud kaasata TalTechi teadlased oma arendustöösse – meie AIRE projektid keskenduvad nii masinnägemise kui ka robootika kaasamisse tootmisprotsessidesse. Tegemist on väga oluliste arendusküsimuste lahendamisega ning AIRE abiga saame kaasata kompetentse, millele meil varem ligipääsu ei olnud. 

Oleme nii AIRE meeskonnale kui ka TalTechile väga tänulikud ning soovime õhutada ka teisi tööstusettevõtteid nende programmides osalema, olenemata organisatsiooni või projekti suurusest. Arendustegevust on võimalik rahastada AIRE abiga – see vähendab oluliselt riske ettevõttele ning lubab innovatsiooniga tegeleda kaasates väliseid eksperte. Polegi ühtegi vastuargumenti, miks sellele abile mitte kandideerida!

Eestis loodud kiirvoldikvärav on Euroopa moodsaim omataoline

Liug- ja tiibväravad pole sugugi haruldased ning tehtud ka voltivaid tiibväravaid, kuid 20-aastasele kogemusele tuginedes ja kaasates TalTechi insenere sai väravatootja Sungate mõne aja eest valmis Euroopa ühe moodsama omataolise – täpsemalt kiirvoldikvärava. 

Sungate’i tegevjuht Karl Zdanovits ütleb, et tootearenduse kandev idee oli valmistada oma klassi parim toode, kaasates parimaid Eesti insenere, kasutades premium-materjale ja komponente. Samuti parimaid saadaolevaid ajamisüsteeme ja ohutusseadmeid.

Zdanovits märgib, et TalTechi inseneri Maarjus Kirsi ja tema kolleegide jäägitu pühendumine tootearendusprotsessi kestel oli imetlusväärne. “Värav on disainitud taluma tulevikus järjest suurenevaid tuulekoormusi. Samuti on värava pikk eluiga keskkonnasäästlik. Värava elueaks oleme arvestanud 15–20 aastat,” toob Zdanovits välja.

Kiirvoldikvärava arendamise algusest rääkides avaldab Maarjus Kirs, et Sungate on eri tüüpi väravatega tegelenud Eesti turul juba kakskümmend aastat. “Neil on suurepärane ülevaade turul olevatest ja pakutavatest  väravatest, nende plussidest ja miinustest ning Sungate’i spetsialistid leidsid, et üheskoos oleme suutelised välja töötama väga hea toote,” sõnab ta.

Miks on vaja kiirvoldikväravat?

Maarjus Kirs sõnab, et nii nagu iga toote puhul, käib ka väravate puhul pidev tootearendus – ikka ja jälle püütakse leida uusi võimalusi, kuidas muuta toode kliendile atraktiivsemaks. See tähendab näiteks  muuta toode oma põhifunktsiooni täitmisel veelgi töökindlamaks ja ohutumaks ning lisada juurde funktsioone, mis teeksid kliendi elu mugavamaks. 

Ettevõtte seisukohalt on muidugi oluline laiendada oma tooteportfelli ja kuna antud toode sobib kasutamiseks nii avaliku sektori segmenti kui ka erasektorisse, siis tundus kiirvoldikvärav olevat väärt täiendus teiste toodete juurde.

Kasutajate seisukohast tuleneb kõige suurem pluss Kirsi sõnul olevat värava töökiirus. Kiirvoldikvärav, nagu nimigi ütleb, suudab avaneda ja sulguda väga kiiresti. Näitena toob Kirs välja, et 6-meetrise avaga värav avaneb täielikult 8 sekundiga, samasuguse mõõduga liugväravad avanevad üldjuhul kusagil 30–40 sekundi kestel. Seega on võit suur. 

Vähem tähtis ei ole kasutaja jaoks muidugi ka värava turvalisus. Konkreetse toote puhul on kasutamisohutusele erilist tähelepanu pööratud tundlikke ohutuspampereid ning fotosilmasid kasutades. 

Keskkonnamõjust kõneldes toob Kirs aga näite, et kui avaneva värava taga ei ole vaja töötava mootoriga autoga pikalt oodata, siis sellel on kindlasti oma väike positiivne mõju ka keskkonnale.

Kirs viitab veel, et lisaks kiirusele toimetab uus voldikvärav oma tööoperatsioonis “kompaktselt”. Näiteks kui tavaline tiibvärav avaneb, siis avanemise raadiuseks on tiiva pikkus, Voldikvärav voldib ennast avanemise protsessi ajal aga juba kokku ja avanemise raadius on poole väiksem. 

See tähendab seda, et sõiduk on võimalik väravale palju lähemale parkida ja ei ole vaja karta, et värava ja auto teed värava avanemise või sulgemise ajal ristuksid. Liugvärava puhul avanemisraadiust küll ei ole, aga siiski on vaja leida ruum, kuhu see avanemisel juhtida ning kahe hoone vahel seina ääres (risti seinaga) ei saa liugväravat näiteks üldse kasutada.

Teadlaselegi uus ja huvitav

Maarjus Kirs kinnitab, et iga projekt on teadlasele või insenerile alati omamoodi uus ja huvitav, sest see õpetab ja avardab silmaringi. 

Et uus asi saaks juba olemasolevast asjast paremini tehtud, tuleb eksisteeriv asi “pulkadeks” lahti võtta ja püüda mõista, miks on tehtud nii ja kas kuidagi teistmoodi oleks kasulikum. 

“Kiirvoldikvärava projekt andis päris hea ülevaate, mis väravate maailmas toimub ja missugustele nüanssidele seal eriti tähelepanu pööratakse,” lausub Kirs. Ta lisab, et omandatud teadmised tulevad kasuks kindlasti järgmiste projektide juures ning rikastavad samuti tudengitele loengutes edasi antava info ja materjali sisu.

“Kiirvoldikvärav tootena iseenesest ei ole ju keeruline, kuid seda tüüpi toodete puhul, mille kohta sa tead, et selle üle on juba enne sind maailmas pead murdnud sajad insenerid, on kõige keerulisem leida viis, kuidas juba võimalikult lihtsaks ja töökindlaks tehtud toodet kuidagi veel paremaks teha,” avaldab Kirs, kelle sõnul eeldab see konkreetse valdkonna väga head tundmist. Samuti teadmist, missugused on olemasolevate toodete tugevad ja nõrgad küljed. 

“Tahan kiita ka Sungate’i spetsialiste, kellel oli konkreetne ülevaade olemas ja kes väga professionaalselt mõtlesid kogu protsessi vältel kaasa, et lõpptulemus tuleks parim,” rõhutab Kirs hea koostöö olulisust tööprotsessi jooksul.

TalTechi professor Eduard Petlenkov: kõige puhtam on energia, mida ei pea tootma

TalTechi lõputööst sai alguse maailma tipptasemel hoonete energiatõhus lahendus R8 Jenny – digitaalne operaator, mida kasutatakse nüüdseks juba üle kahel miljonil ruutmeetril üle Euroopa. 

TalTechi energiahaldur Janar Küla, professor Eduard Petlenkov ning R8 asutaja Siim Täkker räägivad, kuidas uudne toode loodi ja mismoodi aitab see lahendada globaalseid probleeme. 

Suur energiakulu

Kinnisvarasektor tekitab ligi 40 protsenti maailma CO2 heitmetest. Eesti hooned tarbivad keskmiselt 53 protsenti Eesti energiakuludest ning see on Euroopa keskmisest ligi 15 protsendi võrra suurem. CO2 jalajälje vähendamiseks peame leidma nii kodumaal kui kogu maailmas lahendusi, kuidas energiatarbimist vähendada. 

Seda raskendab aga R8 asutaja Siim Täkkeri sõnul asjaolu, et kinnisvaraomanikud ja haldusjuhid ei soovi väga kiireid muudatusi, sest nende elluviimine on üldiselt mahukas ja kulukas protsess: “See on väga konservatiivne, aga suure mõjuga sektor – hooneid planeeritakse ja ehitatakse aastaid ja lõpuks hallatakse ning hooldatakse veel aastakümneid. Kinnisvara sektor toimetab IT sektoriga võrreldes hoopis teises tempos,” selgitab ta. 

Seetõttu on vaja luua just selliseid lahendusi, mida saaksid kinnisvarahaldajad mugavalt ja kiirelt kasutusele võtta lühikese tasuvusega. “Tänapäevastes digitaliseeritud hoonetes on palju sisekliima, tehnosüsteemide, energitarbimise, hoolduse ja haldusega seotud andmeid, mille potentsiaali ei ole täies ulatuses rakendatud,” räägib Täkker. “Meie ettevõtte eesmärk on need andmed tehisintellekti abil automatiseeritud kujul ära kasutada ja nii klientidele väärtust pakkuda.” 

R8 Jenny aitab energiatarbimist planeerida

Ühe uudse lahendusena valmiski R8 ja TalTechi koostööl R8 Jenny – digitaalne operaator, mis aitab lahendada nii globaalseid probleeme (liiga suur CO2 tase ja energiakriis) kui ka firmatasandi väljakutseid, nagu ettevõtete (energia)kulude vähendamine ning seeläbi ka tulude suurendamine. 

Seni on olnud selliste energiatarbimise süsteemi haldamine ja efektiivne juhtimine andmepõhiselt paras väljakutse, mille R8 Jenny ära lahendas. “Nüüd saavad inimesed tegeleda targemate asjadega kui süsteemi kontrollida ja seal väikeseid parandusi teha – sellega saab hakkama tehisintellekt,” ütleb Petlenkov. 

R8 Jenny suudab ennustada ja planeerida ette hoone järgmise päeva energia tarbimist. See info jõuab ka energiamüüjateni – nii ei pea nad tellima juurde energiat, mida lõppkokkuvõttes ei tarbitagi. “Kõige puhtam on ikkagi see energia, mida ei toodeta,” ütleb TalTechi professor Petlenkov, ning R8 Jennyga saabki energiat vähem toota ning seeläbi CO2 jalajälge vähendada. 

Suur kokkuhoid

TalTechi energiahaldur Janar Küla taust on elektroenergeetikas ja energiakaubanduses ning esimest korda puutus ta R8ga kokku, kui töötas energiateenusettevõttes: “Selles valdkonnas käis juba siis selline uudne toode läbi, see oli mõned aastad tagasi. Tol hetkel lahendus veel nii laialt levinud ei olnud. Kui ma TalTechi energiahalduriks tulin, siis tekkis võimalus antud toode hankida. Tegime eeltööd, pidasime põhjalikud läbirääkimised, sõlmisime lepingud ja nüüdseks on teenus juba üle aasta kolmes TalTechi hoones kasutusel olnud,” kirjeldab Küla. 

Selle ajaga on säästetud üksjagu ressursse. Eelmise aasta märtsikuust kuni selle aasta veebruarini suudeti tänu uuele tehnoloogiale säästa, elektri pealt 4,9%; 65 MWh ning kütte pealt  23%; 435 MWh. Kui teenustasud maha lahutada, siis oli puhas võit üle 40 000 euro.

Tänaseks kasutavad R8 Jenny lahendust juba suured rahvusvahelised kontsernid nii Eestis kui Euroopas. Näiteks sellel aastal laiendati tarkvara kasutust kõigile  Ülemiste City linnaku hoonetele Eestis ning Euroopas on lahendus kasutusel Portugalist Soomeni ühtekokku üle 2,2 miljonil ruutmeetril hoonetes.

Mis edasi?

Siim Täkker toob välja, et tänaseks on R8 maailmas tipptasemel, nüüd on plaanis taset ikkagi edasi viia ja tehisintellekti arendada vastavalt klientide soovidele ja praegustele ning tulevastele väljakutsetele maailmas. TalTechi teadlastel on edaspidi plaanis töötada välja algoritmid, millega saaks parandada ka hoonete energiamärgiseid ilma, et neid peaks renoveerima ja suuri summasid välja käima. “See on üks esimesi samme, mis tasub kohe ära ilma raha kulutamata,” ütleb Petlenkov. “Praegu tegeleme andmete analüüsimisega, et saada teada, kuivõrd palju tehisintellekt hoone energiakulusid reguleerida saab.”

Petlenkov toob siinkohal võrdluse autode arendusega: “Mäletan, kui enda esimese auto ostsin 20 aastat tagasi, siis oli normaalne, et kütusekulu saja kilomeetri kohta oli kümme liitrit. Nüüd on see oluliselt vähem. Sama on ka hoonetega – need saavad tarbida oluliselt vähem energiat kui oskaksime mõelda.” 

Praegu on teadus sinnapoole teel, kuid veel ollakse selles staadiumis, et kokkuhoid on väike ning inimestel tuleb tehnikale kaasa aidata. Seetõttu tulebki teadustööd jätkata ja loota, et lähitulevikus suudetakse luua lahendus, millega heitgaaside jalajälge veelgi efektiivsemalt vähendada. 

COVID-19 andis TalTechi teadlastele tõuke väga olulise teenuse loomiseks

Et ühest inforuumist saaks osa võimalikult paljud inimesed, on Eesti Rahvusringhäälingus (ERR) juba pisut üle aasta kasutatud automaatsubtiitreid, mis võimaldavad päevakajalisi saateid jälgida paremini näiteks vaegkuuljatel ja ka neil, kes soovivad lisaks helile saada tuge subtiitritena esitatud tekstist.

Automaatsubtiitrid said esmalt ETV otsesaated “Terevisioon”, “Aktuaalne kaamera”, “Ringvaade”, “Esimene stuudio” ja “UV Faktor” ning “Ukraina stuudio”. 

Projekt valmis ERR-i, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös ning põhineb tehnikaülikoolis loodud lahendusel nimega Kiirkirjutaja.

Vajadus oli olemas juba ammu

Tehnikaülikooli poolt koordineeris Kiirkirjutaja projekti Tarkvarateaduste instituudi keeletehnoloogia laboratooriumi juhataja, kaasprofessor tenuuris Tanel Alumäe. 

Alumäe sõnul olid vaegkuuljad juba aastaid rääkinud sellest, et televisiooni otsesaadetel võiksid olla subtiitrid. Tänu eesti keele kõnetuvastuse kiirele arengule viimase aastakümne jooksul tundus teadlastele lõpuks, et idee on saanud küpseks ja täiesti tehtav. Üllataval kombel andis Kiirkirjutaja sünnile Alumäe sõnul tõuke ka COVID-19. 

“Pandeemia tõttu muutus väga oluliseks info operatiivne edasiandmine kogu elanikkonnale ning erakorralisi uudistesaateid ja pressikonverentse toimus kohati iga päev. Seoses sellega leidis riik erakorralisi vahendeid, et seda projekti toetada,” selgitab Alumäe. 

ERR-i juhatuse liige Urmas Oru põhjendas möödunud aastal, et rahvusringhäälingu vastutus ja soov on ühendada ühtsesse info- ja aruteluruumi võimalikult palju Eesti inimesi. Ta selgitas, et ERR-is on aasta-aastalt suurendatud nende saadete hulka, mis on varustatud subtiitritega vaegkuuljate tarbeks, ent seda oli võimalik pakkuda üksnes ettesalvestatud saadete või korduste puhul.

“Automaatsubtiitrid on suur hüpe selles, et ka päevakajaline info jõuaks vaegkuuljateni võimalikult operatiivselt. Praegune pingeline rahvusvaheline olukord ja viimased kaks muutlikku aastat kinnitavad seda vajadust veelgi,” ütles Oru.

Sihipärane töö laboris

Alumäe avaldab, et Kiirkirjutaja põhineb suuresti sihipärasel tööl, mida keeletehnoloogia laboris umbes viimased 20 aastat tehtud on. Tehisaru loomisel on toetutud näiteks täisautomaatsele transkribeerimisele, mis on kõigile huvilistele kättesaadav tekstiks.ee veebi kaudu.

Kiirkirjutaja sisaldab lisaks kõnetuvastusele palju teisi tehnoloogilisi komponente. 

• Kõne/mittekõne detekteerimine (mudel, mis ütleb, kas keegi parasjagu kõneleb või on tegemist näiteks hoopis taustamüraga).
• Eesti keele detektor (otsustab, kas parasjagu kõneldakse eesti keeles või mõnes muus keeles).
• Kõnelejavahetuse detekteerija.
• Kirjavahemärgistaja. 

Suurema osa nende komponentidega olid TalTechi teadlased Alumäe sõnul juba varem kokku puutunud, aga pisut keeruline oli need töökindlalt toimima saada reaalajarežiimis. 

Arvatust keerulisemaks osutus ka näiteks eesti keele detektori arendus. Seda komponenti on vaja selleks, et eestikeelseid subtiitreid ei genereeritaks võõrkeelsele kõnele. Alumäe sõnul selgus, et detektor töötab üldiselt väga hästi n-ö tavalise kõne puhul, aga eksib tihti aktsendiga kõne puhul, mida näiteks uudistesaadetes esineb suhteliselt tihti. 

Nii juhtuski näiteks, et eesti spordireporteri ingliskeelsed küsimused klassifitseeriti tihti eestikeelseks kõneks ja vene aktsendiga eestikeelne kõne mitte-eestikeelseks kõneks. 

“Õnneks oli meie laboris just äsja valmis saanud eesti keele aktsendikorpus, mille abil saime vastavaid mudeleid paremaks tuunida,” avaldab Alumäe, kuidas probleemile lahendus leiti. 

Kulude kokkuhoiu tõttu tuli vältida varikõnelejat

Alumäe viitab, et Euroopas on kõnetuvastusel põhinevaid subtitreerimissüsteeme tegelikult juba pikalt tarvitatud, kuid tavaliselt kasutatakse neis nn varikõnelejat ehk treenitud  spetsialisti, kes kõik eetris kõlava oma sõnadega uuesti ette loeb ja vajadusel laused ka pisut ümber formuleerib. 

See teeb kõnetuvastussüsteemi ülesande lihtsamaks, kuna nii saab vältida taustamüra ja väga spontaanset kõnet, mis on tavaliselt kõnetuvastusvigade allikaks. 

Kiirkirjutaja projekti juures aga sooviti kulude kokkuhoiu eesmärgil varikõneleja vajadust vältida, isegi kui see tekitab teatud olukordades vigu subtiitrites. Ka vaegkuuljad, kes said projekti juures sõna sekka öelda, rõhutasid Alumäe kinnitusel, et parem vigased subtiitrid, kui üldse mitte midagi.

Teine põhiline erinevus olemasolevatest süsteemidest on see, et Kiirkirjutaja põhineb ainult vabal tarkvaral ning on kõigile tasuta kasutamiseks. 

Ülitähtis teenus

Alumäe ütleb, et hiljuti tehti kvalitatiivne uuring vaegkuuljatega, mis näitas, et sellele sihtgrupile on Kiirkirjutaja genereeritud subtiitrid ülioluline teenus, mida kasutatakse igapäevaselt. 

Vaegkuuljad rõhutasid, et tänu subtiitritele saavad nad näiteks koos perega televiisorit vaadata, ilma et teleka heli peaks teisi häirivalt valjuks keerama – see  võimalus aitab neil endid paremini ühiskonna osana tunda. 

“Ka paljud mitte-vaegkuujad kasutavad Kiirkirjutaja subtiitreid, näiteks kui taustal esineb majapidamismüra või teiste inimeste kõne,” toob Alumäe välja veel ühe subtiitrite kasutussuuna.

Praegu kasutatakse Kiirkirjutajat ETV-s enamusele eestikeelsetele otsesaadetele subtiitrite loomiseks, samuti Riigikogu Youtube’i ülekannetes. Kiirkirjutaja integreerimisega tegeleb ka Kanal 2, ning selle vastu on huvi tundnud mitmed ettevõtted, kus tegeletakse pressikonverentside või teiste online-ülekannete tootmisega.

Küsimusele, kas Kiirkirjutaja on valmis või on see nagu Tallinna linn ja ei saa kunagi valmis, vastab Alumäe, et Kiirkirjutaja on aktiivses edasiarenduses. 

“Praegu tegeleme uue kõnetuvastusmudeli integreerimisega, mis vähendab vigu umbes ühe kolmandiku võrra ning lisaks parandab hüppeliselt kirjavahemärgistamise kvaliteeti ja sellega ka subtiitrite loetavust,” avaldab ta.

TalTechi teadlaste loodud tehisintellektsüsteem muudab laokaupade liigutamise lihtsamaks, efektiivsemaks ja turvalisemaks

TalTechi teadlased arendavad nutikat süsteemi, mis suudab tulevikus ladude juhtimise täielikult automaatseks ning teeb seeläbi elu kergemaks.

TalTechi Tarkvarateaduse instituudi arendusjuht Juhan-Peep Ernits selgitas Geeniusele, et 2021. aasta lõpus kuulis lehtmetallist tooteid valmistav AS Valdek AIRE (AI & Robotics Estonia) pakutavatest võimalustest tööstusettevõtete digitaliseerimisel ja peagi oli positiivne rahastusotsus demoprojektis osalemiseks käes.

Et mõista täpsemalt, mis probleemiga tegeletakse, soovitab Viljar Valdek, AS Valdeku arendusjuht, vaadata tootmist ettevõtja vaatvinklist. Tootmine on keerukas kombinatsioon mitmesugustest operatsioonidest ja protsessidest, mis peavad toote valmimiseks toimuma järjekorras. 

Tegemist on klassikalise optimeerimisülesandega: kuidas etteantud tootmisressursside- ja töötajatega toota võimalikult palju vajalikke tooteid, et investeeringud tasuks end ära. Oluliseks küsimuseks on, kus on pudelikael, mis piirab suuremat läbilaskevõimet saavutamast. Kuna toote tootmiseks tuleb täita mitmeid operatsioone, siis ideaalis peaks kõik operatsioonid järjestama nii, et nende vahel poleks viivitusi. Et olla tulevikus edukas peab tootmine olema maksimaalselt paindlik ja automatiseeritud/digitaliseeritud.

Kui vaadelda lähemalt protsesse ja nendevahelist viivitust, siis protsessid ise saavad  järjest rohkem automatiseeritud – see tähendab, et ka tootmistsüklite pikkused vähenevad. Pudelikael liigub nüüd edasi protsesside vahelisele ajale. Kui protsess ise võtab oluliselt vähem aega kui toodete liigutamine ühest protsessist teise ning selle juures on veel vaja alused registreerida ning markeerida, siis ei ole probleem enam operatsiooni efektiivsemaks muutmises, vaid selles, kuidas tooteid protsesside vahel kiiremini liigutada ehk tootmisesisene logistika. Selliseid näiteid on AS Valdekus mitmeid.

Praegu turul pakutavad lahendused on liiga jäigad ning ekspluatatsioonikulud kõrged. Esialgsed katsetused, mis viidi läbi AS Valdekus, olid  Viljar Valdeku sõnul väga edukad ja andsid selge veendumuse, et kaameratepõhine automaattuvastus on parim viis, kuidas aluste jälgimise probleemi tootmise siseselt lahendada. Saavutamaks eesmärki on vaja tegeleda kahe peamise komponendiga: kaameratepõhine automaattuvastus/-jälgimissüsteem ning platvorm, kus see rakendus toimiks, ehk sidustatus reaalsete toodete ning operatsioonidega. Viimasega tegeleb AS Valdek. Hilisemas etapis saame sisendinfo saata juba automaattõsteseadmetele, mis füüsilised toimingud automaatselt ellu viivad.

TalTechist tegelevad projektiga tarkvarateaduse instituudi teadlased Juhan-Peep Ernits, Gert Kanter ja Vahur Kotkas koostöös informaatika bakalaureuse- ja magistrikava tudengitega. Nad on loomas nutikat jälgimissüsteemi, mis seiraks erinevates tootmisfaasides olevate toodete ja komponentide asukohti ettevõtte ladustamispindadel. 

Süsteem luuakse ettevõttele Valdek AS, et jälgida kaubaalustel ladustatud tooteid 2–3 meetri täpsusega, neid tuvastada ja tegelike töölehtedega seostada. 

Projekt sai alguse eeluuringust, mille tegi Ivar Vipper TalTechis oma informaatika magistritöö jaoks. Vipper uuris oma töös AS Valdek kogemustest lähtuvalt, kuidas saaks objektituvastuse abil jälgida kaupade liikumist laos. Ta lõi esialgse laoliikumiste jälgimise mudeli, mis sai aluseks esimesele demoprojektile. 

“Tänu sellele tööle avanes meil võimalus lahendust AIRE projekti käigus edasi arendada. Lõime lahenduse automaatseks lao kaardistamiseks ning suurendasime jälgimiseks kasutatava tehisintellekti lahenduse täpsust,” nentis Ernits. 

Palju tööd veel ees ootamas

Süsteem valmib mitmes etapis: esimeses valmib lao automaatse kaardistamise lahendus – nutitelefoniga tehtud piltidest saab luua laost kaardi ning kalibreerida automaatselt lao jälgimiseks kasutatavad kaamerad. 

Järgmises faasis on plaanis jälgimissüsteem reaalses keskkonnas läbi testida, et oleks põhjendatud ettevõtte lao ja tootmise juhtimiseks kasutatava tarkvara integreerimine laojälgimisüsteemiga. Kui see õnnestub, siis on võimalik juba edasi minna robotkahveltõstukite kasutamise katsetamisele. 

Kuna Tehisintellekti- ja robootikakeskus AIRE sai Euroopa Komisjonilt rahastuse kolmeks aastaks, mida tulemuste saavutamisel pikendatakse seitsmele aastale, saab demoprojekte teha mitmes järgus. Praeguse projekti siht on laost digitaalse kaksiku loomine ja automaatselt ajakohasena hoidmine, mille abil saab täpse ettekujutuse toodete paiknemisest laopindadel ja tagatakse ohutus inimeste ja robotite koostoimimiseks. 

Kaugem eesmärk on ühendada süsteem robotkahveltõstukitega. “Täna on turul olemas juba sellised kahveltõstukid, mis sõidavad mööda ladu ringi ilma, et inimene peaks roolis olema,” märkis Ernits.

 “Meie välja töötatud lahendus muudaks robotkahveltõstukite kasutamise ühest küljest turvalisemaks, aga teisest küljest ka lihtsamaks.” Pikas perspektiivis aitab see tõsta ka tootmisettevõtete ladude efektiivsust, sest tooteid saaks ümber paigutada öösiti ning teha teatud operatsioonid täielikult automaatseks. 

Vähem käsitööd

Seejuures ongi oluline, et inimesele jääks võimalikult vähe käsitööd. “Kõige hullem asi, mida saame automaatsete süsteemidega teha, on see, et inimesele tekib hoopis tööd juurde – näiteks peab keegi pidevalt kontrollima, et automaatsüsteemis oleksid õiged andmed,” sõnas Ernits. 

“Praegu oleme saanud kinnitust, et meie loodud tehnoloogia on põhimõtteliselt kasutatav, aga selleks, et süsteem päriselt kasutusele võtta, on vaja teha ettevõttesiseseid arendusi,” lisas ta. 

Nüüdseks on projekti esimene etapp läbitud. Kui kõik läheb hästi, siis saavad kahe järgneva etapi käigus tehtud ka ettevõttesisesed arendused ning tehisintellektil töötav süsteem leiab peagi reaalset kasutust. 

Mugavam elu kõigile: Eestis arendatud tehnoloogia aitab luua teid, mis ei lõhu autot

Eesti maanteede kehv seisukord ja kvaliteet on aastaid olnud autojuhtide ja avalikkuse kriitika sihtmärgiks. Naljaga pooleks on levimas lausa seisukoht, et meie auklikud maanteed ja tänavad ongi see kaua otsitud Eesti Nokia.

Olukorra parandamiseks võtsid tarkvaraettevõte Reach-U ja TalTech ette ühisprojekti, mille lõpptulemusel valminud tehnoloogia aitab paremini jälgida teede seisukorda ning tagab senisest parema teede infrastruktuuri.

Lisaks probleemi lahendamisele kasvas koostööprojektis välja ka täiesti uus ettevõte EyeVi Technologies. Nüüdse EyeVi meeskonna välja töötatud tehisintellekt mängib olulist rolli Euroopa ja Põhja-Ameerika maanteede ja tänavate seisukorra kohta andmete kogumisel ja analüüsimisel ning seda kõike enneolematu täpsuse ja kiirusega. 

Neid andmeid kasutatakse teede remondiprojektide tuvastamiseks ja priotiseerimiseks, mille tulemuseks on lõppkokkuvõttes ohutum, sujuvam ja nauditavam sõit kõigile autojuhtidele.

Miks tehisintellekt?  

Traditsiooniliselt on teeaukude ja -pragude tuvastamine tähendanud sõitu mitme autoga ja aeglasel kiirusel keset muud liiklust. Reach-U aga võttis eesmärgiks luua tehnoloogia, millega varustatud auto saaks teekattedefektide tuvastamiseks vajalikud mõõtmised teha tavapärasel liikumiskiirusel, seega oleks ka efektiivsus varasemaga võrreldes mitu korda suurem.

Tallinna Tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi vanemteadur Andri Riid avaldab, et TalTechi ja Reach-U koostööna käivitus 2018. aastal projekt “Metodoloogia automaatseks teekattedefektide tuvastamiseks” – uuriti võimalust tuvastada teekatte defekte erinevate meetodite, sh tehisintellekti abiga. 

Koostöö jätkus juba mahukamas projektis “Kuluefektiivse ühildatava geodeetilise täpsusega 3D ruumiandmete taristu loomise rakendusuuring”, mida täideti aastatel 2019-2021.

Riid viitab, et traditsiooniliselt on teedefektide kohta kogutud informatsiooni manuaalselt, see tähendab, et ringi sõidab vaatlusauto ja üles kirjutatakse kõik kohatud defektid. Tehnika areng on aga võimaldanud kaardistusprotsessi automatiseerimist. See tähendab, et moodsal ajal teeb pilte teepinnast kaameratega varustatud auto ning kogutud pilte töödeldakse nii, et need kujutavad teepinda. Teekatte defektide tuvastust tehakse siiski üldjuhul käsitsi.

“Selleks on arvuti taga inimesed, kes kerivad kaardistatud teelinti ekraanil edasi ja märgivad ära kõik märgatud teekatte defektid, mida võib olla mitut liiki – näiteks erinevat tüüpi praod, löökaugud, murenemised,” kirjeldab Riid.   

Ta lisab, et viimase kümne aasta jooksul toimunud revolutsioon masinnägemises võimaldab nüüd automatiseerida ka seda töö osa. 

“Tehisintellekt ei ole midagi jäigalt programmeeritut, selle keskmes on konvolutsioonilised närvivõrgud, millega on võimalik pilte ja videosid klassifitseerida, neid segmenteerida ja neilt objekte tuvastada,” selgitab Riid. 

Ta toob välja, et peamine kitsaskoht seejuures on, et närvivõrke ei ole võimalik konstrueerida eos targana – nende tarkus omandatakse närvivõrgu treenimisel annoteeritud näitematerjaliga, nii hakkab närvivõrk defekte piltidelt ära tundma ja kasutajale näitama. Annoteerimine ehk äramärkimine peab olema kvaliteetne ja palju sõltub ka lähtematerjali enda kvaliteedist. 

“Tehisintellekti kaasamine võimaldab teedefekte siiski tuvastada kiiremini ja odavamalt, kui seda suudab inimtööjõud,” kinnitab Riid tehisintellekti tähtsust. 

Teaduskoostöö pakub palju võimalusi

Tallinna Tehnikaülikool pakub ettevõtjatele mitmesuguseid koostöövõimalusi (vaata lähemalt artiklist SIIT) ja muuhulgas saab kaasata ülikooli teadlased tootearendusse. 

Näiteks teedefektide kaardistamise projekti juures tegi TalTech kogu uurimistöö ning tegeles närvivõrkude treenimise ja arendusega. 

Andri Riid toob välja, et TalTechi tööks ei olnud ainuüksi teedefektide tuvastus, vaid ülikooli teadlaste töö hõlmas kogu teede infrastruktuuri ning lähteandmetena kasutati kõiki mobiilse kaardistamise raames kogutavaid meediume – panoraamfotosid, ortofotosid, punktipilvi. 

Tegeleti ka teekatte tüübi klassifitseerimise, teeala segmenteerimise, liiklusmärkide tuvastamise ning punktipilvede segmenteerimisega (mh erinevad objektid nagu maapind, taimestik, ehitused, postid, autod, teepiirded, elektriliinid). 

“Tehisintellektiga saavutatu suhteliselt hea tulemuslikkuse tõttu rakendasime seda algselt planeeritust märksa rohkem,” märgib Riid. 

Nagu mainitud, on tehisintellekti puhul kriitilise tähtsusega treenimismaterjal ja annoteerimisprotsess. “Annoteerimismetoodika, selleks sobilike tööriistade väljatöötamine ja annoteerimise korraldamine oli projekti puhul ilmselt suurimaks proovikiviks. Tehisintellekti rakendamine, eriti just treenimise osa, nõuab ka suuri arvutusvõimsusi,” ütleb Riid. 

Koostööprojekt sai läbi juba ligi 2 aastat tagasi ning Reach-U sellest osakonnast, kes projektiga seotud oli, on nüüdseks saanud kaardistamistehnoloogia ettevõte EyeVi Technologies, mis jätkab tegutsemist samas valdkonnas. Edasi arendatakse autole paigaldatavat kaardistustehnoloogiat, mis tuvastab automaatselt teetähised ning teekatte defektid ja loob isesõitvate autode juhtimiseks vajalikud täpsed kaardid.

Nii aitab teaduskoostööst valminud tehisintellekt endiselt luua mugavamat elu. “Korrasolevad teed, mis ei lõhu autot, parem teede infrastruktuur ning  digitaalkaksikute  ja -kaartide näol sisend ka isesõitvatele autodele,” toob Riid välja kasu meile kõigile. 

5000 taotlust sekundis: TalTech lõi koos Eesti iduettevõttega lahenduse, mis toob riigile raha ja muudab e-poodides ostlemise kiiremaks

Et kodanik ja riik saaksid parimal moel suhelda, tegutsetakse Tallinna Tehnikaülikooli Digiriigi uurimisrühmas avalike teenuste digitaliseerimise nimel. 2019. aastal, kui Euroopa Liit kehtestas käibemaksu deklaratsioonide andmete vahendamise korra, hakkas uurimisrühm koostööd tegema Eurora Solutions OÜ-ga.  

Uurimisrühma liige ja tehnikaülikooli digiriigi kaasprofessor Ingrid Pappel täpsustab, et TalTechi ja Eurora koostöö sai alguse soovist luua lahendus, mis aitaks e-kaubanduse pakkujatel automatiseeritult ostuhetkel arvutada maksusumma, koostaks pärast kauba eest tasumist eeltäidetud tollideklaratsiooni ning edastaks selle digitaalselt sihtriigi tolliametile.  

Pappel kirjeldab, et ühelt poolt sooviti protsess automatiseerida, et lihtsustada selle kulg ja säästa inimeste aega ja tööd, teine ajend oli uus käibemaksukohustuse piirmäära seadus, mis pidi rakenduma 2021. aastast. 

Kuna lahendamist vajas keerukas probleem, mis eeldas tehisintellekti ja andmeanalüüsi sisaldavat algoritmilist lahendust, oli Euroral vaja leida teadusasutus, kes aitaks uurida antud valdkonna keerulist problemaatikat. 

Automatiseerimise vajaduse tõi 130-kordne deklaratsioonide arvu suurenemine

Pappeli sõnul liikus 2016. aastal tehtud uuringu kohaselt umbkaudu 70% e-kaubanduse saadetistest läbi tavapostikanalite, kus käibemaksu ei tasutud 65% saadetiste puhul, mis kokku tähendas riigile umbes 1 miljardi euro suurust käibemaksutulu kaotust. 

Lisaks olid tollaste käibemaksureeglite kohaselt Euroopa Liidust imporditud saadetised täielikult käibemaksust vabastatud, kui nende sisuline väärtus jäi alla  22 euro piiri (määr sõltus iga EL liikmesriigi sätestatud summast, Eestis oli see 22 eurot), mis avas võimaluse pettuseks näiteks kallite esemete allahindamise kaudu impordidokumentides.

Alates 1. juulist 2021 hakkasid kehtima uued EL-i määrused nende probleemide lahendamiseks, aga samas tekkis nõue küsida igalt saadetiselt käibemaksu. Maksu- ja tolliameti (EMTA) 2018. aasta statistika näitel oli sellise muudatuse tulemusena EMTA postisaadetiste tollideklaratsioonide prognoositav tõus 23 000-lt tollideklaratsioonilt 3 miljonile, mis on umbes 130 korda rohkem deklaratsioone.

Samade määruste muutmisega seoses tekkis võimalus saadetiste füüsilise ja fiskaalvoogude eraldamiseks, mis aitas kiirendada tollitöötluse protsessi ja lõi eeldused automatiseerimise potentsiaali ära kasutamiseks läbi IT ja masinõppe meetodite.

Pappel selgitab, et tehisintellekt saab elektroonilise tollideklaratsiooni koostamisel hinnata, kas online-poes kuvatava kauba kirjeldus ja sellele määratud kaubakood vastavad tekstilisele kirjeldusele. Kui vastavad, läbib pakk tolliametis rohelise koridori. Kui mitte, kontrollitakse paki kohale jõudmisel üle, kas müüja on olnud aus või üritanud petta.

Loe selle kohta täpsemalt SIIT.

TalTechi põhirolliks koostöö juures kujunes Ingrid Pappeli sõnul uute algoritmiliste lahenduste väljatöötamine kaubakoodide võimalikult täpseks ennustuseks ning spetsiifiliste nõuete analüüs, mis said elektroonilise deklaratsiooni aluseks. 

Raskused on ületamiseks

Koostöös loodi tehisintellektipõhine rahvusvahelise e-kaubanduse nõuetele vastavuse tagamise platvorm, mis suudab kuni 96-protsendilise täpsusega automaatselt töödelda 5000 taotlust sekundis.

“Projekti kestel tekkis algse plaaniga võrreldes muidugi ka muudatusi, kuna praegune tarkvara arendusprotsess on paindlik ning peab igal ajahetkel kohanduma nõuetele, mis võivad olla muutuvad,” nendib Pappel. 

Kuna TalTechi tegevused olid väga spetsiifilised ning seotud väga konkreetsete andmete analüüsi ja selle põhjalt mudeli treenimisega, siis tekkis uurimisrühmal raskusi vaid võimalikult täpsete andmete saamise ja ka kvaliteediga.

Näiteks ei olnud osadel kaubagruppidel piisavalt kvaliteetseid andmeid, mida võtta aluseks mudeli treenimisel. Samuti esines mõningates olukordades probleeme teatud sihtgrupilt andmete kättesaamisega. Lisaks oli teatud keerukus seotud kogu platvormi arhitektuuriga, kuna osapooli on antud lahenduse juures väga palju nii oma huvide kui ka pakutavate teenuste ning samuti oli osapoolte tehniline võimekus andmete vahetuseks väga erineva küpsusastmega.  

Pappel ütleb, et lahendusest ei saa kasu mitte ainuüksi ettevõtted – sellest on tulu ka ostlejaile. Ta selgitab, et juhul kui kolmanda riigi e-pood integreerib ennast TalTechi ja Eurora loodud lahenduse külge, saab vajalikud maksud kohe välja arvutada ja ära maksta ilma, et kohalik tolliamet peaks tellijaga eraldi ühendust võtma. 

Kaubalt tasutud käibemaks laekub vastavalt elektroonilisel deklaratsioonil kuvatud summadele eraldi EL-i määruses sätestatud skeemile (IOSS ehk import one stop shop). 

“Nii väheneb inimese vaev mitu korda sama asja eest maksmisel ja tolliameti vaev iga paki eest raha ja teenustasu küsida,” täpsustab Pappel.

Eduka investeerimisringiga tuul tiibadesse

2022. aasta kevadel toimunud A-seeria rahastusringiga kaasas Eurora Solutions 40 miljonit USA dollarit. Uut raha on kasutatud toote edasiarendamiseks ja strateegilisteks ostudeks, et laieneda eelkõige Ameerika Ühendriikidesse, Ühendkuningriiki ja Lähis-Idasse. 

Euroral on maailmas üle 200 maksva kliendi ning nende business to business (B2B) platvormi saavad kasutada e-poed, logistika- ja postiettevõtted ning ka maksu- ja tolliasutused.

Ingrid Pappel rõõmustab, et Eurora arendustegevus on jätkuvalt väga toimiv ning nüüdseks on ettevõte tuule tiibadesse saanud ja laieneb jõudsalt. 

TalTechi rolliks on jäänud panna peamised saavutused kirja veel ka akadeemiliselt ja seetõttu hoitakse Eurora tegevusel veel silma peal ning suhtlus toimib endiselt.

“Ülikoolina saame palju probleemipüstitusi meie magistrantidele ja nii mõnigi doktorant on antud temaatikaga seotud. Lisaks on teatud mõtted ka uute teadusvoorude ja grantide osas, nii et selles osas tasub meid – kõik probleemid pole veel sugugi lahendust saanud ja vajavad edasist avastamist,” toob Pappel välja.  

Eurora innovatsioonijuht Kaie Hansson täiendab, et Eurora eestvõttel on alates 2022. aasta sügisest tegutsenud  Tartus innovatsiooni- ja arenduskeskus, kus keskendutakse masinõppe rakendusuuringutele ja teaduslike lahenduste katsetamisele. 

Innovatsioonikeskuses teevad kümned andmeteadlased tööd uute lahendustega, plaan on kasvada ning kaasata veel  kuni 80 teadlast.

“See kõik on suure koostöö algus ning Eurora edulugu alles kogub tuure. Muuhulgas on Eurora ja TalTech arutamas tööstusdoktorantide kaasamist Innovatsioonikeskuse rakendusuuringute projektides,” avab Hansson tulevikuplaane.  

Eesti iduettevõte töötas koos TalTechiga välja rahakotisõbraliku lahenduse, mis muudab energia säästmise lihtsamaks nii elu- kui ärihoonetes

Euroopa Liidu regulatsioonide ning kliima- ja energiaeesmärkide tõttu liiguvad kinnisvaraarendajad suunas, mis aitab ehitatavad ja tihti ka renoveeritavad elu- ning ärihooned muuta nutikaks. 

Praegu on üle maailma vaid alla viie protsendi uutest, ehitatavatest majadest targad ja sarnane probleem on ka juba valmis hoonetega. Üks tarkade hoonete vähesuse põhjus on seni olnud süsteemide suhteliselt suur maksumus. 

Eesti iduettevõte Bisly arendas koos Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) teadlastega välja uudse hoonete juhtimise süsteemi, mida suudetakse pakkuda konkurentidest taskukohasema hinnaga. 

Milles seisneb Bisly hoonete juhtimise süsteemi eripära ja kuidas plaanitakse “tarkus” kõigile taskukohaseks ning kättesaadavaks muuta?

Konkurentidest kiirem ja targem

Targalt juhtida saab kõiki hooneautomaatika süsteeme, nagu näiteks valgustus ja kardinad, ventilatsioon, küte ja jahutus, läbipääsusüsteemid (liftid, videotelefonid, nutilukud, numbrikaamerad), elektriautode laadijad. 

Hooned tarbivad Euroopa Liidus umbes 40 protsenti energiast. Nutikalt juhitud energiatarbimine võimaldaks seda protsenti märkimisväärselt langetada, tõhustades hoonete energiaefektiivsust, vähendades tarbimist ning seeläbi ka kulusid. Säästlikkusele ja jätkusuutlikkusele mõeldes ei tohiks aga unustada tõsiasja, et tarkades hoonetes on puhas õhk ja inimsõbralik valgustus ootuspärased ning need tagavad parema elu- ja töökeskkonna.

Bisly töötas välja targa hoone planeerimis- ja juhtimistehnoloogia lahenduse, mis muudab energia säästmise lihtsaks nii kodudes kui ärihoonetes. Süsteemi loomisel oli Bislyle arenduspartneriks Tallinna Tehnikaülikool.  

Töörühma liige, TalTechi elektroonikainstituudi vanemteadur Alar Kuusik täpsustab, et ülikooli põhipanus oli aidata luua süsteem, mis on küberturvalisem kui suurem osa konkureerivaid hooneautomaatika lahendusi ning mille paigaldamine ja seadistamine oleks seni turul olnud süsteemidest kiirem ja lihtsam.

Ühiselt hooneautomaatika probleemide kallal töötades avastati, et mida suuremate püsikuludega on riik, seda väiksem protsent on seal üldiselt tarku hooneid, kuigi tegu on enamasti suhteliselt rikaste riikidega. Sealt edasi jõudis töörühm seoseni, et targa hoone loomisel tekitab suurema osa (70–90%) kulust inseneride, programmeerijate ja teiste kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu kulu, mis takistab nutikate lahenduste laiemat levikut. 

Bisly brändijuht Maile Mölder viitab, et Bisly süsteem loodi koos TalTechi teadlastega silmas pidades eesmärki, et terviklahenduse hind oleks võrdlemisi soodne. Loodud lahenduse tervikmaksumus võrreldes teiste sarnaste süsteemidega ongi väike, kuna selle paigaldamisel, seadistamisel ja hooldamisel ei ole vaja suurtes mahtudes inseneride või teiste spetsialistide tööd.

Bisly eelistest kõneldes toob Mölder veel välja, et süsteem on tulevikukindel. Lahendust arendatakse pidevalt edasi ja automaatselt uuendatakse kaughalduse korras ka kõigi varasemalt paigaldatud süsteemide tarkvara. Süsteem ja selle nutikus areneb ajas pidevalt nii energiasäästu  kui ka kasutusmugavuse vaatest lähtudes. 

Bisly nutihoone seadmed on võrreldes konkurentidega kiiremini paigaldatavad, sest paigaldusprotsessid on muudetud võimalikult lihtsaks ja kiireks ning eraldi programmeerimis- või tarkvara seadistusoskusi selleks vaja ei ole. Kuna paigaldusega saab hakkama iga tehnik, ei ole projektidel riski piisavalt teadliku ja õigete oskustega tehnilise personali puudumise osas. Oluliselt väiksemad on ka tööjõukulud.  

Bisly lahendusega käib täiendavalt kaasa ajas paranev efektiivsus, turvalisus ja mugavus kõigile hoonetele, mida juhitakse läbi ettevõtte tarkvaraplatvormi. 

Mölder selgitab, et kuna Bisly tarkvaraga varustatud hoonest luuakse digitaalne kaksik, mille osaks on kõik hoonesse paigaldatud seadmed, andurid ja kontrollerid. Digikaksik õpib ajapikku ära ka hoone füüsikalised omadused ja seeläbi juhitakse hoonet veelgi efektiivsemalt ning tagatakse lõppkokkuvõttes veelgi suurem energiasääst. 

“Loomulikult muudab hoone digitaalne kaksik ja ühtne tarkvaraplatvorm oluliselt mugavamaks ka majahalduri töö, sest tekkinud rikkeid näeb mugavalt kaughooldussüsteemist ja kohapeal nende tuvastamisele aega ei kulu,” toob Mölder välja veel ühe rahalist kokkuhoidu tagava aspekti. Kuna süsteem võimaldab teha tegevusi eemalt, ilma kohale sõitmata, saab jätta läbimata tuhandeid kilomeetreid ja tekitamata hulga heitgaase. 

Mölder toonitab veel, et Bisly süsteemis on välistatud ka seadistusvead (näiteks jahutuse ja kütte koostoime), mis tihti on suurimad energiakulu allikad. Kõige suurema säästu toob aga vajaduspõhine lahendus, kus sensorite info järgi maksimeeritakse energiasääst. 

Kas nutikust ikka on vaja?

Nutika hooneautomaatika süsteemid on turul olnud juba suhteliselt pikalt, kuid tekitavad paljudes endiselt küsimusi ning tunduvad keerukad kasutada. Sageli kaldutakse arvama, et see, kui üks hoone ennast ise juhib, ei ole sugugi hea ja hoones olevaid süsteeme võiks pigem juhtida ikka inimene. Samuti arvatakse, et milleks majale tarkus – näiteks see kõige puhtam õhk tuleb ju ikka akent avades. 

Maile Möder nendib, et puhast loodust ja värsket õhku paikades, kus seda on, ei suuda asendada ükski tarkus. Siiski raisatakse siseruumides, kus näiteks jahutus ja küte töötavad samaaegselt, lubamatult palju kallihinnalist energiat. Kui see on teadlik valik, siis on see üks asi, aga tihti on tegemist ka kasutaja teadmatusega. 

Bisly juhendabki oma lahenduse abil kasutajat teadlikult energiat säästma. Kõige õigem lahendus on ventilatsiooniseadme, kütte või jahutuse ning teiste seadmete (näiteks köögiventilaatorid, küttekolded) energiatarbele optimeeritud juhtimine andmete põhiselt.  

See tähendab, et süsteemis on seadistatud näiteks maksimaalne lubatud süsihappegaasi  tase, ruumide temperatuurid ja niiskustase ning küte ja ventilatsioon töötavad siis, kui vastavad näitajad muutuvad. Standardlahenduses juhitakse ventilatsiooni tööd süsihappegaasi kontsentratsiooni, õhutemperatuuri ja -niiskuse järgi, kuid süsteem suudab hinnata ka tervisele kahjulike orgaaniliste ühendite ja peenosakeste (näiteks tolmu) hulka õhus.

Ka tehnikaülikooli vanemteadur Alar Kuusik nendib, et küsimused on õiged ning pahatihti on probleemid ja keerukus tavapärastesse lahendustesse tõepoolest juba n-ö sisse kirjutatud. Tavapäraselt kaasatakse nutihoone planeerimisse ja seadistamisse väga palju inimtööjõudu ja kui nutikust loob üks “patsiga rätsep” ehk seadistused teeb objektil tehnik, siis sõltub palju tema töö kvaliteedist. Inimesed aga teevad teadupärast vigu. Just seetõttu on pea kõikides riikides ebaõnnestunud nutikate hoonete projekte, mis on läinud eeldatust kallimaks ja mida mõnikord ei olegi tööle saadud.

Mölder viitab, et Bisly lahendust välja töötama hakates analüüsiti põhjalikult seda võimalikku probleemkohta ja siiani on nende jaoks oluline keskenduda valdkonna kitsaskohtade lahendamisele. 

“Töötasime välja protsessid, mis ühelt poolt vajaksid võimalikult vähe inimtööjõudu ja hoolitsesime selle eest, et süsteemi paigaldamine oleks nii lihtne, et inimese tööst tulenevaid võimalikke vigu saaks minimeerida,” sõnab Mölder. 

Ta kinnitab, et Bisly missioon on muuta nutikad hooned kättesaadavaks ning sobilikuks kõigile. Selle eelduseks on nutika lahenduse soodne hind, hea kvaliteet ning paindlikkus, mida ettevõtte poolt Eesti kasuliku mudeliga kaitstud lahendus ka pakub. 

Alar Kuusik märgib, et soovi korral säilib Bisly süsteemi kasutajail muidugi ka võimalus hoone sisekliimat ja valgustust käsitsi juhtida. Näiteks kodudes jätavad kliendid reeglina selle võimaluse alles. Samas kontorite puhul on kõige optimaalsem ja mugavam juhtida ruumide temperatuuri ja valgustust ning ventilatsiooni tööd automaatselt. Sel juhul saab maksimeerida energiasäästu ja inimeste heaolu automaatselt ja vastavalt inimeste harjumustele.

Raskeim oli müütide murdmine

Praegu on kasutuses ligi 50 000 juhitavat Bisly seadet ja 25 000 sensorit ning Bisly targad lahendused on paigaldatud umbes 1000 korterisse ja kaheksasse ettevõttesse. Valmimas on veel 11 500 tarka korterit ja umbes 1 250 000 ruutmeetrit Bisly tehnoloogiaga varustatud kontoripinda ning lähiaastatel oodatakse hüppelist kasutajate lisandumist. 

Selliste arvudeni jõudmisel on raskeim olnud eelkõige müütide murdmine. Õnneks andis Skandinaavia suurim kinnisvaraarendaja võimaluse Bisly tehnoloogiat piloteerida. Pilootprojekt õnnestus suurepäraselt ja sealt edasi on ettevõte kasvanud kiiresti. Sarnaselt oli abiks ärikondliku kinnisvara piloteerimine Utilitase kontoris. 

Laienemisplaanidest kõneldes avaldab Maile Mölder, et Bisly fookus on praegu Skandinaavia turul. Tegutsetakse ka selle nimel, et siseneda Saksamaa ja Šveitsi turule. Samuti plaanitakse astuda samme Aasia ja Põhja-Ameerika suunas ning läbi ühisettevõtte siseneda ka India turule.

Nutikas poi: LainePoissi ei heiduta antarktiline jäämeri ega soolane ookean

WiseParker OÜ lõi koostöös TalTechiga uudse nutika poi nimega LainePoiss, mis aitab kaasa mitmete teadusvaldkondade tööle. WiseParkeri asutaja Valdur Kaldvee rääkis, mismoodi saab nutikat poid kasutada ning milles seisneb seadme innovaatilisus ja keskkonnasõbralikkus. 

Kuidas kasutada?

LainePoiss mõõdab lainete kõrgust, suunda ja muid olulisemaid laine parameetrid. Seejärel teeb seade reaalajas arvutused ning saadab need traadita side abil reaalajas serverisse. Kuna lainemõõtja on täpne ja seda on lihtne kasutada, siis on see kasutatav erinevates rakendustes. 

Seadet on juba kasutatud sadamate ja muude mereäärsete ehitiste rajamiseks, keskkonna ja kliimamuutuste uurimisel, reostuse leviku mudelite koostamiseks ja mereolude monitoorimisel.

Üks olulisemaid kasutusvaldkondi on meretuuleparkide keskkonnauuringud. “Oleme teinud keskkonnauuringuid Eesti esimeste kavandatavate meretuuleparkide jaoks Saaremaast 22 kilomeetrit lääne poole ja ka Kihnu juures,” kirjeldas Valdur Kaldvee. Lisaks on LainePoisi tehnikat kasutatud nii Eesti LNG-terminali rajamisel kui rahvusvahelises projektis Antarktika lähistel. 

Kompaktne, kerge ja soodne

Üheks poi eeliseks on tema kaal – LainePoiss on kerge ja kompaktne. Kaldvee sõnul on tehnoloogiad kaalunud sada kilogrammi ja rohkem ning nende merele viimiseks on läinud vaja üsna suurt taristut – laevasid, kraanasid ja tõstukeid. LainePoisi kaaluks on aga vaid 5 kg ning diameeter veidi üle 30 cm. 

Teine hea omadus on vastupidavus – seade on loodud töötama karmides tingimustes, nagu soolane ookeanivesi või karge Antarktika jäävesi. Kuna kõik arvutused tehakse seadme sees ning serverisse jõuab vaid lõpptulemus, on seadme energiakulu väiksem ja sideteenus odavam. 

Pikalt arendatud

Olgu ka öeldud, et LainePoiss valmis koostöös TalTechiga ning uudset tehnoloogiat on juba pikalt testitud, alustades arendusest aastal 2018, mil ülikooli esindaja Victor Alari ettevõtte poole esimest korda pöördus. Alari algne soov oli saada seade, mis mõõdaks, kuidas lainetus jääd lõhub. “Seadme arenduse käigus selgus aga, et poil on kasutusvaldkondi rohkemgi kui kitsas teaduslik pool,” meenutas Kaldvee. 

Kuna seade koosneb nii mehaanikast, elektroonikast kui tarkvarast, mis peavad kõik sujuvalt koos töötama, siis on arenduse käigus tulnud ette ka erinevaid väljakutseid. Näiteks oli ühel seadmel probleem anduriga – see ei näidanud korrektselt laine suunda.

“Et selliseid probleeme vältida, oleme ehitanud endale kontorisse väikese testpingi, mida nimetame lainesimulaatoriks. Sellega saame kontrollida, et seade töötaks, ilma seda merele viimata,” sõnas Kaldvee. “Nii saame seadmeid efektiivsemalt testida ja tagada, et tulemused oleks alati sada protsenti korrektsed.”

Hetkel jätkatakse LainePoisi arendust. Varsti on poi võimeline arvutama tuule kiirust ja suunda  lainespektrist lähtudes.

Eesti teadlased jõudsid päevalilleseemnetest taimset jooki arendades “uue Nutellani”, millest loodetakse müügihitti

Eesti toidutööstus kiikab üha enam alternatiivsete valkude ja neist valmistatud toodete suunas. TalTechi teadlaste ja AS Letofini koostöös on välja töötatud taimne jook, mis on teistest saadaolevatest toiteväärtuselt paremini balansseeritud, neutraalse maitsega ja allergeenidevaba.

Kui suurem osa taimseid jooke pole sugugi kõigile taskukohased, siis Eestis loodud keelekaste valmib toorainest, mis võimaldab toodet müüa soodsa hinnaga. Letofin alustas koostööd TalTechi teadlastega küll taimse joogi arendamisest, kuid selle käigus saadi ka teine toode, millest loodetakse peatselt lausa müügihitti. 

Alustati piimast, kuid jõuti ka “uue Nutellani”

Letofini esindaja Dmitri Eivin nendib, et päevalilleseemnetest tehtud valgurikkaid toite valmistatakse maailmas harva ning päevalilleseemnetest piimalaadset jooki ei ole varem üldse olemas olnud. 

Eivin viitab, et iga uue toote loomiseks on vaja teaduslikku lähenemist. Antud juhul oli vaja infot päevalilleseemnete omaduste, valgusisalduse ja koostoime kohta teiste koostisosadega. Teadusallikates oli selle kohta infot, eriti praktilist, aga väga vähe ja seetõttu otsiski Letofin abi TalTechist. 

Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi toidutehnoloogia osakonna vanemlektor, uurimistööd juhtinud  Kristel Vene avaldab, et joogi kõrval arendati koostöös Letofiniga välja ka päevalilleseemnevõie – üks tavapärane pähklivõi sarnane ja teine Nutellat meenutav magusam šokolaadi-päevalilleseemne kreem.

“Usume, et peagi turule jõudev toode saab olema turuliider,” on Vene lootusrikas. 

Praeguseks on Letofin lahendanud peamised tehnoloogilised küsimused ning leidnud tootmispartneri ja päevalilleseemnepõhised tooted on peagi jõudmas turule teiste taimsete alternatiivide kõrvale.

Dmitri Eivin lausub, et ettevõtte plaanib päevalilleseemne pasta tootmisega alustada juba sel suvel. Tuleval aastal loodetakse turule tulla joogiga ja mõne aja möödudes jõutakse ehk ka päevalilleseemne jogurtini. 

“Toiteväärtuselt näiteks päevalilleseemne jook võrreldes teiste sarnaste piima alternatiividega paremini balansseeritud, suurepärase neutraalse maitsega ja allergeenidevaba,” toob välja Kristel Vene. Ta kinnitab, et tegemist on täisväärtusliku tootega, mis ei sisalda ühtegi teadaolevat allergeeni (erinevalt näiteks sojast) ning sisaldab piimale sarnases koguses valku ja rasva. 

