Eesti eelkambriumi vanusega kristalne aluskord,mida katab 100–900mpaksune paleosoikumi vanusega settekivimite kate, moodustab osa Fennoskandia kilbist – proterosoikumi-aegsest mandrist Baltika.
Piiratud paljandumise tõttu on Eesti maakoore arhitektuur, tektooniline areng ja magmaatiline ajalugu endiselt puudulikult mõistetud. Käesolev dissertatsioon uurib, kuidas päritud paleoproterosoikumi maakoore struktuuridmõjutasid hilisematlitosfäärisegmenteerumist ja mesoproterosoikumi magmatismi Eesti aluskorras.
Uuring ühendab gravitatsiooni- ja magnetiliste potentsiaalväljade modelleerimise kogukivimi geokeemia ja petroloogilise analüüsiga, et saavutada kolm peamist eesmärki:(1) määratleda Eesti maakoore arhitektuur ja litosfääri segmenteerumine peamiste geofüüsikaliste katkestuste alusel; (2) hinnata, kas Alutaguse tsoon kujutab endast Lõuna-Svekofennia süsteemi jätku või eraldiseisvat tektoonilist üksust; ning (3) selgitada, kuidas Svekofennia struktuurid kontrollisid Märjamaa–Kloostri rapakivi granitoidide paigutust, geomeetriat ja geokeemilist arengut Paldiski–Pihkva deformatsioonivööndi lähedal.
Kokkuvõttes näitab dissertatsioon, et paleoproterosoikumi maakoore areng on avaldanud olulist kontrolli kamesoproterosoikumi-aegse magmatismi ja litosfääri evolutsiooni üle Eesti aluskorras. Tulemused pakuvad sidusat geodünaamilist raamistikku väheuuritud Fennoskandia aluskorra mõistmiseks ning omavad otsest tähtsust piirkondlike tektooniliste rekonstruktsioonide ja metallogeensete uuringute jaoks.

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus

Juhendajad: professor Alvar Soesoo ja vanemteadur Rutt Hints (TalTech)

Oponendid:

• professor Paul Bons (Tübingeni ülikool, Saksamaa)
• vanemteadur Matti Kurhila (Soome Geoloogiakeskus, Soome)