Lignotselluloosne biomass on looduses laialdaselt levinud taastuv süsinikuallikas, mis koosneb kolmest biopolümeerist: tselluloosist, hemitselluloosist ja ligniinist. Tselluloosi kasutatakse puidu- ja paberitööstuses ning biorafineerimistehastes. Nende tööstusprotsesside käigus tekib kõrvalproduktina ligniin, mis hetkel põletatakse energia tootmiseks. Polüfenoolne ligniin on keemiatööstuse jaoks (alg)materjalina väärtuslik allikas, kuid selle kasutamist raskendab tema keeruline ja heterogeenne struktuur. Looduses lagundavad ligniini mitmed seened ning bakterid, kasutades selleks erinevate ensüümide abi. Neid samu ensüüme saaks rakendada tööstuslikes protsessides, et ligniin teha väiksemateks fragmentideks ja sellega hõlbustada ligniini edasist kasutamist. Värvi pleegitavad peroksüdaasid (DyPid) on jäänud teadlaste huviorbiiti just tänu oma võimele lagundada ligniini. Oma doktoritöös uurisin nelja erinevat bakteriaalset DyP peroksüdaasi, kolm DyPi mullabakterist Streptomyces coelicolor (ScDyP1A, ScDyP2A, ScDyPB) ja üks bakterist Thermobifida halotolerans (ThDyP). 
Doktoritöö üheks eesmärgiks oli välja selgitada, millised molekulaarsed mehhanismid peituvad DyPide ebahariliku kineetika taga.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: Dr. Tiit Lukk (TalTech), kaasprofessor Priit Väljamäe (Tartu Ülikool) ning vanemteadur Priit Eek (TalTech)

Oponendid:

• professor Timothy Bugg (Warwicki Ülikool, Suurbritannia)
• professor Ago Rinken (Tartu Ülikool, Eesti)