“Näiteks kaerast tehtud jook on ühelt poolt liiga süsivesikuterikas, teisalt valguvaene. Meie arendatud tehnoloogia võimaldab sisse jätta ka märkimisväärse koguse kiudainet, mis omakorda tõstab toiteväärtust toimides prebiootikumidena inimese soole mikrobioomi toetamiseks,” täpsustab Vene loodud joogi väärtusi.

Head asjad valmivad… tootmisjääkidest

Millest ja mil moel aga sellised väärt tooted ometi valmivad? Vastus on lihtne – nii päevalilleseemne jook kui ka võie valmistatakse tootmisjääkidest. Täpsemalt päevalilleseemne õlipressi kookidest, mis on päevalilleseemnetest õli eraldamisel tekkiv kõrvalsaadus.

Kristel Vene alustab tootearenduse selgitamist tutvustades Euroopa roheleppe jätkusuutliku toidusüsteemi toidujääkide hierarhiat. Selle järgi on süsteemis esimesel kohal toidujäägi tekke vältimine, teisel kõrvalsaaduste pakkumine inimeste toiduks ning alles kolmandal kohal selle kasutamine loomasöödana.

Praegu kasutatakse päevalilleseemnetest presskooke aga vaid loomasöödana, kuid nende suur toiteväärtus ning toiduohutus pakuks võimalusi välja töötada esimeses järgus just inimtoiduks mõeldud tooteid. 

“Õlipressil jäävad kooki kõik seemnevalgud, osa lipiididest ning kiudained. Inimeste toiduks kasutatuna oleks kirjeldatud toiduahel lisaks ka jätkusuutlikum,” märgib Vene. 

Lahendada tuli rohelise piima probleem

Kristel Vene toob välja, et kuna toorained on väga erinevad, siis näiteks kaera- või mõne teise piima alternatiivina mõeldud joogi valmistamiseks loodud lahendusi ei saa rakendada päevalilleseemne joogi tootmiseks. 

“Meie eesmärk oli toorainet ka võimalikult vähe eeltöödelda, mitte viia läbi tavapärane energiamahukas valgu ekstraktsioon. Samuti soovisime jätta tootesse kiudained, et pakkuda täisväärtuslikku lõpptoodet,” selgitab Vene teadustöö vajadust ja lisab, et sellist tehnoloogilist lahendust maailmas varem olemas ei olnudki.

Arendustööga tõhustati ja testiti tootmistehnoloogiat ning lisaks lahendati üks seni päevalilleseemnete kasutamise pärssinud faktor – klorogeenhappe probleem. 

Vene selgitab, et päevalilleseemnetes sisalduv klorogeenhape nimelt oksüdeerub roheliseks kompleksiks, ning tooted, kus on sees näiteks päevalilleseemnejahu, muutuvad säilitamisel roheliseks. Ettevõttel oleks aga väga keeruline veenda tarbijat aktsepteerima rohelist värvi piima alternatiivi, isegi kui klorogeenhape on tegelikult tervist toetav bioaktiivne aine. 

Miks me vajame alternatiive?

Kristel Vene selgitab alternatiivsete toidutoodete olemasolu öeldes, et toidu- ja joogitööstus seisab silmitsi enneolematute proovikividega. 

Maailma rahvaarv peaks 2050. aastaks kasvama 9 miljardini, mille tulemusena suureneb nõudlus toidu järele senisega võrreldes üle poole (60 protsenti). Loodusvarad, nagu maa, vesi ja bioloogiline mitmekesisus, on aga juba praegu surve all. Temperatuuri tõus ja äärmuslikud ilmastikunähtused, kliimamuutuste tagajärjed, on näidanud, et see võib põhjustada tõsiseid häireid ülemaailmsetes toiduvarustustes ja muuhulgas ka poliitilist ebastabiilsust.

Loomse toidu alternatiivide areng viimase 3–5 aasta jooksul on olnud väga kiire ja kuigi veganite ja taimetoitlaste osakaal rahvastikust on hetkel väike (5–7% sõltuvalt riigist), on nende hulk suurenemas. Peamist kasvu nähakse nii-öelda fleksitaarlaste (omnivoorid, kes soovivad keskkonna mõjul vähendada tarbitavat loomset toitu ning asendada seda taimsete alternatiividega) osakaalu suurenemisest. 

Vene nendib, et liiatigi on paratamatu, et rahvastiku kiire kasvu tõttu ei jagu loomset toitu, selle tootmise suurendamine ei ole jätkusuutlik ning planeedi ökosüsteemi suhtes ratsionaalne. Ta toob välja, et Eestiski liigutakse tasapisi taimsete alternatiivide suunas ning ka traditsioonilised piimatootjad lisavad oma portfelli üha enam taimseid tooteid. 

Mis võimaldab hoida hinna soodsana?

Kristel Vene kinnitab, et Tehnikaülikooli teadlaste välja töötatud päevalilleseemnete presskoogist piima alternatiivi valmistamise tehnoloogia on võrdluses olemasolevate tehnoloogiatega väga suured eelised. Kuna toorainena kasutati ilma igasuguse eeltöötluseta tootmisjääki, mis on väga odav, siis saab toodet müüa soodsa hinnaga.

Näiteks kaera/soja/mandli vms joogid toodetakse eelnevalt eraldatud valgust, eraldusprotsess on väga energiamahukas ning lisaks sõltuvad tootjad tooraine kättesaadavusel kolmandatest osapooltest, kes valku eraldavad ja seeläbi on neil tugev hinnasurve. 

Letofin omab kogu tootmisahelat alates kasvatamisest pressimistehnoloogiani välja ning ahelas toimuvate protsesside mõistmine annab märkimisväärse konkurentsieelise. 

Tööstuslik loomakasvatus põhjustab 14,5 protsenti ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest ja põllumajandus vastutab 75 protsendi eest ülemaailmsest metsade hävitamisest. Toidusüsteemi probleeme ei saagi lahendada üks ettevõte, kuid iga panus selle kestlikumaks tegemisel on samm parema tuleviku poole. 

“Oleme uhked, kui turule jõuavad meie kaasabil arendatud teaduspõhised maitsvad, täisväärtuslikud, odavad ning mis kõige olulisem – ohutud toidud. Just selliseid tooteid oleme juba AS Letofinile arendanud ning aitame veelgi juurde arendada, luues ja kasvatades end koos partneriga päevalilleseemneteaduse tipuks,” lausub Kristel Vene.

Tallinna Tehnikaülikoolis kohtuvad haridus ja teadus ettevõtlusega, et edendada jätkusuutlikust ja rakendada innovatsiooni. TalTech teeb koostööd ülikoolide, teadusasutuste- ja ettevõtetega üle terve maailma. Tehnikaülikooli teadlased pakuvad tuge organisatsiooni- ja tootearenduses, et luua maailma muutvaid lahendusi.

Perfecoat muudab aastakümneid ühtmoodi toiminud keemiatööstust: TalTechi teadlased testivad fossiilsete mööblivärvide asendamist biopõhistega

Neli suurt teadusasutust ja kaheksa rahvusvahelist ettevõtet ühendasid jõud, et muuta keemiatööstus keskkonnasõbralikumaks ning asendada mööblivärvides kasutatavad fossiilsed koostisosad biopõhistega. Projekti üks eestvedajaid, TalTechi teadlane Petri-Jaan Lahtvee räägib, kuidas idee sündis ning mismoodi võib see maailma muuta. 

Värvide tootmine ei ole piisavalt jätkusuutlik

Poolteist aastat tagasi tekkis tehnikaülikooli keemia- ja biotehnoloogia professoril Petri-Jaan Lahtveel ühe Suurbritannia kolleegiga idee kasutada värvide koostisosades rohkem biopõhiseid elemente.
Praegu on kogu kattematerjalide turul vaid 5 protsenti värvide koostisosadest biopõhised ning 95 protsenti fossiilsed (saadud elusorganismide jäänustest). Viimaste kasutamine ei ole aga jätkusuutlik – tooraine maht on piiratud ning selle kasutamisel on keskkonnale suurem ökoloogiline jalajälg. 

Idee elluviimiseks hakkas Lahtvee koos kolleegiga otsima partnereid keemiatööstusest ning esimesena tundis idee vastu huvi Saksamaa suur keemiatööstus Evonik. Kuna ettevõttel olid samal ajal käimas läbirääkimised ka ühe teise konsortsiumiga, otsustati jõud ühendada ning loodi kolmeaastane projekt PERFECOAT, mille ülesanne on toota kolm värvide peamist komponenti biopõhiselt. 

Projekt on Lahtvee sõnul väga põhjalik.  Kõigepealt võetakse puidu- või põllumajandusjäätmed, rafineeritakse neist biotehnoloogiliselt kemikaalid, mis keemiliselt funktsionaliseeritakse. Sealt lähevad kemikaalid tööstusesse, kus asendatakse fossiilsed kemikaalid biopõhistega. Keemiatööstus testib kemikaale värvide koostises, ja annab seejärel PERFECOATI esindajatele tagasisidet. 

“Kui saame lõpuks rahuldava koostisega kattematerjalid, lähevad need testimisse-tootmisesse,” selgitab Lahtvee. 

Lõplik eesmärk on asendada mööblivärvides vähemalt veerand ehk 25 protsenti fossiilsetest materjalidest biopõhistega. “Loodame aga jõuda isegi 50–75 protsendini,” märgib Lahtvee. Seejuures on tema sõnul oluline asjaolu, et värvi funktsionaalsus ei kannataks. See peab jääma samaks või muutuma isegi paremaks.

Täiesti uus maailm

Keemiatööstused on kasutanud aastakümneid värvide tootmiseks erinevaid fossiilseid kemikaale. Tootmisprotsessi on ajas arendatud ja täiustatud, et saada näiteks läikivad või matid värvid. Lahtvee täpsustab, et näiteks köögi- ja vannitoas kasutatavad värvid peavad olema veekindlad ning mööblivärvid kergesti puhastatavad, juhuks kui sinna veini peale ajada. 

“Meie proovime toota hea kvaliteediga värve biopõhiselt, aga see on täiesti uus maailm ja meil ei ole tegelikult infot, kuidas seda teha. Varem ei ole taimseid side- ja täiteaineid kasutatud. Seetõttu peame esmalt testima, kas toode on funktsionaalne,” ütleb Lahtvee. 

Praegu on projekt tema sõnul poole peal ning esimesed kandidaadid on materjalidele juba olemas – kõigile on leitud biopõhised alternatiivid, mida väikeses skaalas ka testitud on. Lahtvee märgib, et tulemus oli rahuldav ja nüüd ollakse etapi juures, kus hakatakse tootma ja testima materjale juba suures skaalas ehk kümnete kilode kaupa.

Edasi jääb vaid loota, et biopõhised kemikaalid värvides ka suures skaalas samamoodi toimiksid ning kõiki eelpool toodud kriteeriume täidaksid nagu väikemates testides. 

“Partnerid on projekti jätkamisest huvitatud, kuid kuna oleme alles poole peal, siis ei ole täpseid plaane saanud teha,” võtab Lahtvee teema kokku. 

Kuus aastat unetuid öid, verd, higi ja pisaraid: TalTechi teadlased on leidnud viisi, kuidas toota saepurust toitu

Saepuru on üks suurema mahuga materjale, mis Eestis tootmisel üle jääb. Mis sellega siis peale hakata? TalTechi hargettevõte ÄIO asutajad Nemailla Bonturi ja Petri-Jaan Lahtvee leidsid küsimusele vastuse. 

Nii Lahtvee kui ka Brasiiliast pärit Bonturi juured on biotehnoloogias – selle valdkonna eesmärgiks on kasutada mikroobe, et toota erinevatest orgaanilistest kõrvalsaadustest midagi väärtuslikku. Ettevõttega ÄIO asusid nad valmistama puidu jäägist toiduks mõeldud rasvu ja õlisid. Peamine siht on vähendada toidu tootmise ökoloogilist jalajälge ning pidurdada kliima soojenemist. 

Miks just saepuru?

Pärast välismaal töötamist asus Petri-Jaan Lahtvee TalTechis biohtehnoloogia valdkonda edasi arendama. Kui siiani on olnud selle valdkonna põhikomponentideks tootmisel enamasti ka toiduks kasutatavad suhkrud, siis nüüd andis Lahtvee võimaluse puidule.

Põhjus on lihtne – suures koguses suhkruid Eesti loodusest ei leia, puitu ja põllumajandusjääke aga küll. Kuna Eestis jääb tootmisel kõige rohkem üle saepuru, otsustasid teadlased seda targalt ära kasutada. 

Kuna just rasvade ja õlide tootmisel on keskkonnale globaalselt suur mõju, tekkis mõte valmistada saepurust toiduks mõeldud võiet. Kui projekt osutub edukaks, saab see tulevikus asendada palmi- ja kookosõli ning loomsete rasvade kasutamist toidus. 

Inimesed on oma loomult laisad  

Lahtvee nendib, et laias laastus on inimesed oma loomult väga laisad – kui tahetakse sõita soojale maale puhkama, siis lennatakse sinna lennukiga – see on hea kiire lahendus, kuid reisijad enamasti ei mõtle, kuidas see keskkonda mõjutab. Kui kellelegi aga maitseb liha, siis ta seda ka sööb. Seetõttu tuleb arendada alternatiivid, mida on inimestel lihtne ning mugav kasutusele võtta ning lisaks on need keskkonnasõbralikumad ning tervislikumad.

Lahtvee sõnul on biotehnoloogide eesmärk toiduvaldkonnas luua tervislikumaid ja kvaliteetsemaid tooraineid, millel oleks keskkonnale väiksem mõju. Et inimesed neid tooteid ka tarbida tahaksid, peavad need muidugi olema maitsvad. Nii saab muuta inimeste toitumisharjumusi ning vähendada ka kliima soojenemist. 

Mida see kõik aga teadlaste jaoks tähendas? “Kuus aastat unetuid öid, verd, higi ja pisaraid. Kui laboris läheb midagi valesti, teed uuesti. Ja veelkord uuesti. Vaja läks palju järjekindlust,” kirjeldab Bonturi. Nüüd on aga tulemus käes ning Lahtvee ja Bonturi on kaasamas ÄIOle juba ka esimesi investeeringuid. “On üsna palju ettevõtteid, kes on meie tootest huvitatud,” sõnab Lahtvee. 

Biotehnoloogiast veel

TalTechi keemia ja biotehnoloogia teaduskonna toidutehnika ja inseneribioloogia labori teadustöö keskendub globaalsele bioloogilise jätkusuutlikkuse väljakutsetele, sealhulgas toidu ja sööda, aga ka biokeemiliste ainete ja materjalide kestlikule tootmisele. 

Välja öötatakse uued biopõhised protsessid, millega muundavad erinevaid orgaanilisi toidu- ja puidutööstuse jäätmeid lisandväärtusega toodeteks.  

Samuti arendatakse koos rahvusvaheliste ja kohalike partneritega ringmajanduse kõiki väärtusahelaid, et tagada minimaalse ökoloogilise jalajäljega lisandväärtusega toodete jätkusuutlik tootmine. 

Kuidas sündis nimi ÄIO?

Brasiiliast pärit Nemailla Bonturi on elanud Eestis juba kuus aastat ning talle meeldib väga Eesti folkloor. Just sellest tuli mõte kasutada ettevõtte nimes tegelast Eesti folkloorist ning internetist infot otsides leiti une- ja unistuste jumal Äio. 

Kas kanep aitab päästa rohepöörde ja kuidas on sellega seotud TalTech?

Kanep on juba ammustest aegadest paljudele tuntud taim. Enamasti seostatakse kanepit narkootikumidega, kuid vähem teatakse, et kanepit, milles ei ole üldse THC-d ehk tetrahüdrokananbinooli või milles selle sisaldus jääb alla 0,2 protsendi, nimetatakse tööstuslikuks või tehniliseks kanepiks.

Tööstuslikul kanepil on mitmeid häid kasutusvõimalusi. Selle sitkest kiust saab valmistada nii rõivaid, esmatarbekaupu (paberit, seepi), ehitusmaterjale (plokke, plaate, villa, värvi, isolatsioonimaterjale), biomassi, õli kui ka toitu. Vajadus tööstusliku kanepi järele on viimastel aastatel maailmas jõudsalt suurenenud ning arvatakse, et Euroopa kannabidiooli (CBD) turg on järgmise nelja aasta jooksul kasvamas lausa 400 protsendi võrra. Mõned allikad loodavad lausa, et sellest taimest võib saada rohepöörde päästja. 

Missuguseid uuringuid on tööstusliku kanepi kohta tehtud Eestis ja kuhu on selles vallas välja jõutud koos kanepipõhiste farmaatsiatoodete tootja Hemptec OÜ-ga, räägib TalTechi vanemteadur Maria Kulp.

Miks on vaja tööstuskiku kanepiga katsetada?

TalTechi loodusteaduskonna keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Maria Kulp ütleb, et Hemptec OÜ-ga on TalTech koostööd teinud juba 2018. aastast. Selle aja jooksul on valminud rida eeluuringuid, mis on seotud tööstuslikust kanepist kannabidiooli isoleerimisprotsessi arendamise ja optimeerimisega.

Esialgu toimetati uuringutega laboris, seejärel aga mindi üle pool-tööstuslikus mastaabis tootmisele. Oktoobris 2021 sai ettevõte EAS rakendusuuringu programmi toetuse CBD isoleerimisprotsesside edasiseks arendamiseks.

Maria Kulp täpsustab, et seejärel testiti kaht kannabidiooli isoleerimise tehnoloogiat, kasutades abivahendina orgaanilist solventi ja vedelat süsiniku dioksiidi.  Sõltuvalt kanepi biomassi kvaliteedist ja ka valitud tehnoloogiast saadakse erineva koostisega lõpp-produktid (alustades seguekstraktist ja lõpetades puhta CBD kristallidega), mida saab kasutada farmaatsias, aga ka kosmeetikatoodetes ja/või toidulisandina. 

Maria Kulp selgitab uuringu olulisust öeldes, et tootmisprotsesside optimeerimine ja tõhustamine lubab suurema saagisega ehk tootmisel või töötlemisel puhta saagina saadavast kogusest efektiivselt toota soovitud produkti ning vähendada energiakulu.

Väga mitmeotstarbeline taim

Maria Kulp märgib, et tööstuslik kanep on üks vanimaid üheaastaseid põllukultuure, mida kasvatatakse mitmel otstarbel. See taim sisaldab teadaolevalt üle viiesaja ühendi, millest üle saja on fütokannabinoidid ehk ained, mida leidub vaid kanepis ja näiteks inimese organism seda ise ei tooda. 

Kaks peamist kannabinoidi (ja need, mis on enim tuntud oma ravipotentsiaali poolest) on Δ9-tetrahüdrokannabinool (Δ9-THC) ja kannabidiool (CBD). 

Δ9-THC on tuntud looduslik psühhotroopne ühend, mida koguneb tööstuslikus kanepis minimaalsetes kogustes kuni 0,2 protsenti. CBD ei ole psühhotroopne ja sellel on suur potentsiaal farmatseutilisel kasutamisel.

Viimasel ajal on CBD-le pööratud märkimisväärset tähelepanu selle paljude raviomaduste ja farmakoloogiliste toimete tõttu (vaata uuringut “The therapeutic role of Cannabidiol in mental health: a systematic review” siit). Mainitud on näiteks valuvaigistavat, antibakteriaalset, põletiku-, diabeedi-, oksendamise-, epilepsiavastast ja antiproliferatiivset mõju. 

Maria Kulp ütleb, et CBD-ga rikastatud farmaatsia-(EPIDIOLEX®), isikliku hügieeni ning kosmeetikatoodete ja ka toidulisandite järele on Euroopas suur nõudlus ning uuringu Grand View Research kohaselt on Euroopa CBD turg kasvamas 400 protsendi võrra järgmise nelja aasta jooksul. Eestiski saab juba praegu osta mõnesid kannabidiooli sisaldusega tooted. 

Kas kanep päästab rohepöörde?

Kas tänu tööstuslikule kanepile ja sellega seotud uuringu tulemustele saab aga anda tõuke või abi rohepöördele? 

Maria Kulp tõdeb, et biomassi väärindamine on progressiivne suund, mis võimaldab arendada uusi tehnoloogilisi lahendusi selleks, et looduslikke ressursse efektiivselt kasutada. Ta toob välja, et tööstusliku kanepi biomassi väärindamise tehnoloogiad (selle hulgas ka kannabinoidide ekstraktsioon) lubavad luua uusi tööstusharusid ning lausa uusi töökohti. 

Lisaks on kanep uuringute järgi taim, mis seob rohkem CO2 hektari kohta kui mets ning on ka kasulik põllukultuur (vaata uuringut “Energy and carbon footprint assessment of production of hemp hurds for application in buildings” siit).

TalTechi teadlane: Eestis loodud veealused kaamerad aitavad jõgesid üle Euroopa taaselustada ja kaardistada veealust liiklust 

TalTech teeb koostööd Saksamaa firmaga I AM HYDRO, et kaardistada kalade liikumist vees ja vältida inimtegevuse kahjulikku mõju veekeskkonnale. TalTechi keskkonnaseire tehnoloogiate keskuse professor Jeffrey Andrew Tuhtan rääkis, miks tekivad jõgedes nn liiklusummikud, kuidas aitab innovaatiline tehnoloogia veeliiklust kontrollida ning mismoodi saame kogutud infot võimalikult efektiivselt ära kasutada.

Kalade “sünnitusmajad” on aina tühjemad

Kaks kolmandikku meie planeedi liikidest elab vees ning paljudele liikidele on veekogud paljunemispaigaks. Kui vaadata jõgesid ja järvesid kalade “sünnitusmajadena”, siis TalTechi teadlase Jeffrey Andrew Tuhtani sõnul on viimase aja üheks suuremaks probleemiks see, et need nn sünnitusmajad on aasta-aastalt aina tühjemad. 

Tühjenemise põhjuseks on inimtegevus: ehitame veekogudesse tõkkeid ja tammisid, et vett enda tarbeks paremini kasutada ja kontrollida veeliiklust. Magevett kasutatakse hüdroenergia tootmiseks ning põllumajanduses, kuid selle arvelt kannatab loodus. Kalad asuvad vooluvete toiduahela tipus ja nende populatsiooni tervis iseloomustab kogu vastava ökosüsteemi tervist. Ökosüsteemide tervisest sõltub kogu looduse, sealhulgas inimese tervis ja heaolu.

Inimtegevus ei mõjuta ainult kalade, vaid ka teiste loomaliikide, näiteks lindude, tigude, sisalike ja paljude teiste elutegevust. Lindudel on lihtsam, sest nemad võivad igal ajal lennata kuhugi mujale. “Peamine mõju on aga ikkagi kaladele – nemad ei saa ju veest välja tulla,” rääkis Tuhtan. Olukorra parandamiseks pole aga võimalik minna tagasi keskaega ja tammisid maha võtta, vaid peame kasutama tehnoloogiat, et veeliiklust paremini korraldada. 

Jõed kui tihe liiklusvõrgustik

Tuhtan vaatabki jõgesid kui elava liiklusega keskkonda, kus on kindlal ajal tipptunnid ja ummikud. Kui autoliiklust saame jälgida oma silmaga, siis veealuse liiklusega on asi keerulisem, sest vee alla me niisama lihtsalt ei näe. 

