Madalakvaliteediliste tahkekütuste ulatuslik kasutamine soojuse ja elektri tootmiseks on globaalseks väljakutseks, seda nii CO2 heitkoguste kui ka tahkete jäätmete vastutustundliku käitlemise ning väärindamise osas. Kiirendatud karboniseerimine on meetod potentsiaalselt kahjulike jäätmevoogude stabiliseerimiseks, muutes need ühtlasi alternatiivsete ehitusmaterjalidena kasutatavaks. 
Antud uuringu eesmärgiks oli leeliseliste tahkete jäätmete ja CO2 heitmete põhiste meetodite arendamine kasutamaks neid sobivates ehitusrakendustes. Lähtuvalt nii karboniseeritavusest kui ka tsemendiomadustest uuriti Eestis tekkivaid jäätmevooge, nagu põlevkivituhk, puidutuhk ja ladestatud põlevkivituhk, kui potentsiaalseid sideaineid. 
Uuringu tulemusel näidati CO2 mineraalse sidumise kontseptsiooni rakendatavust tsemendivabades elektri- ja soojusenergia tootmisjäätmetel põhinevates tuhamonoliitides, mida saaks arendada strateegiana CO2 emissioonide vähendamiseks. Eesti põlevkivipõhise elektrienergia tootmise ökoloogilist jalajälge saaks oluliselt väheneda kasutades jäätmetuhka CO2 sorbendina ja väärindades seejärel saadud toodet ehitusmaterjalina.

Juhendajad: vanemteadur Mai Uibu ning teadur Can Rüştü Yörük (Tallinna Tehnikaülikool)

Oponendid:

• kaasrofessor Päivö Kinnunen (Oulu Ülikool, Soome)
• professor Kalle Kirsimäe (Tartu Ülikool, Eesti)

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus