Avalike teenuste koosloome mõistet on kasutatud avaliku sektori organisatsioonide ja kodanike vahelistes suhetes toimunud muutuste kirjeldamiseks. Koosloome põhiidee seisneb selles, et avalikke teenuseid luuakse koostöös kodanike ja kogukondadega, mitte ei osutata pelgalt avaliku sektori spetsialistide poolt.
Avaliku sektori organisatsioonide põhiülesandeks on kaasata, toetada ja motiveerida kasutajaid looma ise sisu ja lahendusi avalikele probleemidele, suurendades sellega avalike teenuste tõhusust.
Uurimaks avalike teenuste koosloome keerukust, keskenduti doktoritöös sellele, millist rolli mängivad teenusprotsessi kaasamisel koosloomes osalevate inimeste vaba valik, survestamine ja sund. Doktoritöö fookuses on nende teenuste koosloome, kus kodanikud on tõrksad kaasa lööma, sest teenuses osalemine on neile kohustuslik, sellest sõltuvad neile määratud sotsiaaltoetused või on asi lihtsalt selles, et konkreetse teenuse formaat ei toeta täielikult teenuse aluspõhimõtteid. Nendesse protsessidesse süvenemiseks uuris autor, kuidas avaliku sektori põhimõtted, nagu formaliseerimine, standardiseerimine ja võrdsuse poole püüdlemine, võivad kõrvuti eksisteerida individuaalse lähenemise ja kasutajast lähtuva teenusedisainiga endiste kinnipeetavate taasühiskonnastamise teenuste koosloomes; milline on vabatahtlike ja riigi vaheliste suhete olemus ning kuidas see mõjutab vabatahtlike motivatsiooni ja omakorda avalike teenuste koosloomet töötutele suunatud teenuste ning politsei- ja päästeteenuste puhul; ning mis juhtub taastava õiguse teenuste koosloomega, kui avalike teenuste kujundamist ja osutamist hakkab mõjutama digitaliseerimine. 

Juhendaja vanemteadur Veiko Lember (Tallinna Tehnikaülikool)

Oponendid:

• vanemteadur Elke Loeffler (Avatud Ülikooli ärikool, Suurbritannia)
• professor Bram Verschuere (Genti Ülikool, Belgia)

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus