Liikumine üha teadmistemahukama majanduse ja ühiskonna poole on seadnud teadmiste juhtimise vähemalt viimase kolme aastakümne jooksul poliitilise arutelu keskmesse. Teadmiste loomise, levitamise ja omandamise hõlbustamine on poliitikakujundamise peamine prioriteet ja ülikoolid on neis protsessides etendanud üha olulisemat osa. Need on muutunud arutelu jaoks üha olulisemaks institutsionaalsete muudatuste tõttu, mis tehti teadusuuringute integreerimisel õppetööga, ning teadusülikoolidelt ettevõtlusülikoolidele ülemineku tõttu, mis muudavad loodud teadmised majanduslikuks kasuks.
Statistika ja uuringud näitavad, et Läti ning teised Kesk-ja Ida-Euroopa (KIE) riigid on pärast taasiseseisvumist saavutanud oma teadusbaasi 
ärakasutamises piiratud edu. 
Selle põhjuste uurimiseks ja poliitiliste soovituste andmiseks kasutatakse selles väitekirjas raamistikuna “teadmiste juhtimise” lähenemist. 
Väitekiri  ühendab teadmiste juhtimise lähenemisviisi uurimustega kolmikheeliksi suhete ja ettevõtlusülikooli teemal, et käsitleda ülikoolides toimuvaid muutusi: millisel määral on ülikoolid pärast Läti taasiseseisvumist muutunud, milliseid juhtimismehhanisme on kasutatud ülikoolide ettevõtlusülikoolideks muutumise hõlbustamiseks ning kuidas on riigi suurusega seotud piirangud ja muud tausttegurid mõjutanud selle muutumise hõlbustamiseks mõeldud poliitiliste vahendite rakendamist. Samuti on selle eesmärk uurida, kas ja kuidas on valitud poliitikameetmed vastanud kohalikele vajadustele ja võimalustele ning kas valitud poliitikakombinatsioon on õigustatud ning käsitleb tekkivaid teadus- ja 
innovatsioonipoliitika suundumusi.

Juhendajad: professor Rainer Kattel ja teadur Aleksandrs Cepilovs (Tallinna Tehnikaülikool)

Oponendid:

• professor Adam Mossoff (George Mason Ülikool, USA)
• kaasprofessor Līga Peiseniece (BA Äri- ja rahanduskool, Läti)

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus.