Vask on oluline kofaktor paljudele valkudele ja ensüümidele, mis tagavad mitmeid elutähtsaid funktsioonide alates raku hingamisest kuni neuromediaatorite sünteesini. Vase homöostaasi häiretel on organismile kahjustav toime. Näiteks mutatsioonid vase transporterites ATP7A ja ATP7B põhjustavad vastavalt Menkesi tõbe (MT) ja Wilsoni tõbe (WT). MD iseloomustab vase kuhjumine enterotsüütides ATP7A düsfunktsiooni tõttu, vase puue perifeerseted keha piirkondades ja surm varajases lapsepõlves. WT all kannatavatel patsiendidel toimub kudedes, eriti maksas ja ajus, hoopis vase  kuhjumine. WT-s on lisaks häiritud lipiidide metabolism ning patsientidel leitakse sageli maksasteatoosi.
Vase kelaatravimite eesmärk on konkureerida raku Cu(I)-siduvate valkudega vaskioonide pärast, et vähendada liigse vase kuhjumist rakus. Nende valkude Cu(I)-sidumise afiinsus on hästi dokumenteeritud, kuid vase kelaatoritel Cu(I)-sidumise afiinsused, mis on olulised nende terapeutiliste mehhanismide mõistmiseks,olid siiani teadmata. Käesolevas töös uurisime laialt kasutuses olevate vasekelaatorite sidumise afiinsusi, kasutades vasega seotud valkude demetallisatsiooni protsess.
Teiseks eesmärgiks oli testida, kas α-lipoehape vähendab üleliigse vase kontsentratsiooni rakus vase kuhjumise puhul ning uurida võimalikke 
toimemehhanisme.

Juhendajad: täisprofessor tenuuris Peep Palumaa (Tallinna Tehnikaülikool) ning Svetlana Lutsenko (Johns Hopkinsi Ülikool, USA)

Oponendid:

• professor Jason Burkhead (Alaska Ülikool Anchorage'is, USA)
• professor Ago Rinken (Tartu Ülikool, Eesti)

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus