Artiklid
Teadusartiklid
Eesti puidu väärtusahel lõpeb sageli liiga vara, sest üle poole puidu kogukäibest suunatakse endiselt energiakasutusse. 2023. aastal läks energiaks ligikaudu 8,8 miljonit tihumeetrit ehk 53% puidu kogukäibest. Selle asemel võiks suuremat osa puidust ja tootmisjääkidest kasutada materjalide, kemikaalide ja kõrgema lisandväärtusega toodete valmistamiseks. Kaskaadkasutuse põhimõtte kohaselt peaks puit enne energiaks põletamist läbima võimalikult palju kõrgema väärtusega kasutusetappe.
TalTechi 2025. aasta analüüs näitab, et puidu keemiline väärindamine võib suurendada lisandväärtust võrreldes tavapärase mehaanilise töötlemisega kuni 3–5 korda. Puidu põhikomponentidest – ligniinist, tselluloosist ja hemitselluloosist – saab valmistada mitmesuguseid uusi tooteid. Eestis on selline tehnoloogia juba kasutusel, näiteks Fibenoli tegevuses Imaveres. Seega ei ole peamine probleem tehnoloogia puudumine, vaid selle laiem rakendamine ja skaleerimine.
Väärindamise arengut takistavad lisaks suurtele investeeringutele ja tururiskidele ka killustunud regulatsioon, vähene info liikumine, ettevõtete vähene koostöö ning nõrk nõudlus biopõhiste toodete järele. Tööstussümbioos, kus ühe ettevõtte kõrvalsaadus muutub teise ettevõtte sisendiks, vajab teadlikku koordineerimist. Rahvusvaheline kogemus näitab, et siin on oluline neutraalne koordinaator, näiteks kohalik omavalitsus või arenduskeskus, ning toimiv ressursivoogude andmebaas.
Kutsehariduse arendamine on vajalik, sest metsandus- ja puidutööstus vajab lähiaastatel ligi 800 uut spetsialisti aastas. Samas ei piisa ainult oskustööliste koolitamisest. Vajalik on terviklik muutus, mis ühendab tehnoloogia, kapitali, turu, regulatsiooni, ettevõtete koostöö ning teadus- ja arendustegevuse. Vastasel juhul jääb Eesti puidusektor peamiselt toorme ja pooltoodete eksportijaks.