Et saada aimu ka veealusest liiklusest, lõid TalTechi teadlased Jeffrey A. Tuhtan, Gert Toming ja Jaan Rebane veekindla kaamera ning sõlmisid selle tootmiseks, müümiseks ja paigaldamiseks litsentsilepingu Saksamaa juhtiva ettevõttega I AM HYDRO. Praeguseks on paigaldatud Euroopa jõgedesse (sealhulgas Eestisse, Saksamaale, Šveitsi, Norrasse ja Rootsi) üle 50 I AM HYDRO kaamera. 

TalTechil on Tuhtani sõnul väga head võimalused innovatiivse tehnoloogia väljatöötamiseks, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Meil oli vaja ettevõtet, kes spetsialiseeruks tehnoloogia paigaldamisele, ning hüdrobiolooge, kes veealust elu väga hästi tunneksid. 

“Järgmiseks aastaks on I AM HYDRO üks enim installitud kaamerasüsteeme Euroopas,” sõnas Tuhtan. Ta märkis, et tänu innovatiivsele kaamerale saab koguda arvandmeid: mis ajal ja kui palju kalu veekogus liigub, ning teha seeläbi kindlaks, kas antud kohas on liiklusprobleem või mitte. Esiteks tuleb teha selgeks, millal ummikud tekivad. Tegelikult on kalade tipptund jõgedes vaid kaks korda aastas, enamasti märtsis ja oktoobris. Muul ajal saame kasutada magevett hüdroenergia tootmiseks ja põllumajanduses. 

Eestis on kalade liikumine Tuhtani sõnul üpris hea, aga ka meie jõgedesse on paigaldatud mitu veekindlat liikluskaamerat.

“Kaameratest saadud andmeid kasutab ka keskkonnaministeerium, kus tegeletakse kalade elukeskkonna taastamisega. Seega kasutatakse Eestis kaamerast saadud andmeid rohkem jõgede taaselustamiseks ja populatsioonide loendamiseks.”

Tänu I AM HYDRO kaamerate kogutud andmetele saamegi veeliiklust võimalikult efektiivselt ära kasutada ning tagada, et kasu saaks nii elusloodus kui inimesed. 

Tavaline foorituli võib jääda liiklejale märkamata, aga see Eestis loodud “vilede ja tuledega” ülekäigurada paistab silma igal juhul

Harjumaal Viimsi Artiumi ja Haabneeme kooli ees on äsja rekonstrueeritud tiheda liiklusega maantee, kus reguleerib liiklust kaks väga nutikat ülekäigurada. Kui üksik punane tuli valgusfooris võib jääda nutiseadme kasutajale märkamata, siis see piltlikult öeldes “vilede ja tuledega” ülekäigurada paistab silma igal juhul. Ja seda nii jalakäijaile kui ka juhtidele. 

Nutika ülekäiguraja loomisel kasutati ühe komponendina Eesti iduettevõtte e-Pavement tarka teekatendit, mis suudab anda erinevaid valgussignaale, kommunikeeruda liiklejatega ja millesse saab lisada erinevaid andureid ja teisi elektroonikakomponente. Toiteks vajaliku elektrienergia suudab katend toota vajadusel kohapeal ise.

TalTechi tehnoloogiasiirde keskuse ekspert ja e-Pavementi kaasasutaja Allan Lahi ütleb, et teekatendi arendamise esimene eesmärk oli küll alternatiivne elektrienergia tootmine, aga üsna ruttu saadi aru, et tegelikult on olulisim hoopis muu.

“Meie lahendused aitavad muuta jalakäijate ja ratturite liiklemist ohutumaks ning aitavad säästa inimeste tervist ja hoida elusid,” ütleb Lahi.  

Tähelepanelikumad on nii jalakäijad kui ka juhid

Viimsi abivallavanema Alar Miku sõnul oli valla soov paigaldada uue kultuuriasutuse ja huvikooli hoone juurde ülekäik, mis on lastele eriti ohutu ja juhtidele nähtav. Nii kombineeritigi kõik teadaolevad lahendused täielikult nutikaks ülekäigusüsteemiks. 

“Altpoolt nähtav foorivalgus – seda nii e-teekivi kui ka projektsiooni puhul – on vahetum, kui foorituli ja tõmbab pilku ka siis, kui kõnnitakse näiteks nina telefonis,” toob Mik välja. 

Haabneeme kaks nutikat ülekäigurada on olnud kasutusel veel üsna vähe aega ja mingeid põhjapanevaid järeldusi seetõttu teha ei saa. Seni kogetu ja ka tagasiside on valdavalt siiski olnud positiivne.   

Hiljuti sai Mik tänuväärt tagasiside ühelt lapsevanemalt, kelle laps käib Haabneeme koolis ja Viimsi Artiumis asuvas muusikakoolis ning kasutab nutikaid ülekäiguradasid igapäevaselt.  Saadetud kirjas avaldas lapsevanem, et on väga rahul, et vald kasutab ohutu liikluskeskkonna loomiseks tehnika viimast sõna ning et nutiülekäigurajad tõepoolest “töötavad”. 

Lapsevanem põhjendas, et üksik punane tuli valgusfooris võib lapsele jääda märkamata, nutikatendiga ülekäiguradade puhul nii aga juhtuda ei saa. Ja isegi kui teekatte sees olevad tuled on lumega kaetud, on lume peale projitseeritud punast tuld näha. 

Lapsevanem lisas veel, et kuna tegemist on nutika foorilahendusega ehk punane tuli süttib sõidukitele ainult siis, kui jalakäija on teeületust ootamas, ei ole ta selle foori juures täheldanud, et juhid eiraksid punast foorituld.

Maanteed vajavad põnevaid lahendusi

Allan Lahi meenutab, et teekatendi arendus sai hoo sisse 2017. aastal, kui tollase Maanteeameti esindajad väisasid Balti maanteede konverentsi eel Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskust Mektory ning avastasid, et Mektorys on esindatud paljud põnevad tehnoloogialahendused, aga maanteede valdkonna esindatus puudub. Tol ajal olid Prantsusmaal ja Hollandis tulnud välja esimesed päikeseteelahendused ja arvati, et ka Eestis võiks midagi taolist arendada. Mujal tehtut ei tahetud kopeerida ning seetõttu asusid mitme uurimisüksuse teadlased välja töötama oluliselt teistsugust lahendust.

TalTechi eestvedamisel  loodi kaks uut päikeseenergiast elektrit tootvat teekattelahendust. Ühele neist lisati ka leedvalgustuse võimalus. Et teemaga edasi liikuda ning jõuda ka tootmise ja paigalduseni, asutati ülikooli hargettevõte (ingl k spin-off) e-Pavement. 

e-Pavementi inimesed hoidisd maailmas toimuval silma peal ning on nutika teekatendi arendusega järjepanu edasi liikunud. Esimene koostööpartner oli Tallinna linn, kellega koostöös loodi seitse demolahendust. Projekti olid kaasatud ka Tehnikaülikool ja liikluskonsultatsioonide ettevõte T-konsult.

Demolahenduste paigaldamist alustati 2020. aastal. Esimene nutikas ülekäigurada asub Mustamäel Mektory juures, värskeim rajati 2022. aasta detsembris koostöös Bercmann Technologiesiga Tallinnas Ülemiste linnakus. 

Ülekäiguradadel juhtub õnnetusi liiga palju

Lahi viitab, et Eesti ülekäiguradadel juhtub kahjuks üpris palju liiklusõnnetusi, mis lõpevad raskete vigastuste või lausa hukkunutega. Mektory juures kolm aastat käigus olnud nutika teekatendiga ülekäigurada on Lahi kinnitusel töötanud väga edukalt. 

Ta selgitab, et kui jalakäija läheneb ootealale, annavad liikumisandurid ülekäiguraja tuledele käsu hakata vilkuma ja just pimeda ajal vihmase ilmaga on see väga kriitiline koht. Jalakäijad on sageli tumedates riietes, helkurit pahatihti ei kanta, autojuhi tähelepanu aga on rohkem teepinnal või tee kõrval ja nii jääbki jalakäija märkamata. Ülekäigurajal vilkuvad tuled aga annavad autojuhile nähtava signaali, et midagi toimub ja tuleb olla ettevaatlik. Samuti tõmbavad need jalakäija tähelepanu.

Lahi nendib, et muidugi peaks iga mõistlik juht olema ülekäigurada märgates nii või teisiti ettevaatlik ja võtma hoo maha, aga tõdeb, et liikluses võib alati leiduda mõni Murphy seadus. Seega oleks hea paigaldada targad lahendused kõigi statistika järgi ohtlikumate ülekäiguradade juurde, olgu need siis fooriga või ilma. Ka foorita ülekäigurajale saab e-Pavement juurde tekitada lisatarkust ja -turvalisust.

Päikest Eestis talvel ei jagu, aga lumega saab tark rada hakkama

Allan Lahi märgib, et nutikat teekatendit rajama hakates oli eesmärk energia kokkuhoid ja selle päikesest tootmine. Üsna pea selgus aga, et sellele panustada ei maksa, sest kuigi suvisemal poolaaastal on meil päikesekiirgust väga palju, napib seda oktoobrist aprillini ja selle pooleks aastaks salvestamine on küll võimalik kuid liiga kulukas.

Seetõttu töötavad Eestis asuvad teekatendid töökindluse huvides ikkagi elektrivõrku ühendatult. Ka päikesest toodetud elektrienergiat saab nendesse võrkudesse salvestada, aga võrguga liitumine võib osutuda kalliks.

“Kui väiksemamahulised ja kestvamad salvestustehnoloogiad saavad kättesaadavamaks, on mõte toota energiat kohapeal. Meie testid näitavad, et aasta lõikes suudab PV elementidega katend toota tunduvalt rohkem elektrienergiat kui ise tarbib,” täpsustab Lahi.

Päikeseenergia tootmise oskus on Eestis loodud katendil muidugi ikka olemas ja sellega sihitakse ekvaatorile lähemal olevatesse paikadesse nagu näiteks Dubai või Singapur, kus öö ja päeva pikkus vaheldub Põhjamaadest vähem ja päike on rohkem seniidis. Sinna suudetakse Lahi sõnul teha ka täisautonoomseid lahendusi, mis toodavad endale kogu vajaliku elektri ise.

Talvisest lumeuputusest kõneldes kinnitab Lahi aga, et loomulikult on Eestis arendatud toode valmistatud nõnda, et see peaks vastu ja oleks kasutatav ka Põhjamaade kliimas. See tähendab, et näiteks viie- kuni kümnesentimeetrise lumekihi alt paistab ülekäiguradade leedvalgus läbi. 

Uuring kinnitab: nutikas ülekäigurada säästab elusid

TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi doktorant Juri Ess, kes kaitses hiljuti doktoritöö liikluskäitumisest ja liiklusohutuse parandamisest, jõudis materjali analüüsides järeldusele, et hea lahendus liiklussurmade vähendamiseks oleks nutikas ülekäigurada (loe täpsemalt Digigeeniuse artiklist “Eestlase doktoritöö targast “sebrast” tõotab murrangut liiklusohutuses”). 

Ess on öelnud, et piiratud nähtavuse korral, näiteks kui talvel on ülekäiguraja juures kõrged lumevallid, oleks nutikas ülekäigurada efektiivne, sest seade “näeb” jalakäijat varem kui sõidukijuht ja saab varakult edastada hoiatussignaali. Kuid nutikas ülekäigurada eksisteerib praegu vaid piiratud funktsionaalsusega prototüüpide näol, millel pole veel hädavajalikke omadusi. Näiteks andureid pikisidestusteguri mõõtmiseks. Praegu on see aga tulevikumuusika, sest nutikad ülekäigurajad pole veel nii targad, et mõõta teekattelibedust ja hinnata sõidukite peatumisteekonda.

Allan Lahi avaldab, et selliste vajalike lisade nimel e-Pavementis aga juba tegutsetakse. Nimelt arendatakse Rootsis asuva koostööpartneriga välja jalakäijatele ja jalgratturitele mõeldud lahendust, mis annaks märku ohtlikust olukorrast, näiteks sellest, et teeolud on muutunud ja tee on varasemast libedam. 

Nutika teekatendi kohta saad lähemalt lugeda siit.