Käesolevas töös üheks uurimisobjektiks olevate keemiarelvaainete (CWA) analüüsimiseks vajalike metoodikate väljatöötamise vajadus tuleneb aastatetagusest  keskkonnakahjulikust tegevusest. Nimelt peale Teist maailmasõda omasid mitmed riigid suurtes kogustes keemiarelvi (CW), mis omakorda sisaldasid ülimalt toksilisi CWA-sid.  Kuid kuna CW-de kasutamine oli keelustatud vastavalt Genfi protokollile juba aastast  1925, siis peeti parimaks ja rahvusvaheliselt aktsepteeritud lahenduseks ohtlike CW-de  merre uputamist. Kokku uputati ainuüksi Läänemerre hinnanguliselt enam kui 50 000  tonni CW-sid, mis sisaldasid ligikaudu 15 000 tonni ohtlikke keemiarelvaaineid, enim  väävel-sinepigaasi (HD). Tänaseks on teada, et merre uputatud CW-d lekivad ning  ohtlikud ühendid satuvad merekeskkonda, mis on potentsiaalseks ohuks nii mere  ökosüsteemile kui ka inimeste tervisele. Selleks, et avastada võimalikke lekkeid on oluline  just laguproduktide tuvastamine, näiteks HD laguneb merekeskkonnas kiiresti mitmeteks atsüklilisteks ja tsüklilisteks ühenditeks. Kuna on kasvav huvi ja reaalne vajadus merepõhja kasutamiseks ehitus- ja taristuprojektideks, on viimase 15 aasta jooksul mitmed teadusprojektid käsitlenud Läänemerre uputatud CW-de teemat, sealhulgas ka MODUM („Uputatud relvastuse ohu monitooring“) projekt. Koos üheksa riigi teadlastega osales projektis ka Taltechi uurimisrühm eesmärgiga töötada välja uusi metoodikaid uputatud CW-dega seotud lekete tuvastamiseks ja võimalike ohtude hindamiseks.

Juhendaja Maria Kuhtinskaja (Tallinna Tehnikaülikool)

Oponendid:

• professor Miguel de la Guardia Cirugeda (Valencia Ülikool, Hispaania)
• professor Audrius Maruska (Vytautas Magnuse Ülikooli, Leedu)

Doktoritöö on avaldatud Tehnikaülikooli raamatukogu digikogus.